Miski pole võimatu

Juulis tekkis mul kuuldes sõna "kool" kohutav tunne. Ma ei taha, ma ei jaksa, ma ei suuda ennast ületada! Ei, hoopiski mitte koduõppida. Mõtlesin hoopis "kooliga suhtlemist", mis on koduõppe kohustuslik osa - individuaalõppekava koostamine, vastamas käimine ja muud sellised asjad. Ja asi pole üldse selles, et kooliga oleks halb koostöö, vastupidi. On tihe ja positiivne koostöö, aga sellegi poolest kogu see vastutustunne ja aruandmine on tõsised asjad. Või võtan mina neid nii tõsiselt, et vajaksin veel puhkust. Pärast väsitavat suvepuhkust :).

Augustis tundsin ma, et koduõpe ei ole mingi väike ja piiritletud asi, see pole indulgentside ostmine, lunastamaks kõiki lapsevanemana tehtud vigu. See pole püüd teha ainuõigesti ja teisi kehvemateks pidada. See on hoopis suurem asi. See on nii suur asi ja ma armastan seda nii väga! Nüüd ma teadsin, et ma armastan seda nii väga, et olen valmis sellest vajadusel ja lahti laskma, tal minna laskma.

Ja nüüd, augusti viimasel nädalal, ütles mu (ainus ametlik) koduõppur, et kui ta teaks, et mina selle pärast ei kurvasta, tahaks ta tegelikult proovida, kuidas on koolis õppida.

Tema ausus ja siirus on mind alati liigutanud. Ja ehmatanud ja rõõmustanud ja muidugi mitmeid piinlikke ja naljakaid olukordi argielus tekitanud.

Mitte mingil juhul ei soovi ma, et mu lapsed oleksi koduõppel sellel põhjusel, et nad arvavad, et muidu nende emme kurvastab. Et nad ei vasta ootustele või peavad vanemate heakskiidu ära teenima teatud moodi käitudes. See poleks õige põhjus koduõppel olemiseks.

Muidugi - lapsed võivad arvata ja soovida igasuguseid asju, ka neid, mis neile kaugeltki kasulikud pole. Lapsevanem peab nende eest vastutama ja vaatama kaugemale tulevikku, kui hetkehuvi ja hetkerõõm.

Täna õhtul me otsustame, kuidas sel õppeaastal olema saab. Miski pole võimatu.

Pilk üle õla suvele tagasi vaadates

Täna on see päev, kui kaks meie lastest läksid vabatahtlikuks Eesti Lasterikaste Perede Liidu korraldatud koolitarvete kogumiskampaaniasse Kärdla Selveris. (Kolmas Kärdlasse sõitnud lastest läks oma õlivärvide varusid täiendama.) Oleme ka varem selles projektis osalenud, nimelt tuleb jagada inimestele infot võimaluse kohta osta koolitarbeid ning need annetada kohalikult lasterikaste perede liidu osakonnale, kus nad suurte perede vahel ära jagatakse. Mis seal salata, sellisest abist on tõesti suur abi, õpitakse siis kodus või koolis. See tähendab ainult üht: sügis on tõesti lähedal.

Suvi pole muidugi veel päris läbi, 2/3 augustit on alles ees. Aga juba möödunud suvekuudele tagasi mõeldes tuleb meelde mitmeid toredaid õppimisogemusi. Njaa, otseselt matemaatikaga pole keegi tegelenud, aga eks ole sellegi kokku arvamine, kui mitu vagu veel rohida on jäänud, kas mustikanõu on pooleldi või lausa kolmveerandi võrra täis korjatud ja mitu korda me ujumas oleme käinud, puhas matemaatika:).

Lugenud on lapsed ka suvel, ehkki kevadel õhinaga plaanitud raamatukogu lugemismängus pole keegi ikkagi osalenud. Me nimelt ei satu suvel kuidagi raamatukogu lähedale. Aga kodusest raamaturiiulist leiab nii mitmendat korda ülelugemiseks lemmikuid kui ka seni avastamata vanu häid raamatuid. Vikerraadio laste järjejutud on ka aega ajalt kuulamisel.

Sporti on ka tehtud. TV10 olümpiastardi finaalvõistlustest Kärdlas juba kirjutasin. Aga pereisa ja Riste osalesid ka Hiiumaa jalgpalli rahvaliiga mängudel ja said medalid kaela. Koduõues on tänavu sulgpallivõrk üleval ja tihedas kasutuses. Merre ujuma minnaks igal võimalusel.

Üldiselt oleme tänavu asustatud punktides vähe liikunud, küll aga rohkesti kodusaarel ringi matkanud, metsas ja mereääres ujumas käinud, paar korda on lausa merelegi saadud - koos isaga käidi purjelaevareisil Tallinnast Naissaare kaudu Hiiumaale ja Saarnaki laiul laagris.

Kui Jumal lubab ja me elame, läheme veel viiulilaagrisse Vormsile. Muusikat on olnud ka suves päris palju - Kõigepealt meenub muidugi laulupidu, kus osalesid tänavu kolm suuremat last! Aga ka mängimised Kassaris ja Emmastes, kontsertide kuulamised Kärdlas ja Emmastes. Mina ise käisin Rõuges plokkflöödiõpetajate suvekursusel.

Kunsti on tehtud spontaanselt ja juhendamata, aga seda suurema rõõmuga. Lisaks õppisime Reetaga väikeste nukukeste õmblemist ja loodame saada kogu nukupere valmis.

Lapsed on ka rohkesti kodus kokanud, aidanud loomade-lindude eest hoolitseda, kraaminud, rohinud ja pesu pesnud. Kolmel päeval käisime kohalikku palvemaja koristamas, iga päev käis üks lastest minuga kaasas töötamas.
Laste endi toad sättisime ümber ja plaan on tekitada ja sisustada kontorinurgake, mida kõik saaksid oma õppimises-töödes kasutada.
Loodan enne sügist veel mitme tööga ühele poole jõuda, loodame, et õnnestub :).