Ahastan ja kutsun arvamust avaldama

Viielised tunnistused ja koolis hästi hakkama saamine on muidugi toredad, aga kooliga seoses on mu mõtetes viimastel aastatel keerelnud ja esile tõusnud üks aspekt - laste käitumiskultuuri puudumine. Puutudes probleemidega kokku teist aastat huviringijuhendajana, kuuldes teiste õpetajate jutustusi ja näiteid "tänapäeva lastest", kuuldes lapsevanemate muresid ka kooli hoolekogu liikmena, tekib küsimus - mis toimub?

Mida ma nimetan käitumiskultuuri puudumiseks, häirivaks ja ebaviisakaks käitumiseks? Igapäevaelu (pisi)asju - mittetervitamist, mitte otsa vaatamist, mitte vastamist küsimustele - elementaarse viisakuse puudumist. Täiskasvanu vastu igasuguse respekti puudumist. Ebaviisakust. Ropendamist. Seda, kui algklassilaps õpetajat nimepidi ja sinatades kutsub - seda mitte sõbralikult ja omavahelisel kokkuleppel vaid üleolevalt ja räusates. Karjumist, vinguvat kõneviisi, ebalugupidavat hääletooni. Bussis trügimist. Enese õigustamist ja igasuguse vastutustunde puudumist (lubasin küll kohale tulla, aga ei viitsinud ikka).


Kas see on ainult meie piirkonna probleem? Kuuldavasti on samade asjadega hädas ka teiste meie maakonna (nüüd juba valla) koolide õpetajad. Riste samal ajal jutustab pealinna vene õppekeelega kooli kohta uskumatuid lugusid vaikusest klassis ja kaasa töötamisest isegi sel juhul, kui tagumistes pinkides käib paralleelselt veel teinegi teema. Minu uurimise peale, kas see tundub olevat saavutatud kuidagi hirmu ja ähvardustega, arvas ta, et seda mitte, aga austus täiskasvanu vastu ja autoriteetide tunnistamine on seal säilinud. Minule meenub Eesti ühte suurimast koolist, Viimsi koolist ka suhteline vaikus nii tundides kui vahetundides.

Kuidas tänapäeva lapsi koolis kasvatada püütakse? Kirjutan mälu järgi üles, mida direktor lapsevanemate koosolekul rääkis. Kui õpetaja on pidanud last kolm korda suuliselt keelama tunni segamis eest, kõrvaldatakse õpilane tunnist ja antakse talle kätte "saatekiri" iseseisva õppeülesandega, millega tuleb minna kooli sotsiaalpedagoogi ruumi õppima. E-kooli kirjutatakse märkus. Sotsiaalpedagoog, klassijuhataja ja lapsevanemad vestlevad lapsega, tehakse koos plaane käitumise parandamiseks. Kolmele tunnist eemaldamisele järgneb vestlus direktori juures. Kõige karmim karistus on õppetööst täiesti eemaldamine, seejuures tuleb programm iseseisvalt omandada ja koolis vastamas käia.

Miks siis ei muutu olukord paremaks? Vestlemine, üha uuesti ja uuesti vestlemine paistab olevat mõnede laste puhul siiski ebatõhus meetod. Ma ei osk lahendust välja pakkuda ja olen lihtsalt hämmeldunud, kuidas lapsed käituvad ja mida nad endale lubavad. Hiljuti rääkis mulle üks algklassipoiss, et tal on tunnis ainult kaks probleemi - ta räägib üle klassi ja on õpetaja poole kogu kuklaga. Ühest sellisest õpilasest piisab, et rikkuda kogu klassi töörahu, olgu klassis õpilasi viis, viisteist või kolmkümmend viis. Sellised õpilased lihtsalt ei suuda, ei oska, ei jaksa, ei ole harjunud teistmoodi käituma. Need ei ole minu lapsepõlveaegsed "elumehed" seitsmendast klassist, need on esimese klassi juntsud, kes  samal ajal on üks- ühele ideaalsed lapsed. Korrutage see esimese klassi käitumine seitsmega ja siis on võimalik ette kujutada, mis toimub klassides kolmanda kooliastme alguses. Kaheksandikud-üheksandikud on enamasti juba mõistliku(ma)d.
Õpetajad kurdavad, et probleemsete laste vanemad ei ole koostööaltid, lapsevanemad kaebavad et õpetajad ei saa lastega hakkama ja peaksid professionaalidena olema karmimad ja olukorraga toime tulema.


Millest see kõik alguse saab? Nõustun Anna Wahlgreniga, kes kirjutab, et tänapäeva lapsele on pandud tohutu, ülejõu käiv koormus sellega, et temast on tehtud "maailma naba" - teda arendatakse, temaga arvestatakse, tema soove täidetakse. See on väga raske roll. Lapsed ei oska ise hakkama saada, oma aega mõistlikul viisil sisustada, neil pole tegelikke kohustusi millest sõltuks mingi päriselt oluline asi (kui oma voodi tegemata või nõud pesemata jäävad, ei juhtu tegelikult midagi võrreldes sellega kui karjapoiss vanasti mõne looma ära kaotas). Kas tänapäeva lapsevanemad õpetavad kõige selle arendamise sees oma lastele, et tuttavale täiskasvanut on viisakas tervitada? Et bussi sisenedes on mõistlik koolikott seljast võtta, et sellega mitte kaasreisijaid peksta pinkide vahel trügides? Et täiskasvanule, eriti naisterahvastele ja vanematele inimestele on viisakas bussis istet pakkuda? Et teiste inimeste jutule ei segata vahele (omast käest tean, et see on eriti raske). Et ei lärmata ega tormata? Et vahel tuleb oodata, kõike ei saa kohe? Et kui kirikus keegi kõneleb, segab ringi jalutamine teisi? Et kontserdil, teatrietendusel jms üritusel sobib liikuda ainult aplausi ajal ja vaikselt, teisi segamata.

Ja ma oleksin eriti sinisilmne, kui arvaksin, et minu kooli läinud koduõppurid sellest kõigest puutumata jäävad. Ei jää. Nad on ka ise tunnistanud, et see häirib. Ja ilmselt ei märka nad ise, et mõjutab vähemal või rohkemal määrab ka nende käitumist.