Koolisüsteemist, kui rongist

Leidsin mustandite hulgast paari aasta tagused mõtted.

Ühelt poolt nagu tunnen, et meie siin ääremaal oleme paljude asjade eest kaitstud, et väga hullu nagu polegi, veel! On ju käeulatuses väikekool, kõigi pedagoogide kavatsused siirad ja parimad.

Samal ajal on tunne, et maailma muutumine on nii kiire, et paratamatult ei valmista tänane kool enam lapsi päris eluks. Kool kui selline, kool kui süsteem. (Seda ja järgnevat lugedes tuleb silmas pidada koolisüsteemi, mitte konkreetset kooli!) Ikka veel kumab läbi mõttekäik, et lasteaed peab last kooliks valmistama, algklassid keskastmeks ja põhikool gümnaasiumiks, gümnaasium ülikooliks, ülikool tööks ja suureks rahaks. Nagu oleks see rong, mis teatud marsruuti pidi kihutab, tehes aeg ajalt peatusikus tuleb uuele rongile minna, aga seesmärgiks on kindlasti lõppjaama jõuda.

Ja kui kool valmistab last ette mõttega, et laps siseneks valutult järgmisesse süsteemi, jõuaks järgmisele rongile, siis mis juhtub, kui pole enam ehk seda endist süsteemi ennast olemaski? Kui lõppjaama maailm on sootuks teistsugune, kui eeldati? Kui teele asutakse teadmises, et varustuse hulgas peavad olema supelkostüüm, liivakühvel ja pall, aga lõppjaamas on hoopis käre pakane ja meri jääs?

Koolidele on antud hirmus raske ülesanne. Teada ette tulevikku. See on tegelikult võimatu ülesanne. Aga sama keeruline on peredel, lapsevanematel ses pidevalt muutuvas maailmas. Miskipärast aga tundub, et sündmused maailmas ka kiirenevad järjest. Kui vanasti anti teadmised ühelt põlvkonnalt edasi ja uus põlvkond sai neid ka samas mahus kasutada, siis viimase paarisaja aasta jooksul on areng kõigis eluvaldkondades meeletu. Tuli kohaneda pidevalt uute tehnoloogiate ja mõtlemisega, ellujäämiseks tuli vahetada välja traditsioonilised tööviisid ja tehnika, elatusallikad, mõtteviis ja soorollidki on muutunud. Palju heidetakse ses kiires, muutuvas maailmas üle parda. Liiga palju! Tegelikult enamasti vahetataksegi kallihinnalised väärtused moodsa aja odava kraami vastu. See ongi kõige ohtlikum, kui ei nähta enam seda, mille najal kogu elu ja maailm koos püsib.