Eelmises kirjutises mainitud esinemine leidis aset laupäeval. Nimelt oli meie valla 25.aastapäev ja sel puhul kontsert-aktus koolimajas, kuhu teiste hulgas olid esinema palutud ka meie lapsed ja minu plokkflöödiõppurid. (Riste koos oma kalssivendadega sõitis Pärnusse "Nuputa" finaali ja seega pääses:).)
Viiulite-ja plokkflöötide ühis"bänd" esitas huvitavas seades "Kus on minu koduke", mis loo teises pooles sujuvalt läks üle "Vaikseks kenaks kohakeseks". Plokkflöötidest osa ei saanud tulla, seega hoidsime kolme pisikese poisiga plokkflöötide lippu kõrgel, sel ajal kui Reeta ja Dora viiuldajatena oma kohta täitsid. Tegelikult oli täitsa ilus seade ja me saime hästi hakkama! (Proovis hakkasin selles juba kahtlema.) Eriti rõõmustasin Dora üle, kes musitseerib ja saamatus on unustatud. Reeta laulis veel ühe Hiiumaa-teemalise laulu ka ja oli palju rahvatantsu ja kontserdi lõpetas "Üksteist peab hoidma" vallarahvast moodustatud koori esituses.
Selline see meie väike vald ongi, kus valla tänukirja saanud firma esindaja on samal ajal kohaliku baptistikoguduse pastor ja tšellomängija meie väikses improviseeritud pillipundis, kus kooli direktor ja suur osa kooli-ja lasteaiaõpetajatest tantsib rahvatantsu ja kus volikogu esimees kujundab oma kõne väikeseks jutluseks. Vald, see olemegi ju meie kõik?
Aga sünnipäevalapse õnnitlejad naabervaldadest ei suuda kuidagi alla neelata Emmaste iseseisvussoovi ja närivad seda konti igas kõnes ja kingis, kuna see kipub kõigi kurku kinni jääma. Keegi neist ei usu Emmaste iseseivasse jätkamisse. Piinlik on kuulata ja veelgi piinlikum vaadata kõiki neid vingerdavaid seltsimehi. Aga valla vapiga tort oli tõeliselt maitsev!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar