Kunst on kunsti teha?

Kunstiõpetaja kirjutas e-koolis kokkuvõtteks, et Dora saab kõigega suurepäraselt hakkama!

IÕK-s kirja saanud eesmärgid kunstiõpetuseks: loovuse arendamine ja oma emotsioonide ja mõtete väljendamine, praktiliste oskuste omandamine.
*Tutvumine erinevate kunstimaterjalide ja -tehnikatega, kasutamisvõtete omandamine.
*Tunnete, looduse, esemete inimeste ja loomade kujutamine.
*Kaunistuste ja kingituste meisterdamine tähtpäevadeks.
*Lihtsamate toitude valmistamine.
*Oma töökoha ja vahendite korrashoid.
*Osaleb kunstiringis 1 x nädalas.

Minu meelest on meil eesmärgi täidetud kenasti. Tegelikult lapsed joonistavad ja meisterdavad spontaanselt siin päevad läbi, eesmärgipäraselt kunsti teinud oleme vähem. Tähtpäevadeks ja kinkideks ikka teeme, kõike ei jäädvusta ammugi. Enda ja pereliikmete toitmisega saab Dora ka hakkama, külmiku ja köögikapi abil.

Vahepeal oli kunstiga küll meil väike kriis ja ma mõtlesin endamisi, et kas sellest saab meil seekord väike koduõppe-komistuskivi. (Riste ajal oli selleks kehaline kasvatus, Reeta ajal muusika, kus õpetaja nõudmised panid kulme kergitama). Vist ikkagi ei saanud.

Kunstiõpetaja rääkis mulle paar korda oma tähelepanekutest, mida ta teistelt nõuab, mida Dora osata võiks ja millele tähelepanu pöörata kodus. Näiteks - mitme detaili korraga väga lõikamine/rebimine kokkuvolditud paberist, inimeste kujutamine liikumises, nägu ilmekana - suu, silmad, kulmud, hambad jne, detailid, guaššide segamine ja otse purgist värvi mitte kasutamine, mustade piirjoonte vältimine, tausta täitmine ( pole olemas tükk tühja maad taeva ja maa vahel). Kõik normaalsed ja lihtsad asjad. Dora pidavat tegema kõike liiga korralikult, ei julge katsetada.

Me siis tegime guaššidega "tõsist tööd" kodus, see oli eelkõige mulle raske - pidin sekkuma lapse loomisprotsessi. Kuidas positiivselt lapsele juhtnööre jagada nii, et kujutatu oleks hästi liikuv, ilmekas, värvitoonid segatud, et kasutaks ka õigeid töövõtteid maalimisel? Mina ei oska. Ikka tundsin, et sõidan sisse talle ja ükskõik mis sõnu ma kasutan, on sõnumi sisu: sa ei tee piisavalt hästi, tuleb teha hoopis nii või naa. Täpselt selline seis, et ei vasta nõudmistele, ei sobitu keskkonda. Jah, Dora tööd teiste kõrval oligi justkui hoopis teisest maailmast. Aga ta käis kunstiringis ka, nii et küllap seal õpib vaikselt, mida nõutakse.

Ja nüüd pisike virtuaalnäitus:

 "Nartsissid lumesajus" - voltimine, lõikamine, kleepimine.

"Roosikimp". Trükk hiina kapsaga, detailine lõikamine, kleepimine.

"Sain uue ratta". Segatehnika.

"Hambaarsti juures". Guašš.

"Kõndis kevad Kadriorus..." Guašš.

"Rebased". Vahakriit.

"Portree". Akvarell.

"Jänesepere". Vahakriibe.

"Ahviema pojaga". Akvarell.

"Minu nimetähed läksid jalutama". "Vildikad, kriidid.

"Trennis". Kriidid.

"Sügislehed". Marker, akvarellpliiats.

"Männid". Süsi, sangviin, kollaaž.

"Mereelukad". Puhumistehniks+kleepsud.

Valla aastapäeva kontserdil

Eelmises kirjutises mainitud esinemine leidis aset laupäeval. Nimelt oli meie valla 25.aastapäev ja sel puhul kontsert-aktus koolimajas, kuhu teiste hulgas olid esinema palutud ka meie lapsed ja minu plokkflöödiõppurid. (Riste koos oma kalssivendadega sõitis Pärnusse "Nuputa" finaali ja seega pääses:).)

Viiulite-ja plokkflöötide ühis"bänd" esitas huvitavas seades "Kus on minu koduke", mis loo teises pooles sujuvalt läks üle "Vaikseks kenaks kohakeseks". Plokkflöötidest osa ei saanud tulla, seega hoidsime kolme pisikese poisiga plokkflöötide lippu kõrgel, sel ajal kui Reeta ja Dora viiuldajatena oma kohta täitsid. Tegelikult oli täitsa ilus seade ja me saime hästi hakkama! (Proovis hakkasin selles juba kahtlema.) Eriti rõõmustasin Dora üle, kes musitseerib ja saamatus on unustatud. Reeta laulis veel ühe Hiiumaa-teemalise laulu ka ja oli palju rahvatantsu ja kontserdi lõpetas "Üksteist peab hoidma" vallarahvast moodustatud koori esituses.

Selline see meie väike vald ongi, kus valla tänukirja saanud firma esindaja on samal ajal kohaliku baptistikoguduse pastor ja tšellomängija meie väikses improviseeritud pillipundis, kus kooli direktor ja suur osa kooli-ja lasteaiaõpetajatest tantsib rahvatantsu ja kus volikogu esimees kujundab oma kõne väikeseks jutluseks. Vald, see olemegi ju meie kõik?
Aga sünnipäevalapse õnnitlejad naabervaldadest ei suuda kuidagi alla neelata Emmaste iseseisvussoovi ja närivad seda konti igas kõnes ja kingis, kuna see kipub kõigi kurku kinni jääma. Keegi neist ei usu Emmaste iseseivasse jätkamisse. Piinlik on kuulata ja veelgi piinlikum vaadata kõiki neid vingerdavaid seltsimehi. Aga valla vapiga tort oli tõeliselt maitsev!

Huvide ja hariduse kombineerimine

Tundub, et hakkab paika loksuma!

Huvihariduse ja koduõppe kombinatsioon annab tänavu meile sellise töörütmi, et enamuse nädalast oleme väikestega täiesti kodused ja kahel päeval õpime täiesti kodust väljas. Emaspäeva ja neljapäeva peale mahtusid nii Dora huviringid, minu plokkflööditunnid ja kui ka Kata lasteaiapäevad.

Nimelt hakkas Kata rääkima, et viidagu ta ometi lasteaeda, tema väga tahab ja julgeb. Võibolla on see mingi viieastaste teema? Kata rääkis, et juba mitu korda on üks kasvataja teda kirikus lasteaeda kutsunud ja tema oli öeldnud, et mõtleb veel selle peale. Hoiatas meid, et kui ta hakkab lasteaias käima, siis ta saab kohe suureks, sest seal ju hakatakse teda kasvatama. Selliseid pärleid pillab ta viimastel nädalatel igapäevaselt ja tema asjalikkus paneb mind imestama. (Eile näiteks käisime temaga kasutatud riiete poes ja esimest korda elus käis Kata üliasjalikult riidestangede vahel, leidis endale meeldivaid riideid, üllatus rõõmsalt ja uuris, kas need on tema suurus ja kas me saaksime neid osta. Leiud seejuures olid väga asjalikud ja riided igati sobivad, nii et ostukorvi rändas mitu asja.)

Igatahes ma siis sel esmaspäeval lubasin ta lasteaeda ja ta oli ülirahul. Nüüd on ta suuremate rühmas ja seal mõistagi teised kasvatajad/õpetajad ja suuremate mängud ja asjad. Muidugi, seal on mitu kirikust tuttavat last ja kasvataja, samas rühm on väike (11 nime kirjas), tegeletakse avastusõppega ja hakatakse ujumistundides käima. Ma mäletan, et ise läksin samuti viiesena lasteaeda ja nautisin täiega. Täna on ta siis teist päeva aias, sest on neljapäev.

Sel ajal aga, kui Kata lasteaias on, õpime me hommikul Doraga ära (olenevalt olukorrast kas kodus, nagu täna või tulevikus vahel ka raamatukogus või vabajakeskuses) ja jalutame (või siis sõidame, nagu täna) koolimaja juurde. Seal nimelt on Doral viiulitunnid ja võimalus osaleda kergejõustikus, loodusringis ja kunstiringis, kuni ta koos suuremate õdedega saab koolibussiga koju vurada. Mina samal ajal teen käsitöömajas kooliõpilastele plokkflööditunde* ja jalutan (või sõidan bussiga) lasteaeda, kus teen tunde lasteaiaealistele. Esmaspäeviti saab Kata koju issiga, sest mina lähen kooriproovi, aga neljapäeviti saan ma võtta aiast Kata kaasa ja tööpäeva lõpuks jõuabki kogu pere koju.

Suurematel tüdrukutel on logistika vähekene keerulisem. Reeta sõidab esmaspäeviti Käinasse solfi (kahjuks Emmaste solfi aeg talle ei sobi, kuna kattub koolitunniga ;(), teisipäeviti sõidavad mõlemad Kärdlasse orkestriproovi, aga ülejäänud päevadel on huviringid kooli juures ja seega on tüdrukud hiljemalt kella 17ks kodus. Mõlematel on nüüdseks jäänud samad hobid - ikka muusika (viiul, solf, laulukoor, orkester),  jalka ja kergejõustik (ja ringide-trennide ajadki kattuvad, kuna mõlemad on nüüd samas kooliastmes).




* Plokkflööditunnid on sellest sügisest vabaajakeskuse huviring. Ja mind täidab aukartus ja imestus, sest leidus 3 koolilast, 2-3 lasteaialast ja 1 täiskasvanu, kes sooviks plokkflööti õppida!  Täna on meil esimene kohtumine.

Vormsil viiuldamas

Ehk Lääne-Eesti keelpillimängijate suvekool. Väike tagasivaade piltides päevadest, mis olid pilgeni täis kaunist muusikat, sooja merevett ja hingematvalt kauneid vaateid, armas aeg lastega ja kaks kontserti pealekauba.

TV 10 olümpiastarti

Nagu ma varem kirjutanud olen, said lapsed osaleda võistlussarjas  TV10 olümpiastarti. Riste käis kõigil võistlustel, Reeta kahel ja koos osaleti ka finaalis. Finaal toimus Tallinnas ja oli kava järgi umbes nagu sportlaste laulupidu, oma rongkäigu ja välitoitlustamise ja samal ajal toimuva spordimessiga :). Kõik see leidis aset kahe päeva vältel Kadrioru staadionil ja ööbiti Kadrioru Saksa Gümnaasiumis.
Finaaliks telliti meeskonnale nimelised särgid ja ühesugused nokatsid. Ses suviselt helesinises vormis astuti kambakesi ka poodiumile, kuna meeskondlikus arvestuse teenis Käina-Emmaste meeskond väikekoolide arvestuses 2.koha (kommikasti ja rahalisepreemia kambapeale kasutamiseks) ja mõni meeskonnaliige sai ka individuaalarvestuses medali kaela või esikümnesse. Meie tüdrukud said rea võistlusreis reise, paljude kogemuste võrra rikkamaks ja kuhjaga liikumisrõõmu muidugi eelkõige.

Pilt FB Kergejõustiku lehe galeriist, autoriks Marko Mumm.

Muuseumiöö

Kuidagi on läinud nii, et me pole varem muuseumiöö raames kuskil üritustel käinud, sest... maikuus kogu aeg on mingid üritused ja hästi kiire. Sel aastal oli teisiti - lastel olid muuseumiöö raames esinemised ja nii me sattusimegi lausa kahte muuseumi Hiiumaa, kus ma varem käinud polnud. Lapsed olid.

Hiiumaa muuseumi  Kassari ekspositsioonimaja oli avatud just peale remonti. Väga põnev, sinna tahaks tahaks tagasi rahulikult vaatama ka. Seekord nimelt pidid lapsed pärast kolme loo esitamist järgmises esinemiskohas olema ja hiilisime tagauske kaudu välja. Majas oli rändnäitus Ruhnust ja täiesti uus väljapanek hiidlase eluringist (või midagi taolist).

R.Tobiase majamuuseumis oli pooletunnine kontsert, peamiselt Ruhnus õpitud lugudest. Sellest majast oleme mööda sõitnud ja käinud kõik see 13 aastat, aga sisse pole kunagi juhtunud. Oli tore maja. Ja giidil oleks juttu jätkunud veel tundideks, aga meid ootas uus ülesanne (nelipühiks palvemaja muru niitmise näol) ja jätsime pika jutu kuulamise teiseks korraks.

Viiudajate kevadkontsert

Eile, 17. märtsi oli koolis viiuldajate kevadkontsert. Mobiliseerisime ka oma koduse köhakoori ürituse nimel ja lasime end kohale sõidutada:)

Dora jaoks oli see esimene üksipäini esinemine. Küll ta muretses ja harjutas - omal algatusel muidugi - ja pingutas üle. Kontserdil läksid lood  - "Unelaul" ja "Päikeselaul" sassi. Aga traumat ta sellest ei saanud, viiudab kodus hoolega, rõõmuga ja õigesti edasi :). Hoopis mina muretsen aeg ajalt, sest Doral läheb viiuli õppimine tunduvalt raskemini ja aeglasemalt, kui suurematel lastel omal ajal.  Nüüd ma õpin ja harjutan seda, et ei võrdle teda teistega vaid tema endaga. Ja edusammud on olemas!

Reeta mängis kaks lugu - üks kiire ja lõbus, teine rahulik ja seda mängiti koos Taanieliga. Reeta suurim väljakutse on tema keeruline iseloom, mis ei taha lasta end õpetada. Samal ajal tahaks kõike kohe osata ja veel kõige paremini osata :) Aga mängimine õnnestus ja musitseerib rõõmuga.

Ristel oli kaks keerulist ja romantilist lugu - "Nokturn" ja "Rondo". Ilusti mängis! Ise oli kriitiline. Mul on kahju, et tal ainult üks erialatund nädalas on. Ja kui ta veel nii harjutaks, nagu esimestel aastatel! Aga rõõm on, et ta orkestril käia tahab ja üldse rõõmuga viiuldab.

Ka kõik teised viiuldajad olid tublid. Ristitütar Hildegard rõõmustas väga oma mänguga. Õpetaja oli iga esituse juurde otsinud salmikesed, kutsunud teadustaja ja jänesekostüümis šokolaadikinkija:)

Kevadvaheaeg paistab!

Koolilastel lõppes 2.õppeperiood ja pandi välja hinded. Kevadvaheaeg on järgmisel nädalal. Margareetale oli see üle aastate esimene kooliskäimise periood. Mõlemad meie pere õppureid hinnati eeskujulikult. Tõe huvides tuleb mainida ka mõne aja eest aset leidnud seika, kui ma märkasin Reeta asjade hulgas loodusõpetuse kontrolltööd, teemaks fotosüntees ja hindeks "5". Kui ma siis küsisin, kas ta mulle jutustaks fotosünteesist, vastas Reeta mulle, et selle teema peale on tal juba kontrolltöö tehtud ja ta ei mäleta enam midagi. Vot nii siis.

Reeta leidis endale uued harrastused. Teispäeviti käib ta nüüd kunstiringis ja veel ühes kergejõustikutrennis, enne kui Käina poole solfitundi sõidab. Enne olid asjad nii, et pärast tunde oli paus, siis viiul ja sõit Käina, kus ootas tükk aega solfi algust, nüüd on kõik asjad üksteise otsas järjest. Aga see pole veel kõik. Nimelt mängib ta ka Käina plokkflöödiansamblis trummi ja selle nimel on ta nõus sõitma veel eraldi päeval Käinasse. Samas on ta tekkinud teistel Käinasse sõitmise päevadel hea komme - tuleb varasema liinibussiga koju, sööb kõhu täis ja stardib siis Käinasse. Mulle sobib see tunduvalt rohkem, kui koolis otse minemine ja poest söögi ostmine.

Veel midagi uut - mõlemad me koolilapsed käisid oma klassi näidenditega maakonna kooliteatrite päeval. (Emmastest läks tegelikult koguni 3 näidendit ja kõik olid väga toredad ja hästi teostatud!) 6.klassi esituses mängiti vene muinasjuttu "Maša ja karu". Riste ainsa tüdrukuna oli loomulikult Karu ja poisid kõigis teistes rollides. Ettevõtmise eestvedajaks on kooli uus vene keele õpetaja, kes on tuntust kogunud teistmoodi keeleõppemetoodikaga (saades osade vanemate pahameele osaliseks) ja võitnud õpilaste usalduse ja poolehoiu. On see nüüd tõesti waldorf, nagu räägitakse (aga vahel nimetavad inimesed ekslikult kõike ebatradsioonilist waldorfiks) või miski muu, aga õppimine käib nii, et lapsed kirjutavad-loevad ja õpivad pähe pikki tekste, aga nende tähendust ei tea. Eks seda mingil määral tunnis ka seletatakse, aga traditsioonilist sõnade õppimist ja lugemist ja vihikute täitmist ei toimu. Igatahes on sellise töö tulemusena kevadeks valminud näidend ja kõigil osatäitjatel oma tekstid peas, näidendi kostüümid ja grimm vägevad, lavakujundus muljetavaldav ja muusikaline taust läbi mõeldud. Etendus oli väga hoogne ja osatäitjad üllatasid väga. Koju tuldi preemiaga vene kultuuri tutvustamise eest:)

4.klass mängis (koos 1.ja 3.klassiga) oma hiiukeelset jõulunäidendit. Lühike ja südamlik, nii läbimõedud ja hästi räägitud lugu. Sisu lühidalt - 15-lapselise pere isa on merel hukkunud ja ema lastega üksi jäänud, toit on vilets ja pühad tulekul, jõuluõhtul tulevad rikka pere permees ja perenaine jõulutoitu tooma. Margareeta mängis kandlel taustamuusikat ja laulis. Premeeriti muusikalise kujunduse eest :)

 
(Kolmas näidend oli 3.klassi omalooming - nukunäidend "Kana plaan". See on lugu kanast, kes tahtis sügisel lõunasse lennata, aga lõpuks pidi tõdema, et kodus on ikka kõige parem. Kahjuks ei taibanud ma sellest näidendist pilti teha, selleks oleks pidanud õigel hetkel kinosaalitoolide vahelt ette trügima.)

Suuremad spordivad ja lapsevanem on segaduses :)

Eile oli meil siiski kodune päev, ka pillitunnid jäid ära - pillipoiste peres olid viirused kimbutamas. 
Paraku ei jäänud viiruseta ka meie - täna öösel jäi Reeta haigeks. Tegelikult oli ta minemas hommikul matemaatikaolümpiaadile, aga seekord siis ei õnnestunud. Eks talle kulub pikutamise päev ära ka, koolinädalad on tihedad ja väsitavad. Lisaks käisid nad Ristega mõlemad kahel nädalal järjest sisekergejõustiku meistrivõistlustel.

Riste aga läks eile võistlema  tõkkejooksus, (loobus selle nimel matemaatikaolömpiaadist :)) "Tv 10 olümpiastardile" mis toimub Lasnamäe Kergejõustikuhallis ja saabub koju täna õhtul viimase laevaga. Mitmetes blogides on olnud juttu viimase ajal sellest, kas arendada laste nõrku või tugevaid külgi. Ma pean selle teema peale kohe pikemalt mõtlema, sest varem pole selliseid küsimusi endale esitanudki. Igatahes laste spordis arendamine ja nende toetamine on  mulle täitsa uus ja võõras teema. Seni olen ma oma lapsi selles alahinnanud ja pigem tagasitõmmanud kui spordis edasi pürgima utsitanud, aga neil on liikumissoov ja isalt päritud spordipisik järjest tugevamini avaldunud. Üllatuseks mulle tuli kiitus treeneri poolt, kes tõstis positiivselt esile just Riste suhtumist ja töötahet harjutamise juures, aga ka loomulik kiirus pidi täitsa olemas olema.

Reetal on spordivõistlustel hetkel noorus/vanus raskendavaks asjaoluks - nimelt võistleb ta 4.-5.klassi vanusegrupis, olles ise 3.klassi laste vanune ja seega osadest  2 aastat noorem. Nii ongi ta viimasel ajal jäänud võistlustel järjest 4.kohale, mis küll tegelikult näitab, et ta on igati tegija, aga jätab lapsele endale natuke mõru maitse, sest medal lipsas ju napilt käest. Ise ma sellisel tasemel kunagi võistelnud pole ja minu kooli (ka keskkooli) spordipäevade tulemused on mu lapsed ammu selja taha jätnud :). Elu toob ikka igasugu üllatusi ja kogu aeg tuleb ümber õppida.

Muusikapäevaline :)

Haapsalu muusikakooli kammerorkestri kontsert 1.oktoobril Emmastes koos siinsete viiuldajatega ja Dora oma eelmises viiulitunnis :)

Viiulisuvi

Tänavu on viiuliõpe jätkunud ka suvel. Juuli algul astusid Emmaste viiuldajad üles esmakordselt Lõosilma nime all ja sisustasid pool tundi vaimulike rahvalaulude ning isamaaliste viisidega.

Juuli lõpus mängiti kohaliku legendaarse haridustegelase, Mairie Breveri mälestuspingi avamisel Emmaste kooli ees.

Seejärel mängiti Hilleste palvemajas koguduse aastapäeval.

Augusti alguses viiuldasid tüdrukud lastelaagri avakoosolekul Külama palvemajas.  Edasi tuligi Ruhnu viiulilaager.

Ja viiulisuvi jätkub veel septembris, kui Vormsil viiulilaagagris ollakse. Selle suure viiuldamisega seoses püüan enne uue õppeaasta algust pillid Tallinna hooldusesse viia, muretseda juurde kampolit ja Ristele uue pillikohvri. Dora aga ootab pikisilmi oma esimest viiulitundi, mis ka sel sügisel toimuma peaks.

Vähemalt hetkel ei pea kedagi sundima pilli kätte võtma. Küll aga käest ära panema, kui tahaks lapsega rääkida või teda sööma kutsuda :P

Kuidas leida kodus õppides õige koormus?

Pealkirjas esitatud küsimusele ma vastata ei oskagi. Hommikupoolikutel on meil õppimise aeg. Selleks ajaks peab olema hommikust söödud, loomad-linnud talitatud ja toad elementaarses korras. Igal lapsel on oma väiksed kohustused. Alustame kõik koos köögilaua taga ühise "tunniga" või hommikuringiga - paremat nime praegu ei tea. Loeme koos Piiblit, laulame mõne laulu ja arutleme päevakajalistel teemadel. Sellele järgneb pärast pisikest pausi kaks pikemat "tundi", nimelt otsustasime igal päeval kahte õppeainet õppida. Jagasime õppeained nädala peale ära. Aineid, mida 3.klassis veel pole, võib siis Reeta kas kaasa teha või asendada või sisustada muu vajaliku tegevusega. See plaan on meil igati paindlik ja võimaldab ümbermängida vastavalt eluolukordadele. Peale koolitükke valmistame koos lõunasöögi, sööme ja seejärel suunduvad lapsed huvitegevuste juurde. "Koolipäev" on läbi umbes kella 13ks ja õhtuks õppida ei anta:))) Aga ei keelata õppida ka väljaspool kokkulepitud õppeaega.

Septembri keskpaigaks hakkasid tööle kohalikud huviringid. Meiegi lapsed valisid välja, millega nad tänavu lisaks kodusele õppimisele tegeleda soovivad. See on tegelikult väga keeruline, sest kõike soovitut ei mahuta kuidagi nädalasse ära ja asjad hakkavad lihtsalt kattuma. Enamus ringe tegutseb meil kooli juures, aga lapsed avaldasid veel soovi käia ka ujumistrennis ja ratsutamas. Esimene neist toimub 2 korda nädalas 25km kaugusel Käinas , teine aga 50km kaugusel Kärdlas. Aga ajakulu nende harrastustega tegelemiseks on lihtsalt nii suur, et vabalt võikski laps kogu nädala ka ainult ringidega sisustada ja nö koolitükkide õppimiseks aega ei jääksi:) Ka see oleks muidugi võimalus.

Praegu jäid meil sõelale muusikaõpingud (mõlemal kooliealisel viiul+sofedžo) ja sportlikust tegevusest mõlemal kergejõustikutrenn, kolm suuremat jätkavad  laulmiset Kärdla kiriku lastekooris ja Ristel on jalgpall reedeti. Üldse pidid lapsed loobuma kunstiringist - mõlemal kattub see tänavu muusikatundidega - aga kuna lastel on suur huvi joonistada ja meisterdada, siis reedese päeva broneerisime oma kodukoolis just selleks.. Ujulas hakkame käima ilmselt kogu perega nädalavahetuseti, mitte treeningu ajal nädala sees ja ilmselt mitte terve aasta, vaid nö tsüklina õppeaasta jooksul. Ratsutamine jääb ka praegu siiski tulevikuks, aga päris loobunud me mõttest pole ja ehk tekib võimalus sellega kevadepoole tutvust teha.

Ja ikkagi on kõiksugu tegevusi ja ringe (liiga) palju! Nimelt peab praeguse plaani kohaselt Riste iga päev pealelõunat Emmastesse sõitma. Ja ta ei raatsi loobuda mitte ühestki ringist. Kokkulepe on, et kui midagi üle jõu hakkab käima, siis loobume õppeaasta jooksul. Reetal on kolmapäev päris vaba ja esmaspäeva õhtul laulukoor - neil päevadel ei kiirusta ta pärast õppetööd bussile/autole. Kolmel päeval pääsevad lapsed huviringi ja tagasi liinibussiga ja seda tasuta (valla kulul). Kahel päeval sõidutab lapsi isa ringi, tagasi tulevad bussiga. Esmaspäevaõhtune laulukoor lõppeb 19.00 ja kodus tagasi olema kella 20ks, teistel päevadel peatub koolibuss koduväravas 17.00.

Mida võtta ja mida jätta? Kas koduõppe idee ja sisu hakkab kannatama selle all, et tegevust väljaspool kodu on liiga palju? Või käsitleme pealelõunast tegevust samuti õppimisena?
Praegu mulle meeldib, et hommikud on meil rahulikud ja lõunaks on "akadeemilisem" osa õppimisest läbi. Pealelõuna jääb niisiis huviringideks ja eakaaslastega suhtlemiseks väljaspool kodu. Kuidas ja kas see süsteem toimima hakkab, näitab ainult elu ise :)