31.5.17

Kunst on kunsti teha?

Kunstiõpetaja kirjutas e-koolis kokkuvõtteks, et Dora saab kõigega suurepäraselt hakkama!

IÕK-s kirja saanud eesmärgid kunstiõpetuseks: loovuse arendamine ja oma emotsioonide ja mõtete väljendamine, praktiliste oskuste omandamine.
*Tutvumine erinevate kunstimaterjalide ja -tehnikatega, kasutamisvõtete omandamine.
*Tunnete, looduse, esemete inimeste ja loomade kujutamine.
*Kaunistuste ja kingituste meisterdamine tähtpäevadeks.
*Lihtsamate toitude valmistamine.
*Oma töökoha ja vahendite korrashoid.
*Osaleb kunstiringis 1 x nädalas.

Minu meelest on meil eesmärgi täidetud kenasti. Tegelikult lapsed joonistavad ja meisterdavad spontaanselt siin päevad läbi, eesmärgipäraselt kunsti teinud oleme vähem. Tähtpäevadeks ja kinkideks ikka teeme, kõike ei jäädvusta ammugi. Enda ja pereliikmete toitmisega saab Dora ka hakkama, külmiku ja köögikapi abil.

Vahepeal oli kunstiga küll meil väike kriis ja ma mõtlesin endamisi, et kas sellest saab meil seekord väike koduõppe-komistuskivi. (Riste ajal oli selleks kehaline kasvatus, Reeta ajal muusika, kus õpetaja nõudmised panid kulme kergitama). Vist ikkagi ei saanud.

Kunstiõpetaja rääkis mulle paar korda oma tähelepanekutest, mida ta teistelt nõuab, mida Dora osata võiks ja millele tähelepanu pöörata kodus. Näiteks - mitme detaili korraga väga lõikamine/rebimine kokkuvolditud paberist, inimeste kujutamine liikumises, nägu ilmekana - suu, silmad, kulmud, hambad jne, detailid, guaššide segamine ja otse purgist värvi mitte kasutamine, mustade piirjoonte vältimine, tausta täitmine ( pole olemas tükk tühja maad taeva ja maa vahel). Kõik normaalsed ja lihtsad asjad. Dora pidavat tegema kõike liiga korralikult, ei julge katsetada.

Me siis tegime guaššidega "tõsist tööd" kodus, see oli eelkõige mulle raske - pidin sekkuma lapse loomisprotsessi. Kuidas positiivselt lapsele juhtnööre jagada nii, et kujutatu oleks hästi liikuv, ilmekas, värvitoonid segatud, et kasutaks ka õigeid töövõtteid maalimisel? Mina ei oska. Ikka tundsin, et sõidan sisse talle ja ükskõik mis sõnu ma kasutan, on sõnumi sisu: sa ei tee piisavalt hästi, tuleb teha hoopis nii või naa. Täpselt selline seis, et ei vasta nõudmistele, ei sobitu keskkonda. Jah, Dora tööd teiste kõrval oligi justkui hoopis teisest maailmast. Aga ta käis kunstiringis ka, nii et küllap seal õpib vaikselt, mida nõutakse.

Ja nüüd pisike virtuaalnäitus:

 "Nartsissid lumesajus" - voltimine, lõikamine, kleepimine.

"Roosikimp". Trükk hiina kapsaga, detailine lõikamine, kleepimine.

"Sain uue ratta". Segatehnika.

"Hambaarsti juures". Guašš.

"Kõndis kevad Kadriorus..." Guašš.

"Rebased". Vahakriit.

"Portree". Akvarell.

"Jänesepere". Vahakriibe.

"Ahviema pojaga". Akvarell.

"Minu nimetähed läksid jalutama". "Vildikad, kriidid.

"Trennis". Kriidid.

"Sügislehed". Marker, akvarellpliiats.

"Männid". Süsi, sangviin, kollaaž.

"Mereelukad". Puhumistehniks+kleepsud.


Lõpusirgel

Dora läks kooli vastama, see tähendab tegema aastalõpu töid matemaatikas ja eesti keeles ning vestlema loodusõpetusest. Ma muretseda üldse ei jaksa, loodan et läheb hästi.

Matemaatikaga on huvitav jätkuvalt. Kui üleminekuga liitmine tundus alguses ületamatult raske, siis sellele järgnevad keerulisemad teemad ei valmistanud talle probleeme ja täht arvu tähisena isegi ei tekitanud küsimusi, taipas lennult. Mitte, et kõik oleks sulaselge ja vigu ette ei tuleks, aga suures plaanis saab aru ja oskab ja mina näen korralikku arenguhüpet. Mis sest, et sõrmed abiks võetakse. Tööraamatu lõpus oli ülesanne, kus tuli iseend hinnata erinevate osade kaupa ja Dora pani endale kõik väga kõrged hinded.

Eesti keeles oli töövihikus päris hästi koostatud ja põhjalik kogu aasta materjali kordamine. Teksti mõistab minu arvates hästi, töötab iseseisvalt, loeb ladusalt. Leiab kenasti üles vead, kui on selline ülesanne. Ja ise teeb jätkuvalt vigu rahumeeli, unustab suured tähed, lauselõpumärgid ja kirjutab täpselt nii nagu ise tahab. Oeh. Kas nii käibki nendel, kes just iseenesest kohe õigesti ei kirjuta?

Loodusõpetuse teemad on jätkuvalt ülilihtsad ja maalapsele igapäevased. Lisaks siis hernekasvatamise projekt ja Tere, kevad! Dora lubas neist ka õpetajale rääkida, kui ära ei unusta.

24.5.17

Pühapäevakooliaasta samuti läbi

Ma näen pühapäevakooli olulise hariduse osana, ehkki ma ei ole sellest siin blogis varem kirjutanud miskipärast. Võibolla seepärast, et pühapäevakoolil oli oma blogi. See on olnud meie lastel üks esimesi sotsiaalsete suhete arendamise kohti lisaks perekonnale, kogudusele (ja mõnel juhul ka beebiemmede suhtlusringile). Samal ajal on see otseloomulikult ka Jumalast ja Piiblist teadmisete ja kogemuste saamise paik, ühiste laulmiste ja meisterdamise koht ning kristlike perede osadus.

Pühapäevakoolis käimine meie laste jaoks algas 2005.aastal, kui Riste oli kahene ja sõbrad Martinid võtsid asja eest vedada armsas Luguse palvemajas.  Sellest ajast on perede ühise osaduse viljana tegutsenud pühapäevakool eri variatsioonides ja paikades, lisandunud on rohked suveüritused, laagrid ja väljasõidud. Milliseks kujuneb see suhtlus-ja haridusvorm tulevikus, kui lastest sujuvalt noored inimesed saamas on? Mina veel ei tea, aga Jumal teab.

Viimasel paaril aastal on pühapäevakool Emmaste noortekeskuse ruumides tegutsenud kahes rühmas. Lugusel jätkub samuti pühapäevakool, õpetajate generatsioon on aga vahetunud, uus põlvkond peale sirgunud! Suuremate rühm Emamstes, kuhu kuuluvad lapsed vanuses 10 - 14 aastat, pani oma rühmale nimeks Eskalaator ja nende juhendajateks on mehed, kaks pereisa. Nooremate rühmas on praegu 5-8 aastased ja juhendakas kaks pereema. Lapsi kokku 16. Pühade aegu tegutsetakse enamasti ühiselt, aga iganädalased tunnid on rühmades. Noorematega oleme viimastel aastatel tegutsenud Lapsed Eestis materjalidest inspireerituna ning jõudnud Jeesuse elu käsitlemiseni, mis loodetavasti jätkub sealt, kus pooleli jäi.

Selle õppeaasta ühisüritustest võiks tänavu meenutada luule-ja muusikaõhtut advendiajal, talvelaagrit Leisus, ühiseid kokkamisi noorteka köögis, Vaikse Nädala sündmustega seotud üritusi kevadel ning möödunud nädalavahetusel toimunud pühapäevakooliaasta lõpetamise rattaretke. Ees on ootamas purjelaevareis Jenny Krusega ja laagerdamine Saarnakil.

23.5.17

Muusikaringid selleks aastaks ka läbi!

Möödunud neljapäeval lõppes selleks aastaks muusikaringide töö viiulte ja plokkflöötide ühise kontserdiga. Kuna pilte ning videosid veel pole minuni jõudnud, teen väikese kirjaliku kokkuvõtte laste muusikaõpingutest.
Kevadkontserdil kõlasid meie laste esituses sellised lood:
Viiulil:
Dora – "Hüüavad pasunad" (Tuntud ka Suzuki palana " Lightly Row" ja Liivi rahvalaul "Kevade ootel".
Margareeta – J.S.Bach`i Menuett ja Daniel Kemminer`i "Nagu lind" ("As a bird").
Riste – Edward Grieg`i "Solveigi laul" ja Peter Mohrs`i "Sõprade laul".

Plokkflöödil:

Katariina "Kuumad kuklid" ("Hot cross buns").
Dora „Hüvasti talv”.
Margareeta -  Mozart „Kevadeigatus” ("Kui pehmed kevatuuli...").

***

Riste (14) on õppinud viiulit nüüd 8 aastat. Algaastatel käis ta ka paar aastat klaveritunnis lisaks ja solfedžos on aastase pausiga käinud ka. (Muusikaajalugu on tänapäeval koolis põhjalikum, kui minu ajal muusikakoolis oligi.) Viiuliõpetaja käe all on viimasel 3-4 aastal tegutsenud ka esinemiste eel harjutav väike ansambel - "Lõosilm", kus ka Riste mängib. Kaks aastat on mänginud Kärdla muusikakooli sümfonetis ja kahel suvel käinud viiulilaagrites. Selle aja peale oleks lastemuusikakool juba läbi :).  Ta pole veel avaldanud, mis plaanid tal tuleval sügisel on, kas soovib veel viiulitunnis käia või orkestris edasi mängida.

Margareeta (11) on viiuldanud viis aastat. Viimasel aastal mängis ka plokkflööti omal soovil lisaks. Ja selle õppeaasta alguses õpetas viiuliõpetaja talle ka mõne tunni klaverit :). Solfedžot on ta õppinud Käina huvikoolis ja sel kevadel oli üleminekueksam (4.klass).  Tehti b-kategooria eksamit ja kõik õpilased said "5". Reetal läks suuline osa paremini, kui kirjalik, aga kokkuvõttes igati hästi. Lõosilmas mängib samuti. Kärdla sümfonetis on mänginud nüüd ühe aasta ja kahel suvel laagrites viiuldanud.
Õpetajad ütlevad, et ta on väga musikaalne ja võiks õppida veel põhjalikumalt ja et ei tea, mis temaks ükskord veel saab.

Dora (8) on viiuldanud kaks aastat ja ühe aasta lisaks ka plokkflööti puhunud. Paar korda on ka "Lõosilmas" üles astunud, kui 1.septembril mängis kaasa lahtistel keeltel, siis kevadel usaldati talle lausa väike soolokene viiulite ja plokkflöötide ühisloos "Kus on minu koduke+Vaikne kena kohake". Viiuldamise algus Doral oli väga raske, aga me ei kaotanud lootust. Nüüd hakkab juba tulema! Ta tunneb algusest peale musitseerimisest rõõmu ja on hingega asja juures. Solfist ei tea veel midagi ja muretseb, et ta ei tunne piisavalt rütme ja noote, et esimest klassi lõpetada ning pole üldse täitnud muusika töövihikut :)))). Muusikaõpetaja ja viiuliõpetaja on tal õnneks üks ja sama inimene ning tegelikkult juba "aastahinne" pandud (hindeid päriselt ei panda).

Katariina (5) käis sel aastal plokkflöödi huviringis koos teiste lasteaialastega. See oli meil niiöelda muusikaliselt üldarendav, sest plokkflöödimänguks vajalikud eeldused ja sõrmede pikkus kujunevad kõigil lastel omas tempos. (Suuremad poisid jõudsid kevadeks päris soodsasse seisu ja loodan,e t neil on huvi tuleval sügisel jätkata.) Ühe lookese mängisime kontserdil kambakesi ette ka. Kata unistab ka viiulimängust, pill ootab juba ning teiste eeskujul "mängib" ka aeg ajalt, aga õpetust pole veel saanud. Ta on käinud meiega kaasas kahes suvelaagris ja järgmisesse lubab minna juba koos oma viiuliga. Teised meie lapsed on kõik kuuesena viiulitundidesse läinud, kas Katariinal tuleval sügisel see ka õnnestub, näitab aeg.

Mul on  väga hea meel, et lapsed on saanud just huviringis, ilma koolipingeta pille õppida - eksamiteta ja tiheda tunniplaanita. Ei ole tekkinud kellelgi vastumeelsust pilli suhtes ega  käega löömise tunnet.

Sõprusetera pojekt läbi!

Oli tore osaleda! Meie tagasihoidlik blogikene omandatud kogemustega on siin: http://hernekasvatajad.blogspot.com.ee/.

Oleks tahtnud projektipäevikut ka paberil pidada, aga ei jaksanud.
Ikkagi oli tore!

14.5.17

Tallinnas, kohvikus ja loomaaias

Käisime lasterikaste perede perepäeval loomaais, kus kohtusime ka sõprade ja sugulastega ja sõprades sugulastega :). Loomad olid muidugi ka kohal. Oli mõnus.
Lapsed olid päris iseseisvad ringi liikumises loomaaia piires,  nii et vahepeal oli tükk aega olukord, kus meie enda lapsed olid sõprades seltsis mujal rändamas ja meie Alekseiga liikusime kolme tema õelapsega ringi ja lisaks leidsime ühe kurva eksinud poisi Tartust, kes juba tunde oma peret otsis. (Viisime poisi ürituse korraldajate juurde ja loodetavasti leidis pere oma lapse kenasti üles.)
Kohvikus käisime samuti - mäkdoonaldsis jäätist ja friikartuleid söömas.

 
 
 

7.5.17

Väike vahekokkuvõte

Kevad koputab uksele ja meie kasutatavad õpikud-töövihikud hakkavad läbi saama. Me jõudsime matemaatikas raskest punktist läbi! Arvutamine pole veel väga kiire ja sujuv, aga see pole üldse eesmärk. Ütlesin Dorale, et võtku oma sõrmed ja varbad appi, need on ju inimese küljes olevad kõige lähedasemad abivahendid. Kellaaeg on palju selgem, kui varem. Ka tööraamatus oleme nüüd klassile järgi jõudnud ja vajalikud iseseisvad tööd teinud.
Eesti keele õpikut on jäänud väga vähe alles. Tahaks teha veel ärakirjaharjutusi ja etteütlusi, et kinnistada kogutud teadmisi.
Loodusõpetuse kevadised teemad võtame mingil ajal eraldi ette ja seda ei jätku vast rohkem kui paariks päevaks.
Kunstiga oleme õpetaja juhtnööride järgi püüdnud õppida guaššidega maalimist, aga sellest põhjalikumalt kirjutan teine kord. Varsti viime Dora tööd kooli ettenäitamisele.
Kehalises kasvatuses on ujumine läbi, kergejõustikurennid jätkuvad ja on Doral on olnud võimalus osaleda mitmel võistlusel ja ta ootab ka traditsioonilist emadepäevajooksu.
Muusikas pole me töövihikut täitnud, küll on aga jätkunud pillitunnid ja kontserdid peagi tulemas. Laulupeole pääsemise lootus on samuti olemas, ehkki ametlikku vastust veel selle kohta ei ole.
Arenguvestlus on plaanitud juuni algusesse.

5.5.17

Koduõppe võimaluste variatsioonid :)

Koduõppelapsel on erinevaid võimalusi õppimiseks ja ise õppimine koduõppelapse kõrvalt/lapsega koos on ka võimalik.
Mina käisin puhastusteenindajate koolitusel. Kursus toimus paari kuu jooksul seitsmel päeval. Dora käis minuga enamusel kordadest kaasas, nii loengutes kui praktilistel töödel.
Neljapäeval oli meil koolituse viimane päev. Kui tunnistusi jagama hakati, tehti kursuse läbiviijate poolt tore üllatus - ka Dorale väljastati tõend kursusel osalemise kohta. Täitesti ametlik, ametikooli blanketil, allkirjade ja pitsatitega ning leoteluga mida kursus käsitles.
Esimene ametlik tõend koolitusel osalemise kohta on lapsel enne käes, kui esimese klassi tunnistus:).

1.5.17

Kärdla linna jooks

Reeta oli pähe võtnud ja koolis lubanud, et läheb Kärdla linna aastapäeval (1.mail) jooksuvõistlusele. Selgus, et tema vanused saavad joosta ainult 5 km distantsi. Reeta pole iial nii pikka maad jooksnud (rekond on eelmisel nädalal joostud Cooperi test, 2,5 km 12 minuti jooksul). Minu süda hakkas valutama ja otsustasin temaga kaasa minna, et kui midagi peaks juhtuma, olen olemas. Dora ja Kata kippusid siis ka kaasa, no olgu pealegi, tulgu kui nii väga tahavad.

Dora sai joosta 7-8 aastaste vanuseklassis ühe keskväljakuringi. Kata vanustele jooksu polnud, aga nooremad võeti 7-8aastaste hulka jooksma, kui nad soovivad. Kata avaldas soovi päris viimasel hetkel enne starti.



Rääkisin kõigile kolmele, et kiirustama nad ei pea, võtku rahulikult ja kui ei jaksa, siis katkestagu kohe. Reetat palusin eriti, et ta ei jookseks end oimetuks ega kukuks kokku, tundes teda - ta ei katkestaks mingil juhul. Suureks üllatuseks läks nii, et Kata oli täitsa nobe ja vastupidav, lõpetas 7-8 aastaste võistluse keskmises grupis ega ilmutanud mingeid väsimuse märke. Dora sai omavanuste tüdrukute seas 2.koha, medali-diplomi ja auhinna, aga kurtis et pistis kogu tee ja väänas jala välja.

Reeta lõpetas 5 kilomeetrise ringi (vist) neljanda tüdrukuna, edestades meie valla nobedaimaid täiskavanuid ja võitjate tüdrukute trio oli temast 3-4 a vanemad.
Emmaste poisid said ka medalid kaela.


On ikka uskumatud tüübid ja selline asi pakub neile veel rõõmugi!
Pildid valla ja linna FB lehtedelt nopitud.

Kui koduõppel on raske

Minu viimase aja sellekohased mõtted. Kõige raskem on tulla toime iseenda tunnetega. Miks ma tunnen end halvasti, kui kõik ei õnnestu nii, nagu kavandasin, nagu ma arvan et olema peaks? Lapse ei oskagi veel, et tunnegi veel, ei teagi veel... Kas ma tunnen end selles süüdi, tunnen end läbikukkunud lapsevanemana ja õpetajana? Mispärast ma peaksin nii tundma, äkki olen probleemi tekitanud hoopis iseenda peas, aga alateadlikult nakatan sellega last. Laps tunneb ja tajub ilma sõnadetagi, kui ta pole aktsepteeritud sellisena nagu ta on. Kuhu jääb tingimusteta armastus?

Kas neid asju, mida ma lapselt eeldan, et ta oskab, teab, teeb - kas ma olen neid tegelikult ka õpetanud ja harjutanud lapsega koos? Või tahan ainult kontrollida, nö linnukest kirja saada? Mõnikord tuleb tunnistada, et ma kontrollin ja osutan ainult puudustele, selle asemel et tunnustada seda, mis on olemas ja hästi. Laps kirjutab sisuka loo, aga mina otsin sellest vigu. Ime siis, et huvi hääbub.


Kas saan keerulisemaid teemasid, oskusi-vilumusi, teadmisi kuidagi väiksemateks juppideks hakkida, nii leian üles need kohad, mis juba omandatud kui ka need, mis alles ees. Siis ei tundugi suur probleem enam nii suur.


Ja veel - muutus paremuse suunas, uus oskus võib tulla lausa üleöö! Ehe näide on Dora viiuliharjutamise lugu. Sellest, mis oli üks pikka ja lõppematu hädaorg, sünnib äkki suur võit,. Sellest suurest võidust saan järgmises hädaorus kinni hoida ja seda  enda kohal lootuse lipuna lehvitada.

Valla aastapäeva kontserdil

Eelmises kirjutises mainitud esinemine leidis aset laupäeval. Nimelt oli meie valla 25.aastapäev ja sel puhul kontsert-aktus koolimajas, kuhu teiste hulgas olid esinema palutud ka meie lapsed ja minu plokkflöödiõppurid. (Riste koos oma kalssivendadega sõitis Pärnusse "Nuputa" finaali ja seega pääses:).)

Viiulite-ja plokkflöötide ühis"bänd" esitas huvitavas seades "Kus on minu koduke", mis loo teises pooles sujuvalt läks üle "Vaikseks kenaks kohakeseks". Plokkflöötidest osa ei saanud tulla, seega hoidsime kolme pisikese poisiga plokkflöötide lippu kõrgel, sel ajal kui Reeta ja Dora viiuldajatena oma kohta täitsid. Tegelikult oli täitsa ilus seade ja me saime hästi hakkama! (Proovis hakkasin selles juba kahtlema.) Eriti rõõmustasin Dora üle, kes musitseerib ja saamatus on unustatud. Reeta laulis veel ühe Hiiumaa-teemalise laulu ka ja oli palju rahvatantsu ja kontserdi lõpetas "Üksteist peab hoidma" vallarahvast moodustatud koori esituses.

Selline see meie väike vald ongi, kus valla tänukirja saanud firma esindaja on samal ajal kohaliku baptistikoguduse pastor ja tšellomängija meie väikses improviseeritud pillipundis, kus kooli direktor ja suur osa kooli-ja lasteaiaõpetajatest tantsib rahvatantsu ja kus volikogu esimees kujundab oma kõne väikeseks jutluseks. Vald, see olemegi ju meie kõik?
Aga sünnipäevalapse õnnitlejad naabervaldadest ei suuda kuidagi alla neelata Emmaste iseseisvussoovi ja närivad seda konti igas kõnes ja kingis, kuna see kipub kõigi kurku kinni jääma. Keegi neist ei usu Emmaste iseseivasse jätkamisse. Piinlik on kuulata ja veelgi piinlikum vaadata kõiki neid vingerdavaid seltsimehi. Aga valla vapiga tort oli tõeliselt maitsev!

Reis Tartusse - kooliskäijate ja koduõppuri kevadine kooliekskursioon

Plaanisime suvel perega Tartusse ja Lõuna Eestisse minekut juba väga pikalt ette, aga äkki tuli teade, et kevadel toimub kogu kooli ekskursioon Tartu muuseumidesse. Nojah. Esimesest üheksanda klassini, muuseumid ja programm kõik korraldatud, ööbimine hotellides ja puha. Siis selgus, et mudilaskoori ettelaulmine laulupeole pääsemiseks kattub reisi esimese päevaga ja et laulvad mudilased reisist ilma ei jääks, vaja oleks abi nende Tartusse järele transportimisel. Esimese klassi õpetaja vajas samuti rohkem täiskasvanuid reisile kaasa. Läks nii, et osalesime kooli reisil kogu perega.

Esimesel päeval startisime meie Riste ja Reetaga koos kooliperega kahe suure reisibussiga varahommikul, Aleksei tuli pärast ettelaulmist Kata, laulvate mudilaste (sh Dora) ja ühe lapsevanemaga järgi meie 7-kohalise autoga. Õhtul saime hotellis kõik kokku.

Esimesel päeval tehti Raplas piknikupeatus, kooli kokk oli meisterdanud karbitäie makaronisalatit ja vorstivõileiva teemoonaks igale inimesele.



Ametlik programm algas Äksis, Jääaja keskuses lõunasöögiga, mis oli tõesti maitsev. Õpilased jagati seejärel vanuse järgi kolme rühma, mis suundusid igaüks oma tegemiste juurde. Mina liikusin koos noorimatega, kes viidi Saadjärve peale parvega järve uurima. Kaldal määrati kompassi järgi ilmakaared ja räägiti ohutusest veel. Tuul oli ja külm oli, selle vastu olid parvel fliispleedid kaasas. Järve keskele jõudes mõõdeti gruppides järve sügavust (22m), läbipaistvust (4m), vee temperatuuri (4'c) ja õhutemperatuuri (6 'c) ja täideti töölehti, räägiti taimedest-lindudest-loomadest ja tagasiteel nägime lähedalt tuttpütti ujumas ja kaldaäärsete puude otsas kohutavalt palju varesepesi ja vareseid. Oli hariv ja huvitav.


Edasi saime Jääaja keskuses omal käel ringi hulkuda ja avastada. Oli väga evolutsioonikeskne, nagu arvata võis, aga muidu sisukas. Algklassilapsed kasutasid kaasa pandud taskuraha (kes vähem ja kes rohkem targasti), soetades maisustusi, suveniire ja tekitades esimesed. Riste ja Reeta hiljem muljetasid, et neil oli täitsa igav programm ja liiga vähe aega ringi vaadata ja olid nördinud et nad ei saanud järvel käia.

Õhtuks jõudsime Tartusse ja jagunesime ööbimiskohtadesse, kus oli taas söömaaeg. Meie ööbisime hotellis koos 1. ja 2.kooliastmega. Seejärel läks üks grupp veekeskusesse, teine batuudikeskusesse, mõned kinno. Algklassiõpetajad otsustasid oma lapsi "väsitada" lähedalasuval mänguväljakul. Seegi oli noorematele täitsa piisav elamus. Mänguväljak oli suur ja põnev, aga kohalikud lapsed ei tahtnud lasta uustulnukaid huvitavamatesse kohtadesse. Kuulda oli eesti ja vene keelt ning ühe suurema mustlaspere lapsi omavahel omas keeles rääkimas. Kella kaheksa paiku õhtul saabus ka auto laulvate mudilaste ja nende saatjatega hotelli õuele.
Meie hotell muide oli kulunud ja räämas, kolmas kooliaste ööbis hostelis, mis olevat olnud palju paremas olukorras. Aga see ei morjendanud ühtki last, nende jaoks oli kõige olulisem, et hotellitubades on telekas. Nii kogunesidki kõik ekraanide ette, sest algas kõigi laste lemmiksari - "Kättemaksu kontor"! (Ma parem  ei kommenteeri.)
Pärast filmi olid enam-vähem kõik voodites ja algklassid uinusid üsna iseseisvalt ja rahumeelselt mõndede eranditega, kellel läks süda pahaks ja soovisid kohe koju. Sugugi mitte need lapsed, kelle vanemad seepärast muretsesid. Hotell oli väga tobeda planeeringuga, nii et lapsed olid kolmes erinevas tiivas ja pidi üle õue käima, aga õnneks oli täiskasvanuid igal pool laiali, nii et kõigil hoiti silma peal. Meil polnud probleeme, sest meie lähedal ööbisid kõik tüdrukud, aga poistega oli olnud õpetajatel rohkem tegemist. Siiski mitte midagi nii põnevat, kui kolmandas kooliastmes, seal olid mõned poisid omameelest õpetajaid teavitanud kinno minemisest, aga mitte kinoseansi algusest -  kell 23  - ja nad kuulutati hilisõhtul mitteametlikult tagaotsitavaiks. Kinos telefoni mõistagi vastu ei võetud ja mures õpetajad said linna peal päris põhjalikult "sportida". Kõik lahenes hästi pärast filmi lõppu ja rändajad jõudsid oma ööbimispaika.

Teisel päeval oli Reeta sünnipäev. Tema jagas hotellituba oma lemmikõpetajaga, Dora algklassitüdrukutega ja meie olime Aleksei ja Kataga omaette toas, Riste meisterdas hostelis Reetale küpsisetorti. Sünnipäevalauluga äratamine ei õnnestunud, kui mina varavalges ukse taga hiilisin, põõnas Reeta lukus ukse taga ja hiljem tuli juba Reeta toakaaslane vihjama, et Reeta ei jaksa enam külge keerata ja äratamist oodata. Kui me Reeta tuppa jõudsime, oli ta juba ärkvel ja riides, ei jaksanud palavuse tõttu enam voodis vedeleda. Pärast hommikusööki suunduti koos Loodusmuuseumi, enne sisenemist koguneti Hurda kuju ees kus Reetale sünnipäevalaulu lauldi ja Riste enda meisterdatud tordi üle andis.







Loodusmuuseumi külastus toimus taas gruppides. Aleksei läks linna peale kõndima, sel ajal kui me muuseumis käisime. 1.-3 klass osales Läänemerega tutvumise programmis, mis koosnes väikesest vestlus-etendusest riidest õmmeldud mereelukatega, juhendatud eksponaatidega tutvusmisest koos töölehtede täitmisega ja kordamismängudest.


Ehkki Hiiumaa lapsele pole hülged, räimed ja merel käimine võõras, saadi ka palju uut teada ja olemasolevaid teadmisi kinnistada. Keskmine kooliaste oli olnud mitu tundi putukate uurimise töötoas, mis oli väga huvitav nii laste kui õpside meelest, aga neil ei jäänud üldse aega ekspositsiooniga tutvumiseks. Kolmas kooliaste ei jäänud oma programmiga rahule, aga ma ei tea mis neil täpselt tehti.

Edasi läks sõit Ahhaasse. Peale sealset lõunasööki jaguneti klasside järgi ja mindi sisse. Riste võttis Kata ka kaasa.

Kohapeal nimelt selgus, et täiskasvanud peavad omale ise pileti ostma, meile see parajasti kohe üldse ei sobinud ja nii me läksime Alekseiga hoopis linna peale jalutama. Lastel oli olnud väga põnev, aga liiga vähe aega - 1,5 tundi. Meil oli igatahes hästi tore jalutada - Ahaast Jaani kirikuni ja jõe äärt pidi tagasi.

Juba tuligi Hiiumaa poole teele asuda, et kella seitsmesele praamile jõuda. Riste, Reeta ja Dora sõitsid bussides, Kata koos minu ja Alekseiga autos. Tallinn-Tartu maanteel saime korralikult närvikõdi, ohtlikke möödasõite tehti väga mitu. Meie taga meetri kaugusel 100 km/h sõitva liinibussi lasime esimesel võimalusel mööda, paraku see esimene võimalus tekkis juhuslikult alles mandrieesti keskpunktis. Sellele maanteele ei taha niipea vabatahtlikult sattuda, eriti reede õhtul. Et meie autol polnud praamipiletit ostetud, loobusime piknikupeatusest Raplas ja sõitsime kähku sadamasse. (Teel tuli veel kindlasti osta punased sukkpüksid laupäevase esinemise tarvis!)

Need uued laevad mahutavad ikka uskumatult palju autosid. Alekseil polnud meie meelest mingit lootust peale mahtuda, kuna ta seisis viiendas reas ja lisaks neile sõiduautode ridadele oli veel busside ja veoautode rida. Meie Kataga kolisime koolibussi, sest meile olid kooli poolt ostetud praamipiletid. Ometi jalutas Aleksei varsti praami peal meie juurde ja selgus, et meie auto polnud sugugi viimane, mis peale sai. Õhtul üheksaks olime kodus. Toitsime-jootsime loomad ja rõõmustasime, et kõik on elusa ja tervena reisilt tagasi jõudnud. Meie loomadel hoidis reisi ajal silma peal ja toitu ees lähedal elav tuttav. Ja mõni tund peale koju jõudmist saabusid külalised (siiski ainult ööbimiskoha võtit võtma), kes Margareetale sünnipeävalaulu laulsid järgmisel hommikul :).

Pildid kooli FB lehelt ja Riste telefonist.