Harjutaja

Ahastan ja kutsun arvamust avaldama

Viielised tunnistused ja koolis hästi hakkama saamine on muidugi toredad, aga kooliga seoses on mu mõtetes viimastel aastatel keerelnud ja esile tõusnud üks aspekt - laste käitumiskultuuri puudumine. Puutudes probleemidega kokku teist aastat huviringijuhendajana, kuuldes teiste õpetajate jutustusi ja näiteid "tänapäeva lastest", kuuldes lapsevanemate muresid ka kooli hoolekogu liikmena, tekib küsimus - mis toimub?

Mida ma nimetan käitumiskultuuri puudumiseks, häirivaks ja ebaviisakaks käitumiseks? Igapäevaelu (pisi)asju - mittetervitamist, mitte otsa vaatamist, mitte vastamist küsimustele - elementaarse viisakuse puudumist. Täiskasvanu vastu igasuguse respekti puudumist. Ebaviisakust. Ropendamist. Seda, kui algklassilaps õpetajat nimepidi ja sinatades kutsub - seda mitte sõbralikult ja omavahelisel kokkuleppel vaid üleolevalt ja räusates. Karjumist, vinguvat kõneviisi, ebalugupidavat hääletooni. Bussis trügimist. Enese õigustamist ja igasuguse vastutustunde puudumist (lubasin küll kohale tulla, aga ei viitsinud ikka).


Kas see on ainult meie piirkonna probleem? Kuuldavasti on samade asjadega hädas ka teiste meie maakonna (nüüd juba valla) koolide õpetajad. Riste samal ajal jutustab pealinna vene õppekeelega kooli kohta uskumatuid lugusid vaikusest klassis ja kaasa töötamisest isegi sel juhul, kui tagumistes pinkides käib paralleelselt veel teinegi teema. Minu uurimise peale, kas see tundub olevat saavutatud kuidagi hirmu ja ähvardustega, arvas ta, et seda mitte, aga austus täiskasvanu vastu ja autoriteetide tunnistamine on seal säilinud. Minule meenub Eesti ühte suurimast koolist, Viimsi koolist ka suhteline vaikus nii tundides kui vahetundides.

Kuidas tänapäeva lapsi koolis kasvatada püütakse? Kirjutan mälu järgi üles, mida direktor lapsevanemate koosolekul rääkis. Kui õpetaja on pidanud last kolm korda suuliselt keelama tunni segamis eest, kõrvaldatakse õpilane tunnist ja antakse talle kätte "saatekiri" iseseisva õppeülesandega, millega tuleb minna kooli sotsiaalpedagoogi ruumi õppima. E-kooli kirjutatakse märkus. Sotsiaalpedagoog, klassijuhataja ja lapsevanemad vestlevad lapsega, tehakse koos plaane käitumise parandamiseks. Kolmele tunnist eemaldamisele järgneb vestlus direktori juures. Kõige karmim karistus on õppetööst täiesti eemaldamine, seejuures tuleb programm iseseisvalt omandada ja koolis vastamas käia.

Miks siis ei muutu olukord paremaks? Vestlemine, üha uuesti ja uuesti vestlemine paistab olevat mõnede laste puhul siiski ebatõhus meetod. Ma ei osk lahendust välja pakkuda ja olen lihtsalt hämmeldunud, kuidas lapsed käituvad ja mida nad endale lubavad. Hiljuti rääkis mulle üks algklassipoiss, et tal on tunnis ainult kaks probleemi - ta räägib üle klassi ja on õpetaja poole kogu kuklaga. Ühest sellisest õpilasest piisab, et rikkuda kogu klassi töörahu, olgu klassis õpilasi viis, viisteist või kolmkümmend viis. Sellised õpilased lihtsalt ei suuda, ei oska, ei jaksa, ei ole harjunud teistmoodi käituma. Need ei ole minu lapsepõlveaegsed "elumehed" seitsmendast klassist, need on esimese klassi juntsud, kes  samal ajal on üks- ühele ideaalsed lapsed. Korrutage see esimese klassi käitumine seitsmega ja siis on võimalik ette kujutada, mis toimub klassides kolmanda kooliastme alguses. Kaheksandikud-üheksandikud on enamasti juba mõistliku(ma)d.
Õpetajad kurdavad, et probleemsete laste vanemad ei ole koostööaltid, lapsevanemad kaebavad et õpetajad ei saa lastega hakkama ja peaksid professionaalidena olema karmimad ja olukorraga toime tulema.


Millest see kõik alguse saab? Nõustun Anna Wahlgreniga, kes kirjutab, et tänapäeva lapsele on pandud tohutu, ülejõu käiv koormus sellega, et temast on tehtud "maailma naba" - teda arendatakse, temaga arvestatakse, tema soove täidetakse. See on väga raske roll. Lapsed ei oska ise hakkama saada, oma aega mõistlikul viisil sisustada, neil pole tegelikke kohustusi millest sõltuks mingi päriselt oluline asi (kui oma voodi tegemata või nõud pesemata jäävad, ei juhtu tegelikult midagi võrreldes sellega kui karjapoiss vanasti mõne looma ära kaotas). Kas tänapäeva lapsevanemad õpetavad kõige selle arendamise sees oma lastele, et tuttavale täiskasvanut on viisakas tervitada? Et bussi sisenedes on mõistlik koolikott seljast võtta, et sellega mitte kaasreisijaid peksta pinkide vahel trügides? Et täiskasvanule, eriti naisterahvastele ja vanematele inimestele on viisakas bussis istet pakkuda? Et teiste inimeste jutule ei segata vahele (omast käest tean, et see on eriti raske). Et ei lärmata ega tormata? Et vahel tuleb oodata, kõike ei saa kohe? Et kui kirikus keegi kõneleb, segab ringi jalutamine teisi? Et kontserdil, teatrietendusel jms üritusel sobib liikuda ainult aplausi ajal ja vaikselt, teisi segamata.

Ja ma oleksin eriti sinisilmne, kui arvaksin, et minu kooli läinud koduõppurid sellest kõigest puutumata jäävad. Ei jää. Nad on ka ise tunnistanud, et see häirib. Ja ilmselt ei märka nad ise, et mõjutab vähemal või rohkemal määrab ka nende käitumist.

Semestri lõpp. Kolm endist koduõppurit koolipingis.

Dora sai esimese numbritega tunnistuse - viiterivi ja KH-rivi. KH on kujundav hindamine, mida kasutatakse muusikas, kunstis, kehalise kasvatuses ja arvutiõpetuses hindamisel. Märkamiste alla oli kirjutatud:"Oled viisakas ja sõbralik, töötad tundides aktiivselt kaasa. Õppeülesannete täitmisel vajad mõnikord juhendamist ja tähelepanu pead pöörama tööde korrektsusele. Õppevahendid on alati kaasas ja kodused ülesanded tehtud." Kooliasjadega tegeles Dora täiesti iseseisvalt - ei vaadanud mina temale e-koolist õppimist ega kontrollinud kas on õpitud. Ei pakkinud koolikotti ega teritanud pliiatseid. Mõnel korral palus ta kontrolltööks korrates abi, et küsiksin temalt küsimusi. Nii suur iseseisvus ja hea hakkama saamine on rõõmustav, isegi väga üllatav. Jõuluvaheajani jätkab koolis, siis vaatame edasi.

Reetal oli samuti viieline tunnistus. Kuuendas klassis tuli uusi aineid juurde ka - ühiskonnaõpetus ja vene keel. Jätkab õppimist endiselt täiesti iseseisvalt ja vastutab ise oma asjade eest. Matemaatika õpetaja rääkis, et terve nende klass on programmist ees ja teeb juba 7.klassi asju - kõik viis (5) õpilast on matemaatikas väga head. Reeta lööb kaasa ka õpilasesinduses ja käib suhtlusringis. Vahel ikka nuriseb, et koolis on igav ja osade õpilaste käitumine on väga häiriv, aga koduõppele jääda ka ei tahaks.

Riste viiterivi oli tunnistusel kõige pikem, sest kaheksandas klassis on õppeaineid juba väga palju. Novembrikuu on ta olnud vahetusõpilaseks pealinna vene õppekeelega koolis. Lisaks tuli tal ka iga oma kooli õpetajaga kokku leppida, mida neis ainetes iseseisvalt omandada tuleb vahetusõpilaseks olemise ajal. Seega trimestri kolm viimast nädalat on ta teinud mõnes mõttes topelttööd - nii oma kooli asju kui ka vene kooli omi. Osades ainetes on rohkem teha ja teistes vähem, aga igas aines tuli asjad kontrolli all hoida. Ja sellega on ta saanud suurepäraselt hakkama!  

Tõsi, ema kriitilisele silmale on nii mõnigi vihik lohakam kui meil omal ajal lubatud oleks, aga nõudmised olid siis ka hoopis teised. Huviringe ja tegevusi on kõigil lastel palju ja mul tuleb valvata, et nad endale liiga ei teeks. Kui on kehv enesetunne või suur väsimus, olen nad rahumeeli koju jätnud ja aja maha võtnud.
Jõulukuu tõotab tulla üritusterohke ja vaheldusrikas, nagu ikka.

Harilik koduõppenovember, võtame vabalt

Ahhaas

Mina: "Kata, tule pane palun oma viiul ära!"
Kata: "Ma ei saa praegu, ma ehitan ajamasinat!"
Mina" Ajamasinat?!"
Kata: " Jaa, et unistustemaale lennata muidugi!"

***

Mina: "Dora, mine võta omale valge kapi sahtlist taskurätikupakk."
Kata: " Seal ei ole taskurätikuid!"
Mina: "On küll, ma just panin."
Kata: "Ei ole!"
Mina: "Kust sa seda võtad?"
Kata: "Ma olen õppinud kappide kõrgemat teadust."

***

Kata: "Emme, ma tahan endale sellist mütsi, nagu Reetal. Ma ei teha enam salliga mütsi (st tuukrimütsi). Mul on sellega väga piinlik."

***

Katal on lasteaia suhtes praegu selline stiil, et ta ei soovi üldse sinna minna, aga kui mu plokkflööditundidega või tema viiulitundidega seoses transpordilogistika tõttu on pidanud pooleks päevaks ikka minema aeda, siis meeldib küll väga (ja juhtub, et järgmiseks päevaks kaupleb end terveks päevaks sinna). Mina ei sunni minema ka, olgu pealegi siis minuga igal pool kaasas. T on ujumispäev, aga ka sellest on ta keeldunud mitu nädalat järjest. Hiljuti lasteaiaõpetaja selgitas mulle, et kolmapäeviti hakkavad nad hommikuti jälle teadustööd tegema st hakkab olema avastusõppe päev. Kata olevat teatanud, et temal seda küll vaja pole. Selle aasta teemaks on värvid ja kui talle näidati, mis katseid nad lasteaias eelmisel päeval teinud olid, oli Kata öelnud, et ta on kodus juba seda teinud. (Mis oli tõsi - juhuslikult olime tõesti vaadelnud, kuidas salvrätikule vildikaga joonistatud laigud sulasid vees erinevateks värvusteks.)

Kodus on samas aga tema meelest ka kogu aeg igav ja kogu aeg peab õppima. See viimane väide on muidugi eriti üllatav, sest juba mitu nädalat, et mitte öelda kuud, pole me Kataga mitte midagi "õppinud" seetähendab kirjutanud-lugenud!  Tähelood edenevad väga kaootiliselt ja üle 5 tähe pole me peaaegu selle kolme sügiskuu jooksul kohe kindlasti õppinud :). Matemaatikaga pole tegelenud ja viimased etteplaneeritud loodusvaatlused jäid vast septembrisse. Jah, spontaanselt sai eile hommikul lapsed kutsutud kirsipuu otsas istuvaid leevikesi vaatlema, issi vana ornitoloogina haaras kohe ka binokli järele. Aga et siin majas kedagi "sunnitaks" (loe: õhutataks) omandama elementaarset kirjaoskust, mis võiks olemas olla enne ametlikku koolitee algust, seda küll pole tükk ega nähtud. Aga viiulimäng meeldib väga. Eriti nüüd uue plaadi, noodi ja stiiliga, kui õpetaja on käinud Suzuki koolitusel ja ise indu täis.

Ei ole enam beebi...

Võtab aega, aga hakkab kohale jõudma. Keegi mu lastest polegi enam beebi...
Vaadates nooremate laste mänguasjakaste ja õppemänge, arvutisse salvestatud ideesid ja raamaturiiuleid, tuli tõdeda, et päris paljud neist on tegelikult mõeldud hoopis noorematele...
Kuidagi karmilt jõuab kohale, et ka Kata on juba koolieelik. Õigupoolest, väga paljudes maades lähevadki kuuesed juba päriselt kooli!
Esimene loksuv hammas lasi ka meie pesamunal suust jalga...
Arvan, et olen teda paljuski alahinnanud. Esimene laps tundus samas vanuses nii hirmus suur ja asjalik. Pesamuna on ju ... pesamuna.

Võhma jätkub!

Septembri lõpus käisid lapsed kahel spordiüritusel,  niiöelda "reklaamüritusel" mille eesmärgiks oli rohkem lapsi sportima kutsuda. Meie lastel pole vähene liikumine probleemiks, aga osaleda tahtsid nad väga sellegi poolest.

Euroopa spordinädala raamest toimus üritus kergejõustikutrenni raames, kuhu tuli külla Jüri Tamm. Trenni väga toreda sisulise poole tegi üks kohalikest treeneritest, külaline ajas lastega juttu, trenni lõpus söödi kringlit ja lapsed said kingiks kõiksugu nänni: kaelussallid, helkurid, postkaardid jne.

Olin hämmastunud, et Kata tahtis ja jaksas kõike koos suurematega kaasa teha. Veel rohkem hämmastusin aga tüdrukute jalgpallifestivalil, kus ta rahumeeli 2 tundi osales - väikete puhkepausidega. Mina kujutasin ette, et Kata teeb veerand tunnikest ja siis loobub. Tema aga jaksas joosta kogu selle aja. Kui ürituse lõpus ka emad jalkat mängima pandi, umbes 5 minutiks, siis olin mina täiesti läbi juba sellest, et jooksin väljakul ühe värava juurest teise juurde. Ja väravad muide olid paigutatud risti, mitte nii nagu tavaliselt staadionil on :D. Ühesõnaga - jooksin üle staadioni lühemat külge pidi ja olin läbi! Tüdrukutel jätkus võhma ja jäi veel ülegi, et peale üritust batuutidel karata, poes käia ja bussijaama jalutada. Olen tõesti hämmingus.

Jälle jagati nänni: iga üritusel osalenud tüdruk sai roosa särgi, jalgpalli, seljakoti, postkaardi, kaelussalli, joogipudeli ja müslibatooni. Meie tüdrukuid nänni abil trenni meelitama ei pea, kõik neli juba käivad jalkas.

Kui ma näen, et neil nii palju võhma on, kuidas nad keskenduda oskavad ja meeskonnana tegutseda suudavad, ei ütle ma nende asjade kohta midagi halba - seda läheb ikka elus vaja. Aga alati tekitab minus küsimusi see meeletu propageerimise teema ja reklaamnänni jagamine. Mõistagi, sport nagu iga muu hobi võib ka ebajumalaks saada, koos kõige selle juurde käivaga.

Siiski olen oma lastele kade selle pärast, et neil on rõõm liikumisest olemas, mida minul täiskasvanuna napib, sest pole harjumust ja oskusi.

Teadlaste öö Emmastes

Minu, kui lapsevanema meelest oli see väga vahvasti siinmail korraldatud. Terve reedese päeva toimusid harilike koolitundide asemel temaatilised töötoad ja õhtul oli üritus koos lapsevanematega.

Laste muljete põhjal olid päeval kõige vahvamad laavalambi meisterdamine, erinevate pillide tegemine (kõrrest, veeklaasidest), meelte ja aju töötuba, kuufaaside õppimine Mesikäpa küpsisega (küpsised söödi ära ka, ei olnud ainult toiduga mängimine), taimedega lõnga värvimine, meeskonnatöömängud ja poistele sillaehitus pilliroost. Ühesõnaga kõik, mis kavas oli ka meeldis - igal lapsel oma lemmikud.

Pildid kooli kodulehelt

Õhtul käisime üritusel Dora ja Reetaga, nägime käsitöömajas nii päeval tehtud sildu kui värvitud lõngu. Olid tõesti toredad. Programmis oli lima valmistamine PVA liimi ja booraksiga, tuulelohe tegemine ja seebi keetmine. See viimane meeldis mulle eriti ja nüüd, kui seebitegu juhendanud kooli keemiaõpetaja saatis meilile ka õpetuse ja retsepti, tahaks kangesti veel seepi teha.
Õhtu lõpetas tuntud Coca-Cola ja Mentose purskkaev, mis sai seekord mitte kõige suurem ja lapsed jõid-sõid rõõmsalt kõik allesjäänud koostisosad ära :S.

Mulle meeldis, et teemad polnud liiga keerulised ja olid hästi elulähedased. Tore, et algklassiõpetaja lastega igasugu katseid ette võtab ja õpitavat praktikasse viim. Tore, et keemiaõpetaja keedab seepi ja värvib lõngu ja õpetab seda lastele, mitte ei tasakaalust vaid tahvli peal valemeid :).

Roosiaroom hõljus veel esmaspäevalgi käsitöömajas, kuhu plokkflööditunde tegema läksin, sest seebid alles tahenesid laual.

Kata õpib viiulit

Kata käib nüüd viiulitunnis. Uue kuu alguseks selgus, et meie ostetud viiul on talle veel suur ja õpetaja andis väiksema, kuna panevad juba sõrmi ja väiksem sobib paremini. Huvitav on see, et mõlemal pillil on suuruseks 1/8, aga Kata oma on mitu cm pikem ja poogengi on lausa 5-7cm pikem. Niisuguse kribu lapse puhul ülioluline vahe!

Ma pelgasin, et äkki Kata on veel natuke titekas, aga viiuliõpetaja kiitis, et oskab nii hästi keskenduda ja tööd teha. Rõõmustan, sest Katale tõesti meeldib! Õpetaja andis ülesandeks joonistada päevikusse viiul, Kata joonistas üksikasjadeni kõik viiulivarustuse: pilli, poogna, kampoli, kohvri, teki, noodipuldi jne :).

Tundi oleme läinud temaga praegu nii, et pool päeva on ta lasteaias ja lõunast liigume jalgratastel aiast kooli. Need on ühed mõnusad keskpäevased sõidud, kui Kata viiulikast seljas ja kiiver peas mööda rattateed minu kõrval kimab. Ilmad on olnud päikselised ja mõnusad. Edaspidi on plaanis käia kodunt ja autoga. Minu plokkflööditunnid on samadel nädalapäevadel ja graafikud loksuvad sobivalt paika. Koju saab kata õdedega kooli juurest koolibussiga, seejuures neljapäeviti on lootus nendega koos kergejõustikutrenni saada, kui veab. (Ükskord juba vedaski, kui toimus Emmaste laste trenn koos Jüri Tammega).

Septembris koolis

Sel sügisel tajusin eriti teravalt seda, kuidas koolimaailm on hoopis teine maailm, kui kodune. Ta justkui astus sisse ukses ruumi, kus valitseb hoopis teine reaalsus...

Dorale koolis meeldib. Ta on üles näidanud hämmastavat kohuse-ja vastutustunnet ja iseseisvust. Ta paneb alati õhtul kõik vajalikud asjad valmis, kontrollib mitu korda, kas on õpitud ja vajalik kaasas ning tahab olla väga tubli. Liigub kooli ja koju õdedest sõltumatult, on ka üksinda kodus meeleldi ja saab toitumisega ning asjadega kenasti hakkama. Helistab ja küsib, kui vaja.

Uus asi tema jaoks on hinnete saamine. Juba jõudis kurvastada esimese "nelja" pärast. Võrdleb end teiste klassikaaslastega ja tahab olla sama tubli kui sõbrannad.  Õpetaja rääkis, et Dora ongi väga tubli ja tema arvamused ja osalemine rikastavad kogu klassi. Õpetajaga vestluses tuli ka välja, et selline ülemuretsemine ja pingutamine, enda teistega võrdlemine paistab silma ka koolis. Soovitas julgesti puhkepäevi võtta. Dora aga muretseb, et siis peab ju kodus kõik järgi õppima, heh - nagu koduõpe oleks mingi meile võõras asi :).

Ühesõnaga, kõik on väga hästi, aga mis hinnaga? Või see nii käibki?

Klassiõdedega suhtlemine ja üritused-tähtpäevad koolis on need, mis talle eriti meeldivad. Nagu ikka :) Seni on käidud võistlustel ja osaletud teadlaste ööl, neljapäeviti on tantsuvahetunnid ja trennides meeldib ka.

Õppimise kohta küsis Dora täna, mõtiskledes selle üle, et koju jääb ikka õppida - kas ma kodus õppisime korraga rohkem? Et kuidas me jõudsime nii, et ei olnud nö kodutöid. Arutlesime siis, et eesti keelt ja matemaatikat tegime iga päev ja korraga rohkem, kui koolis tehakse. (Koolis on matemaatikat vaid 3 tundi nädalas). Loodusõpetusega tegelesime nii kaua, kuni teema sai ammendatud. Mitte 1 kord (!) nädalas, nagu see koolis käib. Dora nentis ka, et muusikat ei teinud me (töövihikusse) peaaegu mitte kunagi ja nüüd ei oska ta õigesti harjutusi lahendada, näiteks kui tuleb rütmid taktimõõdujärgi taktidesse paigutada. Jutu käigus selgus, et tegelikult oskab küll, lihtsalt samasuguseid harjutusi temaga teinud me pole.

Ka üks suurematest lastest mainis, et mõtleb taas koduõppele jääda. Sest koolis on väga igav.

Sellised muljed esimesest koolikuust. Sügisvaheaeg juba paistab, vähem kui kolme nädala pärast!

Keeruline

Esimene septembrinädal on nagu ikka, asjade paika loksutamise aeg. Tunniplaanid ja huviringid, nendesse liikumise ja koju jõudmise logistika. Ja kui lapsi juhtub mitu olema - eri ajakavade sünkroniseerimine. Suuremad lapsed tegelevad pärast tunde spordi ja muusikaga. Muusikaga on asi veel paljuski lahtine, sest viiuldamises ja laulmises on tänavu mitmeid muudatusi. Aga spordiringe jagub neil lausa igale nädalapäevale ja ühestki ei raatsita loobuda. Ikka kergejõustik ja jalgpall.
Kuna ma ise juhendan samuti huviringi ja pean kindlaks määrama individuaaltundide ajad, ootan kõikide kooli ja vabaajakeskuse grupitundide plaane, et nende järgi omi asju sättida saaks. Võimalik, et ka Aleksei võtab jälle ühe nooremate laste inglise keele ringi vedada, aga see on veel väga "võibolla".

Kataga olime kahekesi kodus. Toimetasime toas ja õues, aga õppisime ka. Kuna Kata saab kohe-kohe 6-aastaseks, alustasime temaga nö eelkooliaastat. Ta on avaldanud soovi lugema õppida, see ei ole mitte veel käpas. Joonistasime temaga vahakriitidega mustreid ja alustasime ka tähtedega. Lootust on, et Kata saab alustada ka viiulitundides käimist.
Olen olnud kahevahel, kas Kata peaks päris koduseks jääma või hakkaks paaril päeval nädalas lasteaias teiste lastega mängimas käima. Saaks valida need päevad, kus käiakse ujumas või laulmas või tantsimas või jalgpalli mängimas, aga... Siiani pole Kata lasteaeda kippunud. Samas  kodus oleks tal pikad päevad ainsa lapsena kodus, teised saabuvad enamasti alles kell 17 ja on siis väsinud, näljased ja peavad õppima hakkama. Suure pere laps on harjunud teistega koos toimetama. Ikka kipub ta küsima multikat või nõuab, et ma ainult temaga mängiksin. Minu tööpäevadel peaks ta siis minuga kaasa liikuma ja ise oma aega sisustama, kuni ma tegelen teiste lastega, enamasti kell 12-17. Ja kuidas see kõik viiulitunniga klappima hakkab, ei tea veel üldse. Täna soovis Kata siiski lasteaeda "luurele" minna.

Tuleb tunnistada, et vaimselt on kooli algus ja sügis mulle olnud keeruline. Suvisele koosolemisele järgnev pereliikmete hommikune kodunt lahkumine, igaüks eri suunas, tundub karm. Harjumatu on.

Uue õppeaasta algus

Meie esimesse septembripäeva mahtus kooliaktusel käimine, nukupere viimistlemine ja pildistamine, pannkoogis jäätisega ning õhtune kartulivõtt.

Aktusel mängisid lapsed viiulit ja Margareeta laulis hümni ning "Koolitee" laulu. Sel aastal paistis olevat aktusel rohkem lapsevanemaid, kui tavaliselt. Varem on mul jäänud mulje, et olen üks vähestest, kes on aktusele tulnud, kuigi ükski lastest 1.klassi parajasti minemas pole. Ja palju rohkematel lastel olid seljas pidulikud must-valged riided, kirju-mirjut oli harilikust vähem. Margareeta arvas, et see on loomulik - kooli algus on ju leinapäev. Koolilaste must huumor...

Fotod: T.Koit

Saalis oli suvel tehtud remonti - paigaldatud uus põrand ja viimistletud seinad. Üldmulje oli rõõmus ja hele. Kevadel valla aastapäevaks ostetud punased saali toolid harmoneerusid vanade punaste kardinatega, mida peale remonti ka akende ette saab tõmmata - vanad kardinapuud seda võimalust ei andnud. Kuuldavasti oli remonditud ka tualette.

Peale aktust oli kõigil klassidel klassijuhatajatund. Dora jõudis juba koos 2.klassiga saalist lahkuda, aga mina jäin veel kohmitsema ja teiste vanematega suhtlema. Kui ma tema klassi ukse taha jõudsin ja kuulatasin, küsis õpetaja parajasti: "Kuidas sinuga on, Dora? Kas sel aastal hakkad iga päev koolis käima?". Ja Dora vastas: "Emme tuleb siia ja me tahame pärast rääkida."
Liikusin ukse tagant ära ja otsisin Katat, kes oma eakaaslastega koolis ringi kõndis.

Hiljem selgus, et klassijuhataja tund oli koos lapsevanematega, aga mina ei söandanud sisse minna. Nüüd saime minna õpetajaga rääkima. Rääkisin Dora soovist proovida koolielu. Leppisime kokku, et kui Dora ise, õpetaja või mina näeme, et kodus jätkata on parem siis anname üksteisele teada. Mina olen valmis iga kell kodus jätkama. Aga nüüd on ta siis koolis "proovi peal", vaatame esialgu esimese koolivaheajani.


Kodus oli pooleli nukupere viimistlemine ja ... nende uus riidekapp.
Nukuema sai endale kleidi, esialgu sellise lihtsa ja tagasihoidliku. Tõele au andes tuleb märkida, et kuldse kleidiga nuku õmbles Margareeta ja kõige vasakpoolsemas nukus on päris palju juhendaja tööd. Aga lapsed on nukkude üle rõõmsad (hoolimata sellest, et ma ise kriitiline olen mitme asja suhtes). Ei ole ka kõige õnnestunumad fotod, aga ehk mingi õrna aimduse saab.

 

 

Riidekapi tõin hiljutiselt pealinnareisilt Realiseerimiskeskusest 3 euro eest. Nüüd oli see ülevärvitud ja vajas veel sisse värsket paberit ning nukupere saigi uue mööblitüki majja tassida.

 

 

Saime oma nikerdamistega valmis ja Reeta küpsetas pannkooke, mille juurde tõi issi töölt tulles poest jäätist ning kogu kupatust täiendas veel hiljuti keedetud banaanimoos :). 

Õhtul võtsime aga kogu kambaga kartuleid.

Miski pole võimatu

Juulis tekkis mul kuuldes sõna "kool" kohutav tunne. Ma ei taha, ma ei jaksa, ma ei suuda ennast ületada! Ei, hoopiski mitte koduõppida. Mõtlesin hoopis "kooliga suhtlemist", mis on koduõppe kohustuslik osa - individuaalõppekava koostamine, vastamas käimine ja muud sellised asjad. Ja asi pole üldse selles, et kooliga oleks halb koostöö, vastupidi. On tihe ja positiivne koostöö, aga sellegi poolest kogu see vastutustunne ja aruandmine on tõsised asjad. Või võtan mina neid nii tõsiselt, et vajaksin veel puhkust. Pärast väsitavat suvepuhkust :).

Augustis tundsin ma, et koduõpe ei ole mingi väike ja piiritletud asi, see pole indulgentside ostmine, lunastamaks kõiki lapsevanemana tehtud vigu. See pole püüd teha ainuõigesti ja teisi kehvemateks pidada. See on hoopis suurem asi. See on nii suur asi ja ma armastan seda nii väga! Nüüd ma teadsin, et ma armastan seda nii väga, et olen valmis sellest vajadusel ja lahti laskma, tal minna laskma.

Ja nüüd, augusti viimasel nädalal, ütles mu (ainus ametlik) koduõppur, et kui ta teaks, et mina selle pärast ei kurvasta, tahaks ta tegelikult proovida, kuidas on koolis õppida.

Tema ausus ja siirus on mind alati liigutanud. Ja ehmatanud ja rõõmustanud ja muidugi mitmeid piinlikke ja naljakaid olukordi argielus tekitanud.

Mitte mingil juhul ei soovi ma, et mu lapsed oleksi koduõppel sellel põhjusel, et nad arvavad, et muidu nende emme kurvastab. Et nad ei vasta ootustele või peavad vanemate heakskiidu ära teenima teatud moodi käitudes. See poleks õige põhjus koduõppel olemiseks.

Muidugi - lapsed võivad arvata ja soovida igasuguseid asju, ka neid, mis neile kaugeltki kasulikud pole. Lapsevanem peab nende eest vastutama ja vaatama kaugemale tulevikku, kui hetkehuvi ja hetkerõõm.

Täna õhtul me otsustame, kuidas sel õppeaastal olema saab. Miski pole võimatu.

Pilk üle õla suvele tagasi vaadates

Täna on see päev, kui kaks meie lastest läksid vabatahtlikuks Eesti Lasterikaste Perede Liidu korraldatud koolitarvete kogumiskampaaniasse Kärdla Selveris. (Kolmas Kärdlasse sõitnud lastest läks oma õlivärvide varusid täiendama.) Oleme ka varem selles projektis osalenud, nimelt tuleb jagada inimestele infot võimaluse kohta osta koolitarbeid ning need annetada kohalikult lasterikaste perede liidu osakonnale, kus nad suurte perede vahel ära jagatakse. Mis seal salata, sellisest abist on tõesti suur abi, õpitakse siis kodus või koolis. See tähendab ainult üht: sügis on tõesti lähedal.

Suvi pole muidugi veel päris läbi, 2/3 augustit on alles ees. Aga juba möödunud suvekuudele tagasi mõeldes tuleb meelde mitmeid toredaid õppimisogemusi. Njaa, otseselt matemaatikaga pole keegi tegelenud, aga eks ole sellegi kokku arvamine, kui mitu vagu veel rohida on jäänud, kas mustikanõu on pooleldi või lausa kolmveerandi võrra täis korjatud ja mitu korda me ujumas oleme käinud, puhas matemaatika:).

Lugenud on lapsed ka suvel, ehkki kevadel õhinaga plaanitud raamatukogu lugemismängus pole keegi ikkagi osalenud. Me nimelt ei satu suvel kuidagi raamatukogu lähedale. Aga kodusest raamaturiiulist leiab nii mitmendat korda ülelugemiseks lemmikuid kui ka seni avastamata vanu häid raamatuid. Vikerraadio laste järjejutud on ka aega ajalt kuulamisel.

Sporti on ka tehtud. TV10 olümpiastardi finaalvõistlustest Kärdlas juba kirjutasin. Aga pereisa ja Riste osalesid ka Hiiumaa jalgpalli rahvaliiga mängudel ja said medalid kaela. Koduõues on tänavu sulgpallivõrk üleval ja tihedas kasutuses. Merre ujuma minnaks igal võimalusel.

Üldiselt oleme tänavu asustatud punktides vähe liikunud, küll aga rohkesti kodusaarel ringi matkanud, metsas ja mereääres ujumas käinud, paar korda on lausa merelegi saadud - koos isaga käidi purjelaevareisil Tallinnast Naissaare kaudu Hiiumaale ja Saarnaki laiul laagris.

Kui Jumal lubab ja me elame, läheme veel viiulilaagrisse Vormsile. Muusikat on olnud ka suves päris palju - Kõigepealt meenub muidugi laulupidu, kus osalesid tänavu kolm suuremat last! Aga ka mängimised Kassaris ja Emmastes, kontsertide kuulamised Kärdlas ja Emmastes. Mina ise käisin Rõuges plokkflöödiõpetajate suvekursusel.

Kunsti on tehtud spontaanselt ja juhendamata, aga seda suurema rõõmuga. Lisaks õppisime Reetaga väikeste nukukeste õmblemist ja loodame saada kogu nukupere valmis.

Lapsed on ka rohkesti kodus kokanud, aidanud loomade-lindude eest hoolitseda, kraaminud, rohinud ja pesu pesnud. Kolmel päeval käisime kohalikku palvemaja koristamas, iga päev käis üks lastest minuga kaasas töötamas.
Laste endi toad sättisime ümber ja plaan on tekitada ja sisustada kontorinurgake, mida kõik saaksid oma õppimises-töödes kasutada.
Loodan enne sügist veel mitme tööga ühele poole jõuda, loodame, et õnnestub :).

Suvi ja lilled :)

Meie lapsed armastavad ikka lilli noppida, vaasi neist kõik ei jõua ja mida siis õitega peale hakata? Mulle käivad miskipärast väga vastu seda tüüpi tegelused taimedega, kus neid tuleb lihtsalt kääridega juppideks nüsida või õiemahla paberile nühkides "maalida". (Aga mul oli floristiks õppides kahju ka kimpu tehes varre küljest lehti eemaldada ja taimi ette kasvatades neid pidevalt ümber istutada, et neid "koolitada" ja karastada).
Aga metsalillede õite noppimise vastu ja ka närbunud (aialillede) õielehtede kokku kogumise vastu pole mul mitte midagi. Nägin internetis üht ideed, mille järgi asusime tüdrukutega tegutsema.

Vajalikud materjalid: pappkarbid, kleepekile, käärid/nuga ja lilleõied-lehed. Kleepekile tuleb paigaldada niimoodi kasti sisse, et kleepuv pool jääks väljapoole. Kleepekilele saab kinnitada lilleõisi, lehti jne. Karbikaanest on aknakaunistus ja karpide sisse saab õhtul taskulambi panna valgustama, päeval on niisama tore vaadata:).

 

 

 

Ja lõppu üks mõnus mõte, mida täna FBs jagati:

Ehk siis  - kui lille ei õitse, tuleb hakata tema kasvukeskkonda parandama, mitte lille ennast.

Lenni ujus minema

Oli maatuul ja külm vesi, lapsed saabusid rannast teatega, et Lenni ujus avamerele...

Lenni on täispuhutav mänguhai. Kata lubas pudelipostiga palju kirju saata, et hai üles leida.  Mine tea, kes selle kunagi leida võib!
Randa unustatud trikood, plätud ja liivamänguasjad on seni meid kannatalikult mere ääres oodanud, kuni me jälle tuleme.

Suvised tegemised, mis pildile on jäänud

Lambavihtade tegemise kõrvale vestlesime vabrikute tekkimisest ja tööpõhimõtetest...

Mõni meist maalib, mõni pildistab teiste pooleliolevaid töösid.

Kord palvemajja kasutatud riideid välja pannes said lapsed sõita palveaja naabertalu ponidega!

Lapsed tuvastaasid, et pööningul asuvast pääsukesepesast on poeg üle pesa äre alla kukkunud...

... ja päästeoperatsiooniks vinnati redel pööningule, et pojuke tagasi vanemate hoole alla aidata. Õnnestus!

Kata mängib reisimist ja suvitamist. Pakkis seljakoti ja tegeleb asjaga.

Kummikeks ja kirjavahetus

Ükspäev, kui ma õmblesin, tegin andsin lastele kummikeksukummi. Selgus, et tänapäeva lapse jaoks on päris head harjutused näiteks oma hüppamisjärjekorra ootamine, apsu korral hüppamisjärjekorra teisele lapsele loovutamine ja kannatlikult oma uue võimaluse ootamine. Lisaks tuleb meelde jätte ju terve rida harjutusi, aga see polnud mingi probleem, selgeks said need nii viiene, kaheksane kui üheteistkümnene. Ma muidugi ei mäleta, kui kaua meie lapsepõlves ajaliselt kestis üks kummikeksumäng, aga oma lapsi vaadates tundub, et neil on kannatlikkust keksida hulga vähem kui meil omal ajal. Aga võibolla on see lihtsalt vanainimese "meieajal oli rohi rohelisem jutt".

Teine hea asi on kirjavahetuse pidamine. See nõuab süvenemist kirjutamisse, hoolsust kirja kirjutamisel ja kannatlikkust vastuse ootamisel. Praktiline väljund ka, saab end kirjalikult väljendada päris elus. Milleks muidu kirjutama õpitakse :P. Postituvide kiiruse üle nuriseda ei tohi, eile Hiiumaalt postitatud kiri oli täna juba Rõuges kohal! Kahjuks mina, kui kirjade jaoks ümbrike ja markide muretseja olen laste kannatlikkuse (nii omade kui kirjade ootajate oma) hirmsasti pannud proovile, aga püüan ennast selles osas parandada. Tuleks osta ports marke ja ümbrikke-pabereid valmis, et lapsed saaksid omal käel hakkama. Meie lapsepõlves nii tavaline asi nagu postiga kirjade saatmine on tänapäeval eksootika, kuigi seda ka koolis teoreetiliselt õpitakse. Kui praktikat pole, jääb asi võõraks ja arvutimaailma hakkab võtab paberi ja pliiatsi koha üle.

Emme, vaata ma leidsin Jasperi liblika!

Jasper on meie dalmaatslasest koer :).

Teadaanne

Tuultepesa Martad ja Maarjad on nüüdsest lahti vaid kutsetega lugejatele. Palume lahkesti oma soovist kutset saada teada anda aadressil karinakaar@hotmail.com.
Koduõppenurgake ja Köögijutud on endiselt avatud kõigile!

Õppematerjalidest ja vahenditest

Panen üle paari aasta taas enda jaoks kirja, milliseid vahendeid selle koduõppe aasta jooksul oleme kasutanud ja mida juurde ihkaks. 

 

Kasutuses olnud 1.klassi õpikud ja töövihikud (Koolibri, Avita) olid seekord kõik koolist saadud ja nendega olin üpris rahul.

 

Aabitsakomplekt

 

Eesti keele komplekt

 

Matemaatika

 

Loodusõpetus

 

Liiklusaabits

 

Lisaks soetasime Avita matemaatika õppimise materjalid.

Vahepeal on paranenud tunduvalt nö tehnikapark - olemas uus sülearvuti, vana läbis just hiljuti paranduse (kasutusel nüüd Ubuntu). Kontorikombaini saime samuti. Pärast lamineerimismasina purunemist avastasime kevadepoole, et triikraua abil saab edukalt lamineerida, kui kasutada küpsetuspaberit ja sobivat temperatuuri (ei tohi olla liiga kuum!). Eesti ja maailma seinakaardid on nüüd ka olemas.

 

Kunstitarvetest tekkisid vahepeal meie majja uued korralikud akvarellid (Ristele sünnipäevaks) ja õlivärvid, guaššid pooleliitristes pudelites, sangviin ja süsi ning uued ja paremad pintslid.

Viiulite ja plokkflöötide valik on samuti vahepeal täienenud. Väikekandle-igatsus on vahepeal vaibunud. Olemasolevat klaverit võiks keegi sihtotstarbeliselt rohkem kasutama hakata:).

Loodusõpetuse katsete komplekte sooviks jätkuvalt. Üks hea atlas kuluks veel ära. Pereema autojuhtimisoskuse-ja õiguseni on veel väga pikk tee minna :)))).

 

Tegelikult olen päris rahul, ei saa millegi üle nuriseda.

Dora 1.klassi kokkuvõte

• Tunnistus klassi lõpetamise kohta on koolist käes ja Dorat isegi tõsteti esile tubli õppimise eest ja lapsevanemad said tänukirja :). Eh, ja mina isegi kahtlustasin vahepeal õpiraskusi.
  
  
  Klassijuhatajaga lükkasime arenguvestluse edasi augustikuusse. Vahepeal oleme nagunii kohtunud ja vestelnud, kui mingi küsimus on tekkinud. Suvi on üks suur jätkuv õppimine, aga vabaõpime siis.
  Võtan ise vahepeal tehtu kokku ka.
  
  
  
  
  Eesti keel. Eesmärgid:

  
  

  
  

  
  

  Ladusa lugemisoskuse, tekstist aru saamise ning elementaarse kirjutamisoskuse omandamine.

  Saavutatud! Õigekirjaga on raskem, kui ma arvasin. Aga küll see selgeks saab.

  Matemaatika. Eesmärgid: 

  
  

  
  

  
  

  Arvude tundmine 100 piires ja ladus arvutamine 20 piires (liitmine, lahutamine, korrutamine, jagamine. Tehete vahelised seosed),  täiskümnetega arvutamine 100 piires.

  
  

  Saavutatud on arvude tundmine. Arvutamine veel hirmusväga ladus pole, aga liigub sinna poole küll ja saab hakkama. Tehete vahelised seosed on aktiivselt tekkimas. Täiskümnetega arvutamine hea.

  
  

  Matemaatika ja eesti keele aastat kokku võtvad tööd koolis läksid täitsa hästi.

  
  

  Loodusõpetus. Eesmärgid:
  

  
  

  
  

  Oma elukeskkonna ja iseenda tundma õppimine, enda koha tajumine perekonnas  ja ühiskonnas tervikuna ning tervisliku eluviisi jätkuv kujundamine.

  Olemas. Kõik areneb päev-päevalt edasi. Dorale loodusõpetus meeldib, ka loodusringis käimine. Lubab hakata kalade uurijaks.

  Kunsti-ja tööõpetus. Eesmärgid: 

  Loovuse arendamine ja oma emotsioonide ja mõtete väljendamine, praktiliste oskuste omandamine. 

  Loodame, et arenes ja teeb seda jätkuvalt, kus ta pääseb. Loovust pean silmas.

  
  
  

  Muusikaõpetus. Eesmärk:

  Muusika nautimine (kuulamine ja ise musitseerimine) ning muusikalise kirjatarkuse omandamine.

  Naudib küll ja nooditarkus tuleb tasapisi. Laulupidu ootab ees ja loodan, et ka viiulit suvel nurka ei unustata, või vähemasti otsitakse enne augustis toimuvat laagrit välja.
  
  
  

  Kehaline kasvatus. Eesmärk: 

  Liikumisrõõm ja tervisliku eluviisi kujundamine, tervise hoidmine ja tugevdamine.

  Rõõm on olemas, katsume seda hoida.

TV 10 olümpiastardi finaal Kärdlas

Seekord on toimumas finaalvõistlused Kärdlas ja seega hea lähedane võimalus oma lastele kaasa elamiseks. Ega mina polegi varem sellistel võistlustel käinud, tuleb tunnistada. Jagan mõned tähelepanekud esimeselt võistluspäevalt.

 

Fotode allikas.

* 170+võistlejat koos treenerite, pealtvaatajate ja kohtunikega ei tundu staadionil üldse suure inimhulgana, pigem vastupidi.

* Spordirahvas on üks äärmiselt kannatlik ja sihikindel rahvas. Ei märganud mitte mingisuguseid distsipliiniprobleeme, ei asjatut ringisebimist ega lollitamist (nii tuttav teema kõikvõimalikel kooliüritustel). Igaüks tegeles keskendunult oma asjaga, kes tegi sooja, kes võistles - igaüks teadis,  kus ta peab olema ja millega tegelema.

* Teki sees istumine ja ringi liikumine paistab olevat moes. Ja mina arvasin, et see on meie Riste omapära :D. Tuleb välja, et tekk (õigemine fliispleed) on riietusese, mitte sisustusese. Staadionil liikus tekkides ringi suur hulk rahvast.

* Kui kõht on tühi, siis suudab laps lugeda spordijalatsite telgi reklaamilt "JUST DO IT" kokku rahumeeli "JUUSTU TOIT".

* Oli nutta tihkuv lapsuke, ilmselt suuremat sorti probleemidega kui võistluspinge (treener rääkis hiljem). Mina olin rõõmus ja uhkegi, et hiidlastel (hiidlastest lastel) jätkus silmi märgata ja südant lohutada.

* Oli teibitud tippe st lapsi, kes on tulemuste poolest tabelite tippudes, aga kelle jalad ja käed olid teibitud, ilmselt vigastuste või nende vältimise pärast. Mõni laps võistles ka pärast lihaserebendit valuvaigistava süsti mõjul edasi.

* Rõõmsaid lapsi oli siiski rohkem kui võistluste pärast närveerivaid. Meie Reeta mängis vabadel hetkedel näiteks muretult kulli.

* Kohtunikud võtsid oma tööd väga vastutustundlikult ja tegutsesid rahulikult ja keskendunult. Eks sportlase jaoks on ju iga sajandiksekund ja sentimeeter üliolulised, ei tehta ka lasteüritusel mingeid mööndusi.

* Reeta tegi 60m jooksus isikliku rekordi, Riste kettaheites samuti. Ristele tähendas see koguni ala 5.kohta. Vaatan, et talle heite-ja tõukealad sobivad ilmselt. Tasapisi hakkab lastele tehnikast ka midagi külge jääma, osatakse treenerite nõuandeid rakendada mingil määral.

* Treener rääkis, et kutsus Reetat võistkonda, mis esindab kuu lõpus Eestit Poolas, aga kuna Reetal on laulupeokohustus ja need kaks üritust väga täpselt järjest toimuvad, siis jääb seekord ära.

* Viiene ja kaheksane on ringi rändamiseks ja kogu päeva üritusel olemiseks juba täiesti asjalik seltskond, kui lõunasöök ja tualetikülastus õigesti ajastada, ei väsi keegi ära ega nurise mitte kõige vähematki.
 

Laadasõbrad

Riste ja Reeta võtsid ette ja käisid Sõrul toimuval külade päeva laadal müümas. See oli nagu otsapidi natuke kooliülesanne, ehkki kool ju tegelikult läbi. Aga kevadel käsitöötunnis nad pidid mõtlema välja mingi toote, mida laadal saaks müüa, kalkuleerima ja nuputama, kuidas kujundada ja oma koduküla esitleda. Võimaluse korral tuli kaasata oma külast teisigi.
Tegime naabrinaistega oma tibatillukese küla ümbrusega seotud ajaloost lühiülevaate ja piirkonna kaardi, lapsed aitasid neid illustreerida. Huvilised said laadal lugeda, aga valminud materjalid võime oma bussiootepaviljoni seinale paigutada:))) Naabrinaise lapselaps tegi kaunid käsitöökaardid müügiks, Riste küpsetas kogu päeva sõõrikuid ja vahvleid ja Reeta sai laadale kaasa meil üle jäänud tomati, kurgi-ja porrutaimi.
 

Mina olin sel päeval Saaremaal, seega laadal ei osalenud, aga üritus läks neil korda. Issi sõidutas, naabrinaised käisid toeks ja kõik toimis. Lapsed kauplesid kasudega, viimased sõõrikud broneeris maitsmiseks oma issi, ülejäänud söödav kraam müüdi ära. Ka taimi saime vähemaks, käsitöökaardid olid nii kaunid, et ostsin kodus pärast isegi mõne endale.

Suvised koduülesanded

Kooli loodusainete õpetaja andis kõigile kooli lastele suveks personaalse ülesande. Igale lapsele vastavalt huvidele ja võimetele.
Riste sai ülesandeks korraldada matk, Reeta looduspäeviku pidamise ja Dora kivimite kogu koostamise. No mis võin koduõppeperel sellise toreda asja vastu olla? Mitte kõige vähematki. Ka lapsed tundusid olevat saadud ülesannetega rahul.

Suvevaheaeg

Eile õhtul koguneti Sõru sadamasse,

kus muuseumis avati laste kunstinäitus, kuulati kogupereaktusel Saaremaa Ühisgümnaasiumi roosade kikilipsudega noormeeste kvartetti ning saadi kätte tunnistused, kiituskirjad, raamatud ja tänukirjad. Meie tüdrukud koos ühe Dora klassi lapsega esinejaid kuulamas

Ka meie jõudsime koju paraja peotäie kraamiga, ehkki mõni meist saabus jalgrattal ja paljajalu...

Nimelt olid ühed klassivennad nõndamoodi meie esiklapse tenniseid visanud (võib ette tulla, kui klassis on vaid 1 tütarlaps), et üks neist, tennistest seekord, lõpetas paatide sildumiskanalis ning seda ei õnnestunud enam leida.


Aga muidu on kõik väga ilus. Suvi ju!

Koduõppe kevadpäev Ruilas ja sugulaste sünnipäevad

Võtsime kätte ja sõitsime Ruilasse, kus toimus kevadine koduõppe päev. Kohale saime sõprade Martinite autoga, mida ootamatult teel paar tundi putitada tuli. Bussitäis lapsi ja mitte üks nurin! Võileib jagati sõbralikult omavahel ära, vesi joodi kambapeale ja peagi külastati ükshaaval külastati lähedalasuvat põõsastikku ja automakis  mängis kõige selle taustaks "Roheline muna".  Küll meid on ikka lastega õnnistatud.
Auto sai samuti Jumala abiga korda ja meie kohale ja Martinid õhtuks koju tagasi.

Vestlusringide vahel tehti üheskoos lõunasööki ja juttu jätkus kauemaks. Teiste hulgas oli ka üks täiesti uus pere, kes sügisest alles plaanib koduõpet alustada. Meeleolu oli mõnus ja positiivne, lapsed leidsid endale ise tegevust, kuni suuremad jutustasid. Kohal olid Ingrid, kes nüüd klassiõpetajaks õpib ja Liis Rakvere waldorfkoolist, kes tegutseb koduõppe korraldajana.
Mõned Riste tehtud pildid ka, mis hästi meelelu edasi annavad.

 

 

 

 

 

Ja siis suundusime edasi Tallinna, et õnnitleda sünnipäevalapsi. Nimelt laste täditütrel oli samal päeval sünnipäev ja tädipojal on homme sünnipäev, niisiis tähistasime laupäeval üht ja pühapäeval teist. Pühapäeva hommikul käisime Laagri koguduses, peale seda poest grillimiskraami ja jäätist varumas ning suundusime väga laheda mänguväljaku kaudu (kus parajasti peeti juhuslikult Pürenee mäestikukoerte võistlust) sünnipäevalaste koduaeda sööma.  Ega Hiiumaale väljuva bussini palju aega ei jäänudki, hea et sugulased linna servas elavad ja Vana-Pääsküla peatusesse on ainult 10 minutit jalutada vaja. Praami peal kohtusime Markusega ning sadamas ootas meid kõiki juba auto. Tore reis sai, aitäh!