Lapsepõlves ütlesime lihtsalt, et läheme üle-tee-metsa. Tänapäeval on minu lapsepõlvemetsas Tabasalu looduspark, maastikukaitseala.
Ja tore ongi, sest muidu oleks see ala tõenäoliselt juba villasid täis ehitatud, nagu on juhtunud lapsepõlve suusaradadega ja selle alaga, kus minu lapsepõlves pioneerilaagrid olid. (Tõsi, need olidki päris sünged paigad juba tol ajal - näiteks olid majade vahel plakatid, millel ülistati kahurikuulide ette viskunud lapsi Isamaasõja kangelasena. Kuna ma suvel kunagi Tabasalus ei viibinud päris väiksena, siis töötavat laagrit pole näinud, aga üldiselt oli seal liikumine ikkagi keelatud. Ainult talvel läks suusarada osaliselt laagrist läbi ja ikkagi oli tunne, et viibid võõral territooriumil. Juba nõukaaja lõpus jäeti laagrihooned laokile ja vandaalid tegutsesid seal usinasti).
Alustasime oma matka treppidest alla minnes ja püüdsime mööda randa Rannamõisa poole seigeldes jõuda teise trepini. Paraku oli vesi väga kõrge ja me ei saanud läbi, vaid veidi enne treppi ei saanud me ühes nukist kuiva jalaga mööda. Aastate jooksul on pangalt ikka tükke ka alla pudenenud ja neist pidi üle ronima. Keerasime otsa ringi jatulime tuldud teed tagasi. Aga nägime väga palju huvitavat - kivistisi, erinevaid kivimeid ja taimi. Kataga korjasime puude lehti, et need kuivama panna ja teha neist kohalike puude lehtede kogu. Seal kasvasid ka mägivahtrad, mida Hiiumaal pole kohanud. Veel korjasime ka pihlakad, et neist kodus meisterdada.
Ilm oli imetore - päikeseline, aga tuuline. Meil oli ka söögikraam kaasas, nii et pärast pidasime panga peal pikniku. Auto juurde jalutades seidisime metsõunapuult täiesti söödavaid õunu ja mõne pähkli, isegi seeni oli mitmesuguseid, aga need jätsime korjamata. Metsas on hingekosutav olla.
Koju jõudes panime lastega lehed kuivama taimepressi vahele (selle leidsin Paavli kaltsukast, hinnaks 50 senti :)). Ja Kata asus pihlakad niidi otsa lükkima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar