Kui koduõppel on raske

Minu viimase aja sellekohased mõtted. Kõige raskem on tulla toime iseenda tunnetega. Miks ma tunnen end halvasti, kui kõik ei õnnestu nii, nagu kavandasin, nagu ma arvan et olema peaks? Lapse ei oskagi veel, et tunnegi veel, ei teagi veel... Kas ma tunnen end selles süüdi, tunnen end läbikukkunud lapsevanemana ja õpetajana? Mispärast ma peaksin nii tundma, äkki olen probleemi tekitanud hoopis iseenda peas, aga alateadlikult nakatan sellega last. Laps tunneb ja tajub ilma sõnadetagi, kui ta pole aktsepteeritud sellisena nagu ta on. Kuhu jääb tingimusteta armastus?

Kas neid asju, mida ma lapselt eeldan, et ta oskab, teab, teeb - kas ma olen neid tegelikult ka õpetanud ja harjutanud lapsega koos? Või tahan ainult kontrollida, nö linnukest kirja saada? Mõnikord tuleb tunnistada, et ma kontrollin ja osutan ainult puudustele, selle asemel et tunnustada seda, mis on olemas ja hästi. Laps kirjutab sisuka loo, aga mina otsin sellest vigu. Ime siis, et huvi hääbub.


Kas saan keerulisemaid teemasid, oskusi-vilumusi, teadmisi kuidagi väiksemateks juppideks hakkida, nii leian üles need kohad, mis juba omandatud kui ka need, mis alles ees. Siis ei tundugi suur probleem enam nii suur.


Ja veel - muutus paremuse suunas, uus oskus võib tulla lausa üleöö! Ehe näide on Dora viiuliharjutamise lugu. Sellest, mis oli üks pikka ja lõppematu hädaorg, sünnib äkki suur võit,. Sellest suurest võidust saan järgmises hädaorus kinni hoida ja seda  enda kohal lootuse lipuna lehvitada.