Koolisüsteemist, kui rongist

Leidsin mustandite hulgast paari aasta tagused mõtted.

Ühelt poolt nagu tunnen, et meie siin ääremaal oleme paljude asjade eest kaitstud, et väga hullu nagu polegi, veel! On ju käeulatuses väikekool, kõigi pedagoogide kavatsused siirad ja parimad.

Samal ajal on tunne, et maailma muutumine on nii kiire, et paratamatult ei valmista tänane kool enam lapsi päris eluks. Kool kui selline, kool kui süsteem. (Seda ja järgnevat lugedes tuleb silmas pidada koolisüsteemi, mitte konkreetset kooli!) Ikka veel kumab läbi mõttekäik, et lasteaed peab last kooliks valmistama, algklassid keskastmeks ja põhikool gümnaasiumiks, gümnaasium ülikooliks, ülikool tööks ja suureks rahaks. Nagu oleks see rong, mis teatud marsruuti pidi kihutab, tehes aeg ajalt peatusikus tuleb uuele rongile minna, aga seesmärgiks on kindlasti lõppjaama jõuda.

Ja kui kool valmistab last ette mõttega, et laps siseneks valutult järgmisesse süsteemi, jõuaks järgmisele rongile, siis mis juhtub, kui pole enam ehk seda endist süsteemi ennast olemaski? Kui lõppjaama maailm on sootuks teistsugune, kui eeldati? Kui teele asutakse teadmises, et varustuse hulgas peavad olema supelkostüüm, liivakühvel ja pall, aga lõppjaamas on hoopis käre pakane ja meri jääs?

Koolidele on antud hirmus raske ülesanne. Teada ette tulevikku. See on tegelikult võimatu ülesanne. Aga sama keeruline on peredel, lapsevanematel ses pidevalt muutuvas maailmas. Miskipärast aga tundub, et sündmused maailmas ka kiirenevad järjest. Kui vanasti anti teadmised ühelt põlvkonnalt edasi ja uus põlvkond sai neid ka samas mahus kasutada, siis viimase paarisaja aasta jooksul on areng kõigis eluvaldkondades meeletu. Tuli kohaneda pidevalt uute tehnoloogiate ja mõtlemisega, ellujäämiseks tuli vahetada välja traditsioonilised tööviisid ja tehnika, elatusallikad, mõtteviis ja soorollidki on muutunud. Palju heidetakse ses kiires, muutuvas maailmas üle parda. Liiga palju! Tegelikult enamasti vahetataksegi kallihinnalised väärtused moodsa aja odava kraami vastu. See ongi kõige ohtlikum, kui ei nähta enam seda, mille najal kogu elu ja maailm koos püsib.

Oh! ja Ah!

On üks multikas- "Oh ja Ah matkal" - üks muudkui ohkas ja nurises, teine ahhetas ja imetles. Mul samamoodi, aga vaheldumisi ah. Ma ei jaksa kitse pudrulusikaga iga päev sööta ja talle rõõmsalt lehvitada.

Ma ahhetan ja imetlen kõiki neid koduõppes sündivaid väikeseid toredaid õppimisehetki ja argiimesid. Kiirustamata ärkamist, koosveedetud aega, toimetusi-tegemisi lastega koos. Laste omaalgatust, leidlikkust ja uudishimu, rõõmu ja vabadust.

Teisalt olen olnud õpetamisega kohati ikka päris hädas, kõik mu pedagoogilised võimed ja kogu lapsevanema kannatus pannakse proovile. Kui last ei aita ükski õpikunäide ega kogu minu praktiliste õppevahendite arsenal, kui ei jää meelde lihtsaimadki reeglid - siis ma ahastan ja olen hirmul, et mis nüüd küll saab. Õppeaasta läheneb juba lõpule. Ja siis hakkavad peas keerlema kõik need isetäituvate ennustuste stsenaariumid.


Justkui ses rattasõiduloos - näen, et "buss" on juba sihtpunkti jõudmas, aga meie siin koduõppe-jalgrattal oleme ilmselt sagedamini pikniku pidanud ja ilma imetlenud, nüüd tuleb pedaale tallata või reisiplaanid ümber teha...

Kas me saame hakkama? Kas jõuame pärale õigeks ajaks?

Vahekokkuvôte

Küll on hea, et koduõppel loevad ka kõik sellised päevad, kus arvudes kajastatavaid ja hinnetega mõõdetavaid tulemusi ei produtseeritagi, aga kogemused ja avastused kogunevad sellegi poolest. See on ühtaegu nii lohutav kui ka hirmutav. Sest eks päevi on erinevaid. Meie viimased tegemised on olnud reedene  Saaremaa reis, laupäevane matk issiga Tohvri rannakaitsepatareidesse,  traditsiooniline vaba (st ilma pühapäevakoolita) pühapäev ja teisipäevasele ujumistrennile järgnenud raamatukogukülastus ja emmega juuksuris käimine. (Tänane hommik näiteks on lastel olnud minu osalusetagi väga iseseisev ja sisukas - natuke plokkflöödimängu, hommikusöögivalmistamine, kadrisanditamisemõtted, pimesikumäng ja legod, legod, legod. Ma pole täna veel tabanud hetke, mil raamatute taha ärgitamine tuleks tädrukutele meeldiva üllatusena ja seetõttu lükkub see meil ilmselt päeva teise poolde.)

Esmaspäeval käis Dora koolis senitehtut ette näitamas. Enne seda sai õpetajateni toimetatud IÕK ja väike ülevaade/aruanne. Ma tegelikult ei tea, kas kellelgi on aega süveneda, mis mina kirja panen, aga seadus  ju kohustab ja neis kindlaks määratud piirides on meil vabad käed. Hindeid esimeses klassis nagunii ei tule, aga suulises tagasisides jäi klassijuhataja Doraga igati rahule ja kirjutab ka sõnalise tunnistuse semestri lõpus. Dora lahendas koolis matemaatikas töölehti ja eesti keeles pidi värvima häälikute gruppe, loodusõpetuses vesteldi ja vaadati kõik vihikud üle. Dorale täitsa meeldis, aga klassis õppimise kogemus oli talle tõeline kannatlikkuse proov - teiste järgi ootamine nt lugemises ja pidev kordamine olid talle võõrad. (Sama asja käes vaevlevad ka suuremad tüdrukud siiani, aga see on grupis õppimise paratamatus ja teistega arvestamine on oskus omaette, ehkki mitte alati mugav).

Tempo on see, mis mind ikka veel imestama paneb. Kiiresti, kiiresti ja palju korraga. Jõuluks peavad näiteks väikesed kirjatähed selged olema, teisel poolaastal jätkatakse suurtega. Meie siin alles alustasime kirjatähtedega ja see ei tekita Doras üldse sellist õhinat, nagu suuremate laste ajast mäletan :). Aga nii ongi, et lapsed pole omavahel võrreldavad. See hoiab ka lapsevanema mugavusse langemast, et läbiproovitud meetodid ei tööta.  Sellistel novembripävedal nagu täna, mil valgeks ei lähegi, tuleb püüda ju positiivne olla!

Suuremad spordivad ja lapsevanem on segaduses :)

Eile oli meil siiski kodune päev, ka pillitunnid jäid ära - pillipoiste peres olid viirused kimbutamas. 
Paraku ei jäänud viiruseta ka meie - täna öösel jäi Reeta haigeks. Tegelikult oli ta minemas hommikul matemaatikaolümpiaadile, aga seekord siis ei õnnestunud. Eks talle kulub pikutamise päev ära ka, koolinädalad on tihedad ja väsitavad. Lisaks käisid nad Ristega mõlemad kahel nädalal järjest sisekergejõustiku meistrivõistlustel.

Riste aga läks eile võistlema  tõkkejooksus, (loobus selle nimel matemaatikaolömpiaadist :)) "Tv 10 olümpiastardile" mis toimub Lasnamäe Kergejõustikuhallis ja saabub koju täna õhtul viimase laevaga. Mitmetes blogides on olnud juttu viimase ajal sellest, kas arendada laste nõrku või tugevaid külgi. Ma pean selle teema peale kohe pikemalt mõtlema, sest varem pole selliseid küsimusi endale esitanudki. Igatahes laste spordis arendamine ja nende toetamine on  mulle täitsa uus ja võõras teema. Seni olen ma oma lapsi selles alahinnanud ja pigem tagasitõmmanud kui spordis edasi pürgima utsitanud, aga neil on liikumissoov ja isalt päritud spordipisik järjest tugevamini avaldunud. Üllatuseks mulle tuli kiitus treeneri poolt, kes tõstis positiivselt esile just Riste suhtumist ja töötahet harjutamise juures, aga ka loomulik kiirus pidi täitsa olemas olema.

Reetal on spordivõistlustel hetkel noorus/vanus raskendavaks asjaoluks - nimelt võistleb ta 4.-5.klassi vanusegrupis, olles ise 3.klassi laste vanune ja seega osadest  2 aastat noorem. Nii ongi ta viimasel ajal jäänud võistlustel järjest 4.kohale, mis küll tegelikult näitab, et ta on igati tegija, aga jätab lapsele endale natuke mõru maitse, sest medal lipsas ju napilt käest. Ise ma sellisel tasemel kunagi võistelnud pole ja minu kooli (ka keskkooli) spordipäevade tulemused on mu lapsed ammu selja taha jätnud :). Elu toob ikka igasugu üllatusi ja kogu aeg tuleb ümber õppida.

Kuidas nad seda teevad?

Ma tean, et enda pidevalt enda võrdlemine teistega pole mingi edasiviiv jõud. Sest lapsevanemaks olemine ega koduõpe pole ju sport. Pigem kindel viis end kehvasti tundma hakata. Keegi kuskil kirjutas väga ilusti, et emaks olemine pole võistlus, et kellel on kõige rohkem korras kodu, kõige stiilsemalt riietatud lapsed, kõige tervislikum kodune menüü ja kõige tulutoovam kodune äri, vaid see on suhe ja teekond oma lastega.

Aga kui tekib mingi praktiline probleem, hakkad lahendusi otsima ja teiste otsa vaatama. Kuidas nad seda teevad? Meil on sel sügisel läinud asi väga käest ära seoses liiga palju kodunt väljaspool viibimisega. Arvasin küll, et 2 korda nädalas lastehoiu ruumides viibides lihtsalt jätkame koduõppega, nagu varemgi. Tegelikkus oli midagi muud. Kogu senine struktuur lagunes koost ja kodu ise jäi hoopis ripakile. Paras aeg on aasta lõpus uusi sihte seada ja teekonda korrigeerida.

Lugedes väljamaa koduõppeperede blogisid hakkavad mulle silma läbivad jooned. Näiteks see, et emad koduõppeperedes ärkavad väga vara, tavaliselt 5 või 6 paiku, igal juhul enne ülejäänud peret. Ja see on nende isiklik aeg, mis veedetakse sageli lugedes-palvetades-mõtiskledes ja dušši all käies. Ja lapsi on seal peredes hoopis rohkem kui meil, seega peab olema teostatav taktika ka pisema pere puhul.

Enamasti on kindel päevaplaan paigas ja mida suurem pere seda vähem paindlikust. Täiesti arusaadav ja mõistlik. Ka meil on see varem töötanud, kui pidevalt kenasti kodus püsisime. Aga kui päevaplaan hakkab koosnema liiga paljudest tegevustes väljaspool kodu, ei tule sellest head nahka.

Üldjuhul on kõigil pereliikmetel kohustused ka majapidamises, seetähendab, et lapsed teevad kodus päris palju koristustöid, süüa jne. Meil on vahepeal hästi toiminud süsteem ümberkombineerunud "ainult ema ja kodumasinate mitte eriti viljakaks koostööks". Samas elementaarne kord ja puhtus on minu jaoks (kodu)õppimise eelduseks! Seda eeldust on raske saavutada. Mulle meeldib öelda, et hea koduõppepäev on see, kui ma varavalges nõudepesumasina ja pesumasina käivitada jõuan:) Aga enamasti ma ei jõua ja seepärast ma seda kadunud korda nii väga taga igatsen, aga selle leidmiseks midagi teha ei jaksagi. Ja nii see motivatsioon kukub...

Mida siis uuteks eesmärkideks seada?

1. Ärka varem!
2. Tekitada toimiv päevaplaan (oma koht nii õppimisel, majapidamistöödel kui puhkusel).
3. Majapidamistööd tuleb pereliikmete vahel jälle ära jagada.

Arvestades, et täna on ülejäänud elu esimene päev, ei peagi aastanumbri vahetumist ootama jääma, tuleb taas vaid voodist välja ronida ja tegutsema hakata. Nii lihtne see ongi ?

Emotsioonid keevad üle

Sellistel päevadel, nagu täna, kui lapsed puhkevate kirsipuude otsa ihkavad ja ööbikud hullukesed laksutavad ööpäev läbi, pean mina neid lapsi sirkliga taga ajama! Ülekantud tähenduses muidugi, sest sirkel ootab köögiaknal ja mina ei suuda jooksmises lastega võistelda.
Jaa. Käes on aruandmise päevad. Natuke tuleb veel iga õppeainetainet vormistada üleandmiseks ja hindamiseks. Ja ehkki ma üritasin sel korral alustada eriti varakult, juba kuu aja eest, jääb olude sunnil ikka kõik kahte viimasesse nädalasse.

See näeb hetkel välja nii, et eile viis Riste ajaloo ning inimeseõpetuse varem valmis tööd kooli (oleks võinud nädala jagu varemgi viia, aga see selleks), tegi inglise keele kontrolltöödest ühe ära (oleks võinud varemgi teha, aga asi polegi selles) ja käis viiuliproovis. Täna osaleb kergejõustikuvõistlusel kehalise jaoks, homme ootab koolis loodusõpetus, arvutiõpetus, inimeseõpetus, eesti keel, neljapäeval aga arenguvestlus ja nii edasi. Ja nii edasi.
Margareetaga on lihtsam, sest õppeaineid on vähem. Eesti keele tasemetöö sai möödunud nädalal tehtud viie peale, matemaatika oma ootab homme ees. Inglise keelt vastab neljapäeval, kunsti, muusika ja looduse-ja inimeseõpetuse jätame järgmisesse nädalasse.

Sellistel aegadel tahaks ma, et koduõppurid saaks vastata siis, kui teistel kool läbi on. Ilmselt tuttav mõte teistelegi koduõppuritele. Olgu või ametlikult suvetööle suunatud. Lihtsalt see kooliaasta lõppu kuhjuv ürituste ja vastamiste virr-varr tekitab soovi karusellilt maha astuda ja oodata, kuni hoog seisma jääb ning siis rahulikus tempos asju edasi korraldada.

Nii. Peale seda

emotsioonide avaldamist tuleb aga tagasi karusellile hüpata! Lapsed tuppa, Jüts kus aabits?

Ööbikud mõtelge ise juurde!

Sügisveerand läbi?!

See, et me valisime aastas 2 korra asemel 4 korda vastamise, on osades õppeainetes väga hea - jääb vähem materjali korraga ette näidata. Mitmeid aineid (muusika, kunst, käsitöö, kehaline, arvutiõpetus, inimeseõpetus) aga hinnataksegi meie koolis vaid jõuluks ja kevadel - igati hea mõte ju.
See esimene veerand sai kuidagi ikka väga ootamatult läbi! Meie olime just hoo sisse saanud, kui juba "puhkuseluba" paistis :) Olime õppinud ilma e-kooli vaatamata ju omas tempos. Nüüd seadsime nädal enne vastamisenädalat eesmärgid, kuhu tahaks välja jõuda ja vaatasime, kuhu klass on samal ajal jõudnud. Läks nii, et mõnes aines oli üks lastest ja mõnes aines jälle maas, aga üldiselt enam-vähem samakaugel.

Töö käigus tekib ikka mõtteid, kuidas midagi paremini teha saaks ja mida teisiti korraldada. Oleks rohkem tahtnud tegeleda mõlema lapse inglise keelega, süveneda Riste loodusõpetusse jne. Eks uuel veerandil seame uued väiksed sihid, millepoole püüelda.
Sel hommikul, kui lapsed kooli vastama saatsin, jõudsin oma hinges kriisi - lastega tehtud töö ettenäitamine sarnaneb paljuski selle karikatuuriga:

Nali naljaks, aga meel kiskus mul kurvaks. Siis mõtlesin enda jaoks veelkord läbi, miks me kodus õpime. Ja jõudsin järeldusele, et see, mida mina koduõppes oluliseks pean ja hindan, ei huvita tegelikult kooli mitte sugugi ja seda ei hinnatagi. Rahu ja rõõm tulid tagasi!

Olime kokku leppinud, et saadan aineõpetajatele tabeli läbitud teemadega ja tehtud töödega, lapsed võtsid kaasa oma vihikud ja töövihikud ja mapid. Enamikes ainetes olid veerandi lõpuks klassikaaslased koolis jõudnud teha paar kontrolltööd, nende samadega mõõdeti ka meie koduõppurite teadmisi. Margareeta  sai ühe päevaga vastatud, Ristel kulus juba 2 päeva, et kõigi aineõpetajatega kohtuda. Aga e-kooli hakkasid vaiksel laste tööde eest hinded tekkima  - ikka valdavalt "5" ja sekka ka "4". Tunnistusi paberil enam igal veerandil välja ei anta ja nii meil see õppeveerand otsa saigi. Lõppu pildike sellest, mida koolitestid ei mõõda :)

Loovus, kriitiline mõtlemine, motivatsioon, uudishimu, küsimuste esitamine, huumorimeel, julgus, enesedistsipliin, ilumeel, spontaansus - on vaid väike osa sellest loetelust, mida koolitestid ei mõõda :)