Plaanisime suvel perega Tartusse ja Lõuna Eestisse minekut juba väga pikalt ette, aga äkki tuli teade, et kevadel toimub kogu kooli ekskursioon Tartu muuseumidesse. Nojah. Esimesest üheksanda klassini, muuseumid ja programm kõik korraldatud, ööbimine hotellides ja puha. Siis selgus, et mudilaskoori ettelaulmine laulupeole pääsemiseks kattub reisi esimese päevaga ja et laulvad mudilased reisist ilma ei jääks, vaja oleks abi nende Tartusse järele transportimisel. Esimese klassi õpetaja vajas samuti rohkem täiskasvanuid reisile kaasa. Läks nii, et osalesime kooli reisil kogu perega.
Esimesel päeval startisime meie Riste ja Reetaga koos kooliperega kahe suure reisibussiga varahommikul, Aleksei tuli pärast ettelaulmist Kata, laulvate mudilaste (sh Dora) ja ühe lapsevanemaga järgi meie 7-kohalise autoga. Õhtul saime hotellis kõik kokku.
Esimesel päeval tehti Raplas piknikupeatus, kooli kokk oli meisterdanud karbitäie makaronisalatit ja vorstivõileiva teemoonaks igale inimesele.
Ametlik programm algas Äksis, Jääaja keskuses lõunasöögiga, mis oli tõesti maitsev. Õpilased jagati seejärel vanuse järgi kolme rühma, mis suundusid igaüks oma tegemiste juurde. Mina liikusin koos noorimatega, kes viidi Saadjärve peale parvega järve uurima. Kaldal määrati kompassi järgi ilmakaared ja räägiti ohutusest veel. Tuul oli ja külm oli, selle vastu olid parvel fliispleedid kaasas. Järve keskele jõudes mõõdeti gruppides järve sügavust (22m), läbipaistvust (4m), vee temperatuuri (4'c) ja õhutemperatuuri (6 'c) ja täideti töölehti, räägiti taimedest-lindudest-loomadest ja tagasiteel nägime lähedalt tuttpütti ujumas ja kaldaäärsete puude otsas kohutavalt palju varesepesi ja vareseid. Oli hariv ja huvitav.
Edasi saime Jääaja keskuses omal käel ringi hulkuda ja avastada. Oli väga evolutsioonikeskne, nagu arvata võis, aga muidu sisukas. Algklassilapsed kasutasid kaasa pandud taskuraha (kes vähem ja kes rohkem targasti), soetades maisustusi, suveniire ja tekitades esimesed. Riste ja Reeta hiljem muljetasid, et neil oli täitsa igav programm ja liiga vähe aega ringi vaadata ja olid nördinud et nad ei saanud järvel käia.
Õhtuks jõudsime Tartusse ja jagunesime ööbimiskohtadesse, kus oli taas söömaaeg. Meie ööbisime hotellis koos 1. ja 2.kooliastmega. Seejärel läks üks grupp veekeskusesse, teine batuudikeskusesse, mõned kinno. Algklassiõpetajad otsustasid oma lapsi "väsitada" lähedalasuval mänguväljakul. Seegi oli noorematele täitsa piisav elamus. Mänguväljak oli suur ja põnev, aga kohalikud lapsed ei tahtnud lasta uustulnukaid huvitavamatesse kohtadesse. Kuulda oli eesti ja vene keelt ning ühe suurema mustlaspere lapsi omavahel omas keeles rääkimas. Kella kaheksa paiku õhtul saabus ka auto laulvate mudilaste ja nende saatjatega hotelli õuele.
Meie hotell muide oli kulunud ja räämas, kolmas kooliaste ööbis hostelis, mis olevat olnud palju paremas olukorras. Aga see ei morjendanud ühtki last, nende jaoks oli kõige olulisem, et hotellitubades on telekas. Nii kogunesidki kõik ekraanide ette, sest algas kõigi laste lemmiksari - "Kättemaksu kontor"! (Ma parem ei kommenteeri.)
Pärast filmi olid enam-vähem kõik voodites ja algklassid uinusid üsna iseseisvalt ja rahumeelselt mõndede eranditega, kellel läks süda pahaks ja soovisid kohe koju. Sugugi mitte need lapsed, kelle vanemad seepärast muretsesid. Hotell oli väga tobeda planeeringuga, nii et lapsed olid kolmes erinevas tiivas ja pidi üle õue käima, aga õnneks oli täiskasvanuid igal pool laiali, nii et kõigil hoiti silma peal. Meil polnud probleeme, sest meie lähedal ööbisid kõik tüdrukud, aga poistega oli olnud õpetajatel rohkem tegemist. Siiski mitte midagi nii põnevat, kui kolmandas kooliastmes, seal olid mõned poisid omameelest õpetajaid teavitanud kinno minemisest, aga mitte kinoseansi algusest - kell 23 - ja nad kuulutati hilisõhtul mitteametlikult tagaotsitavaiks. Kinos telefoni mõistagi vastu ei võetud ja mures õpetajad said linna peal päris põhjalikult "sportida". Kõik lahenes hästi pärast filmi lõppu ja rändajad jõudsid oma ööbimispaika.
Teisel päeval oli Reeta sünnipäev. Tema jagas hotellituba oma lemmikõpetajaga, Dora algklassitüdrukutega ja meie olime Aleksei ja Kataga omaette toas, Riste meisterdas hostelis Reetale küpsisetorti. Sünnipäevalauluga äratamine ei õnnestunud, kui mina varavalges ukse taga hiilisin, põõnas Reeta lukus ukse taga ja hiljem tuli juba Reeta toakaaslane vihjama, et Reeta ei jaksa enam külge keerata ja äratamist oodata. Kui me Reeta tuppa jõudsime, oli ta juba ärkvel ja riides, ei jaksanud palavuse tõttu enam voodis vedeleda. Pärast hommikusööki suunduti koos Loodusmuuseumi, enne sisenemist koguneti Hurda kuju ees kus Reetale sünnipäevalaulu lauldi ja Riste enda meisterdatud tordi üle andis.
Loodusmuuseumi külastus toimus taas gruppides. Aleksei läks linna peale kõndima, sel ajal kui me muuseumis käisime. 1.-3 klass osales Läänemerega tutvumise programmis, mis koosnes väikesest vestlus-etendusest riidest õmmeldud mereelukatega, juhendatud eksponaatidega tutvusmisest koos töölehtede täitmisega ja kordamismängudest.
Ehkki Hiiumaa lapsele pole hülged, räimed ja merel käimine võõras, saadi ka palju uut teada ja olemasolevaid teadmisi kinnistada. Keskmine kooliaste oli olnud mitu tundi putukate uurimise töötoas, mis oli väga huvitav nii laste kui õpside meelest, aga neil ei jäänud üldse aega ekspositsiooniga tutvumiseks. Kolmas kooliaste ei jäänud oma programmiga rahule, aga ma ei tea mis neil täpselt tehti.
Edasi läks sõit Ahhaasse. Peale sealset lõunasööki jaguneti klasside järgi ja mindi sisse. Riste võttis Kata ka kaasa.
Kohapeal nimelt selgus, et täiskasvanud peavad omale ise pileti ostma, meile see parajasti kohe üldse ei sobinud ja nii me läksime Alekseiga hoopis linna peale jalutama. Lastel oli olnud väga põnev, aga liiga vähe aega - 1,5 tundi. Meil oli igatahes hästi tore jalutada - Ahaast Jaani kirikuni ja jõe äärt pidi tagasi.
Juba tuligi Hiiumaa poole teele asuda, et kella seitsmesele praamile jõuda. Riste, Reeta ja Dora sõitsid bussides, Kata koos minu ja Alekseiga autos. Tallinn-Tartu maanteel saime korralikult närvikõdi, ohtlikke möödasõite tehti väga mitu. Meie taga meetri kaugusel 100 km/h sõitva liinibussi lasime esimesel võimalusel mööda, paraku see esimene võimalus tekkis juhuslikult alles mandrieesti keskpunktis. Sellele maanteele ei taha niipea vabatahtlikult sattuda, eriti reede õhtul. Et meie autol polnud praamipiletit ostetud, loobusime piknikupeatusest Raplas ja sõitsime kähku sadamasse. (Teel tuli veel kindlasti osta punased sukkpüksid laupäevase esinemise tarvis!)
Need uued laevad mahutavad ikka uskumatult palju autosid. Alekseil polnud meie meelest mingit lootust peale mahtuda, kuna ta seisis viiendas reas ja lisaks neile sõiduautode ridadele oli veel busside ja veoautode rida. Meie Kataga kolisime koolibussi, sest meile olid kooli poolt ostetud praamipiletid. Ometi jalutas Aleksei varsti praami peal meie juurde ja selgus, et meie auto polnud sugugi viimane, mis peale sai. Õhtul üheksaks olime kodus. Toitsime-jootsime loomad ja rõõmustasime, et kõik on elusa ja tervena reisilt tagasi jõudnud. Meie loomadel hoidis reisi ajal silma peal ja toitu ees lähedal elav tuttav. Ja mõni tund peale koju jõudmist saabusid külalised (siiski ainult ööbimiskoha võtit võtma), kes Margareetale sünnipeävalaulu laulsid järgmisel hommikul :).
Pildid kooli FB lehelt ja Riste telefonist.
