Puulehtede kogu meisterdamine

Leidsin täpselt sobival ajal Paavli kaltsukast taimepressi, hinnaks 50 senti :). Puulehtede kogu jaoks materjali kuivatamine on kohe palju põnevam sellega.
Kirjutame iga lehe juurde puu nimetuse Eesti ja ladina keeles. Eraldi karp on ka viljade jaoks. Jõudsime pea kõik lehed kenasti ka rohelisena koguda, varsti on need värvilised ja siis saab lehti muidugi ka kunstiprojektides kasutada.

Kogu vaikselt täieneb. Puude ja viljade õppimisel läksid kastutusse ka kunagi meisterdatud õppekaardid.  Nüüd tundub, et neid tuleks juurde teha.

Kadrioru pargis

Kadriorus pargis oleme nüüd käinud kaks korda - pimedal ajal, kui toimus festival "Valgus kõnnib" ja päevavalges, oma igateisipäevase õppekäigu ajal. Pimedal ajal oli külm, sadas vihma ja rahet. Inimesi oli hirmus palju ja muusika oli kohati meie maitsele valjult lärmav. Aga muidugi valgus on ikka ilus! Peaaegu et alati :)

Päevavalged oli park veel suvine. Nautisime sooja päikest ja peenarde kohal lendavaid liblikaid, kes tõsi küll, olid juba heledaks pleekinud ja kulunud tiibadega... Korjasime puude lehti oma kogusse juurde ning sõime kaasavõetud võileib ja rüüpadime termosest teed peale.

Käisime Loodusmuuseumis

Loodusmuuseumi hoovis oli (traditsiooniline?) seenenäitus üles pandud, lisaks püsiekspositsioonile ja mõtlesime just nüüd sinna sammud seada.

Kassa oli ka õue tõstetud ning seoses seenenäitusega kõiksugu temaatilisi meeneid müügis - alates sokkidest ja lõpetades seenekohviga :). Meie meeneid ei ostnud, küll aga piletid, mis on õpilastele kõigest 3.- ja 8-aastased ja nooremad saavad muuseumi tasuta.

Seenenäitus oli põnev minule küll, sest see tel olid nimed ja tingmärgid juures. Hoopis teine asi kui raamatust või fotolt näha. Aga tuleb tunnistada, et mitmed söögiseened on siiski mürgiste seentega nii sarnased, et mina neid korjata iial ei julgeks. Jään ainult kukeseente korjamisele truuks:).

Aga muuseum oli ka põnev. Seda oli ikka väga palju lahedamaks tehtud vahepeal. Interaktiivseks j puha. Näitus "Isad ja pojad" oli väga huvitavalt koostatud, aga lastele see eriti huvi ei pakkunud, seal pidi hoolikalt stende lugema ja süvenema. Aga ilmselt ongi see suurematele suunatud ja mitte algklassi teema.

Loomatopised on ka nüüd huvitavamalt eksponeeritud. Muuhulgas sai näiteks hundi pessa piiluda ja sealt kostvad hääli kuulata, rebasesabaotsa katsuda jne.

Eesti geoloogia ruumis sain kinnitust oma arvamusele, et Tabasalu nähtud suured kivistised on trilobiitide osad, täpsemalt trilobiitide sabakilbid!

Tabasalu pildistatud paelahmakas kivististega

Huvitav oli ka raba teemaline tuba. Ma ei mäleta mis klassi loodusõpetuse teema see on, aga tõesti ülevaatlik. Muidugi ei asenda see kuidagi päriselt rappa minekut, aga ikka tunduvalt parem kui lihtsalt raamatust teksti lugeda. Seal sai muuhulgas ka mikroskoobi all putukaid vaadelda, proovida mis tunne on õõtsikul kõndida ja katsetada virtuaalses rabas astumiseks sobivat pinda leida.

Tasus käia küll!

Tabasalu looduspargis

Lapsepõlves ütlesime lihtsalt, et läheme üle-tee-metsa. Tänapäeval on minu lapsepõlvemetsas Tabasalu looduspark, maastikukaitseala.

Ja tore ongi, sest muidu oleks see ala tõenäoliselt juba villasid täis ehitatud, nagu on juhtunud lapsepõlve suusaradadega ja selle alaga, kus minu lapsepõlves pioneerilaagrid olid. (Tõsi, need olidki päris sünged paigad juba tol ajal - näiteks olid majade vahel plakatid, millel ülistati kahurikuulide ette viskunud lapsi Isamaasõja kangelasena. Kuna ma suvel kunagi Tabasalus ei viibinud päris väiksena, siis töötavat laagrit pole näinud, aga üldiselt oli seal liikumine ikkagi keelatud. Ainult talvel läks suusarada osaliselt laagrist läbi ja ikkagi oli tunne, et viibid võõral territooriumil. Juba nõukaaja lõpus jäeti laagrihooned laokile ja vandaalid tegutsesid seal usinasti).

Alustasime oma matka treppidest alla minnes ja püüdsime mööda randa Rannamõisa poole seigeldes jõuda teise trepini. Paraku oli vesi väga kõrge ja me ei saanud läbi, vaid veidi enne treppi ei saanud me ühes nukist kuiva jalaga mööda. Aastate jooksul on pangalt ikka tükke ka alla pudenenud ja neist pidi üle ronima. Keerasime otsa ringi jatulime tuldud teed tagasi. Aga nägime väga palju huvitavat - kivistisi, erinevaid kivimeid ja taimi. Kataga korjasime puude lehti, et need kuivama panna ja teha neist kohalike puude lehtede kogu. Seal kasvasid ka mägivahtrad, mida Hiiumaal pole kohanud. Veel korjasime ka pihlakad, et neist kodus meisterdada.

Ilm oli imetore - päikeseline, aga tuuline. Meil oli ka söögikraam kaasas, nii et pärast pidasime panga peal pikniku. Auto juurde jalutades seidisime metsõunapuult täiesti söödavaid õunu ja mõne pähkli, isegi seeni oli mitmesuguseid, aga need jätsime korjamata. Metsas on hingekosutav olla.

Koju jõudes panime lastega lehed kuivama taimepressi vahele (selle leidsin Paavli kaltsukast, hinnaks 50 senti :)). Ja Kata asus pihlakad niidi otsa lükkima.