Kohanemine peale jõuluaega argipäevarütmiga võttis veidi aega. Mul tuli muuhulgas peale ka tugev korraloomisetuhin, et ikka parem ja mugavam oleks ning igapäevaelu ja töö sujuks libedasti. Niisiis esimestel jaanuari nädalatel nihutasime lastega koos mööblit ja sorteerisime raamatuid ja riideid. Riidekappide seisuga hakkan juba rahule jääma, pärast mitme kastitäie asjade edasi pärandamist, kasutatud riiete poodi viimist ja ära viskamist. Klaveri nihutasime teise kohta ja samuti ühe kapi elutoas. Suur kirjutuslaud laste toast sai kolitud meie tuppa tekitatud "kontorinurka". Nimelt ei kasutanud lapsed lauda ammu sihtotstarbeliselt ning kõigist kaheteistkümnest lauasahtlist olid kuidagimoodi saanud väikesed prügikastid. Nii said lapsed omale teisel koduõppeperel üle jäänud vanad väikesed ühemehe-koolilauad. Pärast kogu koduse raamatukogu sorteerimist ja teemadeks jaotamist grupeerisin eraldi ka kõik õppematerjalid. Nende jaoks sai suisa eraldi riiul seina kinnitatud ja ma olen väga rahul! Mitu kastitäit meil üle jäänud raamatuid sai viidud seltsimajja vastavasse ruumi, kust kõik laenutada võivad.
Lõpuks saabus remondist ka meie arvuti, mis vajab küll uut akut veel, aga küll sellegi saab aja jooksul. Mul on nüüd veel kohustus välisel kõvakettal asuvad failid läbi sortida ja see on töö mida ma hea meelega edasi lükkaksin, aga ei saa ju! Lisaks sain ülisoodsalt vana laserprinteri uue tahmakassetiga, mis võiks asendada meie rikkis tindikat, vähemalt mõnda aega. Ja veel korrstatasin ma kööki kogunenud koduõppeasjade kastid ja sahtlid ning kolisin kõik kontorinurka, mis vähegi võimalik. Hetkel on jälle parem kui varem!
Lapsed vist "päris õppimiseks" seda ei pidanud, aga mina küll:). Esimesel nädalal oli neist hirmus palju abi, aga missugune laps jaksab ikka kuu aega järjest koristada? Ei peagi ju. Ja kui siis teisel koolinädalal lõpuks uued vihikud-raamatud kõik koolist kätte saadud olid ja paberid ümber pandud said, hakkasid nemad rohkem "õppimisega" või siis akadeemilisema õppimisega tegelema :) Koostasime uue päevplaani ja viisime sisse muututusi. Kõige parem muutus on minu meelest puhkeaja sisseviimine! See on meil kohe pärast lõunasööki ja kestab tund aega. Sel ajal on lubatud vaikselt oma toas olla, pikutada või lugeda ja vahel ka video pealt mõnd saadet vaadata, aga mööda maja kondmine ja lärmamine on keelatud. Võite arvata, et see on minu lemmikaeg :) Alati ei saa ma seda luksust lubada, et ise uinaku teeksin, aga segamatult kirjutada on ka hea.
Veel üks muutus on varasem hommikune ärkamine. Lihtsalt kuna laste huviringid algavad suhteliselt vara ning kui kodunt kella 12 paiku juba lahkutakse, siis ei ole võimalik kümneni põõnata ja siis pikalt käivituda, kui hommikupoolikul õppimise aeg ka kavas on. Nii ärkamegi 7.30 ja 8.30 hakkame hommikuringiga peale ja jätkub õppimisaeg, kuni kell 12 on lõuna, millega ühineb enamusel päevadel ka issi, kes tüdrukuid siis huviringidesse sõidutama tuleb. Huviringides on ka muutusi, nimelt ujumises võtsid väiksemad tüdrukud kahekuulise puhkuse (märtsini) ja lastekoor puhkab jaanuaris. Riste viiulitund ja solf kolisid koos teisele päevale.
Ja veel üks hea areng leidis aset. Nimelt kutsus mind sedasama blogi lugenud koolidirektor vestlusele. Möödunud neljapäeval käisingi koolis ja rääkisime direktori ja õppealajuhatajaga, kuidas koostöö kodu ja kooli vahel paremini sujuks. Ma arvan, et see oli meile kõigile kasulik ja huvitav ettevõtmine. Ikka kõiges tuleb kokku leppida ja eeldada ei saa tegelikult midagi. Hindamiseaja pinged kasvasid mul üle pea ja ootasin kooli poolt rohkem sisulist tagasisidet pärast vastamisi ja hindamisi. Tekkis olukordi, kus meie poolt läbitu ei vastanud ainekavale ja hinnati paratamatult seda, mida me ei läbinud. Mitmed õpetajad ongi mulle muidugi saatnud tagasisidet meili teel või kirjutanud e-kooli hindele lisaks kommentaare, aga kõik mitte ja see teadmatus ajab mind meeleheitele. Tuvastasime vist ka ühe infolekke koha, nimelt ainult lastele edastatud suuline tagasiside ei pruugi koju jõuda või jõuab mitu kuud hiljem:) Loodan, et nüüd kus asi selgemaks räägitud, läheb koostöö paremaks.
Koolis olid sel nädalal ka avatud uste päevad, mille käigus sai tunde külastada ja ka mina käisin tundides. Väiksed lapsed olid sel päeval hoius ja suured said iseseisvad ülesanded selleks ajaks. Minu eesmärk oli õpetajatega tuttavamaks saada ja leppida osades ainetes kokku mida ja kuidas vastata. Päev koolis andis uut mõtlemisainet, kuidas täita kooli õppekava ja seda kombineerida kõige sellega mida väljaspool õppekava teeme. Mulle meeldib mõelda nii, et see ülejäänud osa ongi meie enda õppekava - laste huvidest lähtuv, vaba ja loominguline, mille eest hindeid ei panda.
28.1.15
Talvine aialinnuloendus
Otsustasime tänavu, et osaleme taaskord traditsioonilisel talvisel aialinnuloendusel. Varem oleme seda paaril korral teha üritanud. Esimesel korral saabus pektükki jahtima hoopis rebane, teisel korral läks paremini ja linnudki said kirja.
Tänavu pole nagu talve olnudki veel, seepärast on lindude toitmise alustamine lükkunud muudkui edasi. Nüüd kui toit on väljas, pole linnud väga aktiivsed toitujad olnud. Eks soe on ka ja lund minimaalselt ja vahelduva eduga. Peale rasvatihaste võib varahommikul ka mõnd musträstast kohata, aga ei ole tänavu kohanud rähni, sinitihast, pasknääri ega muid tavalisi külalisi, rääkimata siis haruldustest.
Igal juhul asusime pühapäevahommikul kell 9.30 tunniks ajaks pannkoogitaldrikutega köögilaua taha vaatlustele. Varustusime veel binokli ja linnumäärajatega, mida oli niisama tore vahelduseks uurida. Ilm oli soe ja sombune, sööma tulid nagu ikka, rasvatihased. Korraga kõige rohkem ainult 6 lindu. Ehk siis 1 liik ja 6 isendit :) Aeg läks ja pannkookide söömise järel hakkasime tihaseid joonistama. See oli ka tore!
Tunni möödudes asusime arvutisse andmeid sisestama. Seal sai reaalajas vaadata kaarti, kust andmed olid juba sisestatud. Hiiumaalt olime kolmandad vaatlejad, aga sellist liigi-ja linnurohkust meil polnud küll vastu panna, nagu teistel hiidlastel! Seevastu saabus meie aeda sööma talvike, kümme minutit pärast vaatlusaja lõppu ja see ei läinud arvesse enam :)
Tänavu pole nagu talve olnudki veel, seepärast on lindude toitmise alustamine lükkunud muudkui edasi. Nüüd kui toit on väljas, pole linnud väga aktiivsed toitujad olnud. Eks soe on ka ja lund minimaalselt ja vahelduva eduga. Peale rasvatihaste võib varahommikul ka mõnd musträstast kohata, aga ei ole tänavu kohanud rähni, sinitihast, pasknääri ega muid tavalisi külalisi, rääkimata siis haruldustest.
Igal juhul asusime pühapäevahommikul kell 9.30 tunniks ajaks pannkoogitaldrikutega köögilaua taha vaatlustele. Varustusime veel binokli ja linnumäärajatega, mida oli niisama tore vahelduseks uurida. Ilm oli soe ja sombune, sööma tulid nagu ikka, rasvatihased. Korraga kõige rohkem ainult 6 lindu. Ehk siis 1 liik ja 6 isendit :) Aeg läks ja pannkookide söömise järel hakkasime tihaseid joonistama. See oli ka tore!
Tunni möödudes asusime arvutisse andmeid sisestama. Seal sai reaalajas vaadata kaarti, kust andmed olid juba sisestatud. Hiiumaalt olime kolmandad vaatlejad, aga sellist liigi-ja linnurohkust meil polnud küll vastu panna, nagu teistel hiidlastel! Seevastu saabus meie aeda sööma talvike, kümme minutit pärast vaatlusaja lõppu ja see ei läinud arvesse enam :)
27.1.15
Kodust
Koduõppest rääkides võetakse kõne alla rohkem õppimine. Minu tänane mõttemonoloog käib aga kodu kohta.
Kodu on inimese turvapaik. Kodus saame olla need, kes me tõeliselt oleme. Ei käida maskidega, ei olda rollides. Siin tohime näidata välja oma tõelisi tundeid ja jagada mõtteid. Kas ei peaks õppimine sellises olukorras just kõige paremini sujuma?
Kodunt väljudes oleme juba keegi muu - tööl alluv või ülemus, poes klient, koolis õpilane või õpetaja, käitumine neis rollides muutub otsekohe. Väljaspool kodu kutsutakse lapsi korrale vahel ütlemisega, "ega sa omas kodus pole, et..." . Kas kodus on siis kõik lubatud? Kindlasti mitte. Igas kodus on oma reeglid, isegi siis kui neid kokku ei lepitagi.
Kodutunne on miski, mida raha eest osta ei saa. Njaa, pangad pakuvad kodulaenugi. Kuidas aga luua kodu, mis oleks inimestele pelgupaigaks ja kohaks, kus saame olla need, kes me tõeliselt oleme? Kas kodutunne on pigem eluruum või suhted? Või nende kombinatsioon?
Panin enda jaoks tallele mõned Tommy Hellsteni ("Olla lapsevanem" Pilgrim, 2008) mõtted kodust :
Kodu on inimese turvapaik. Kodus saame olla need, kes me tõeliselt oleme. Ei käida maskidega, ei olda rollides. Siin tohime näidata välja oma tõelisi tundeid ja jagada mõtteid. Kas ei peaks õppimine sellises olukorras just kõige paremini sujuma?
Kodunt väljudes oleme juba keegi muu - tööl alluv või ülemus, poes klient, koolis õpilane või õpetaja, käitumine neis rollides muutub otsekohe. Väljaspool kodu kutsutakse lapsi korrale vahel ütlemisega, "ega sa omas kodus pole, et..." . Kas kodus on siis kõik lubatud? Kindlasti mitte. Igas kodus on oma reeglid, isegi siis kui neid kokku ei lepitagi.
Kodutunne on miski, mida raha eest osta ei saa. Njaa, pangad pakuvad kodulaenugi. Kuidas aga luua kodu, mis oleks inimestele pelgupaigaks ja kohaks, kus saame olla need, kes me tõeliselt oleme? Kas kodutunne on pigem eluruum või suhted? Või nende kombinatsioon?
Panin enda jaoks tallele mõned Tommy Hellsteni ("Olla lapsevanem" Pilgrim, 2008) mõtted kodust :
- Kodu sünnib sellest, et seal ollakse. Kodu on olemispaik, olemisele pühitsetud tempel. Selle koha ülesanne on tulevastele sugupõlvedele edasi anda teadmisi sellest, et inimest armastatakse.
- Kodu on paik, kus osatakse olla jõude.
- Pühendumine ja kohalolek tulevad kõne alla siis, kui perepiiris ei kiirustata.
- Kui laps leab vanemate loodud maailmas, kus ei kiirustata, hakkab ta aina enam uskuma, et tal on tõesti vanemad.
- Õigupoolest on kodu see paik, kus väikesed ja argipäevased asjad saavad pühaks. Argipäev on pühaduse avaldumiskoht. Seal tunnetad püha olevikuhetke.
22.1.15
Köitvad harjutused lihtsate koduste õppevahenditega
HARJUTUSED KUIVAINETE JA VEDELIKEGA
Herned, riis ja tangud- suurepärane õppevahend! Vaja on lisaks väikesi nõusid ja kandikut ning tõstmiseks lusikat. Tükiks ajaks on rahu majas, sest käib keskendunud töö - ühest nõust teise tõstmine. Kui hernestega asi sujub, võtame ette riisi, seejärel tangud.
Samade materjalidega saab ka kallamist harjutada. Kandik on oluline! Sest väike toimetaja ei soovi mööda kallata ega lusika pealt midagi maha loksutada, töökoht jääb puhtaks.
Samamoodi tore on vedelikega katsetada. Antud juhul käib pipetiga vedeliku ühest nõust teise toimetamine. Tegemist on siin toiduvärviga värvitud veega. See nõuab kannatlikkust ja keskendumist, arusaamist pipeti töötamise põhimõttest.
Ka kallamises tuleb osav olla. Suurest nõust tuleb väikesed täita kuni jooneni ja see polegi nii lihtne. Kolmene on väga ettevatlik ning lõpetab kallamise tükk aega enne joont, peab kõikidesse nõudesse veel veidi lisama, mis on päris keeruline. Kuuene kallab kõik ühe liigutusega täpselt täis ja on tulemusega rahul.
VÄRVILISED KÕRRED MATEMAATIKAT ÕPETAMAS
Selveri soodushindadega toodete kastidest jäi mulle näppu pakk jämedaid kõrsi. Paki hind võis olla 75 senti. Kodus tegime neist lastega koos õppevahendid - antud juhil 4 erinevat komplekti. Ja peotäis kõrsi jäi veel üle, nii et ka viienda mängu saab välja mõelda :)
Kolmene Kata teadis kohe seda mängu vaadates, mis siltidele kirjutatud ja ja hakkas mängima :) Ei, ta ei oska lugeda, ta kasutab lihtsalt loogikat. Igal juhul on ta asjast õigesti aru saanud.
Selle ülesande jaoks on kõrred läbipaistva kleeplindiga kokku kleebitud. Nii tekivad hulkade plokid, mida saab vastava numbrikaardiga kokku sobitada. Lisades pluss- ja miinusmärgid, saab hakata liitmist-lahutamist õppima.
Üksteise peale plokke ladudes alates suurimast (10 kuni 1), tekib selline tore ehitis.
Paarisarvulised ja paarituarvuslied plokid sorteerituna kahte hulka.
Siin tuleb aga lahtised kõrred jagad numbrikaartidele vastavalt. Komplektis on õige hulk rohelisi ja siniseid kõrsi, nii et lapsed on võimalik ise kontrollida, kas kõik klapib. Sobib samuti arvutamiseks.
19.1.15
Lugemislaual jaanuarikuus
Ka mina olen raamatukogusõber, nagu lapsedki :) Sageli tunnen, et mind juhitakse raamatuteni, millest leian vastused just päevakorras olevatele küsimustele. Vahel otsin aga "liiga ise" ja siis ei pruugigi ma miskit leida. Viimati Kärdla raamatukogus käies läksin eelkõige küsima varem loetud Saara Kinnuneni "Las ma olen laps". Selgus, et see on ainult Emmaste raamatukogus olemas. Küll aga leidsin palju muud!
Kuna meil on parajasti päevaorras st sel õppeaastal eesmärgiks võetud sellised tegevused , mis lastes kasvataks koostööoskust, empaatiat, üksteise ja erinevate arvamuste väärtustamist, leidsin need raamatud olevat igati praktilised. Alati on huvitav leida, et oled omaenese tarkusest juba teinud midagi sellist, mida raamatus väga kasuliku harjutusena soovitatakse:) Mitmed neis raamatutes soovitatavad harjutused kavatsen lähiajal ära proovida meie igahommikuses ringis. Eriti hea on see, et sedasorti ülesandeid on võimalik samaaegselt teha eri vanuses lastega, nii et kõik pere lapsed on võrdses õppeolukorras. (Sama lugu on lauamängudega, sestap oleme aasta algusest kavva võtnud igal koolipäeval ühe lauamängu mängimise hetke, et üheskoos õppida ootama oma järjekorda, pidama kinni reeglitest, võitma ja kaotama).
Tahtsin teada, mis peitub nende kirevakaaneliste raamatute sees. Natuke sedamoodi tundus, et ega vist see pole päris see, mis minu vastu räägiks. Aga kuna hindamise ja kiitmise teema parajasti päevakorras on, siis tundus ikkagi aktuaalne end kurssi viia, mida sellised raamatud soovitavad. Sama autor ja sama stiil. Raamatutes on paigutatud vasakpoolsel lehele üks põhimõte või nipp ja parempoolsel lehel asub ühes veerus soovitus lapsvanemale ja teises veerus õpetajale.
Olin eelmiseks kuul lugenud just A. Faberi ja E. Mazlishi raamatut "Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid." Ja see meeldis mulle. Samade autorite "Õed ja vennad rahujalal" polnud sugugi nii hea, kui ma lootsin. Juba hüpotees, millele kogu raamat ehitatud on, et iga laps peres tunneb end järgmise lapse sündides, nagu mees või naine, kelle abikaasa võtab teise naise või mehe lisaks, on minu meelest liialdatud ja äärmuslik.
P. Kroppi "Mina olen lapsevanem, sina ole laps" on aga igati eluterve käsitlus lapsevanema rollist, selle muutumisest läbi ajaloo ja tänapäeva situatsiooni kriitikast. Räägitakse meedia, eriti teleseriaalide mõjust peremudelite kajastamisel ja sellest, kuidas liiga sageli aetakse peredes laste ja vanemate rollid segamini, seejuures kavatsusega olla parem lapsevanem.
Tommy Hellsteni "Olla lapsevanem" on väga (ühiskonna)kriitiline, aga varasemast tuttav autor vajutab täpselt ja tundlikult valupunktidele sinu enda sees ja ühiskonnas. Ja nagu targa massööri käe all: neelad pisaraid, elad valu läbi ja lähed edasi, puhtama ja tervemana.
Kuna meil on parajasti päevaorras st sel õppeaastal eesmärgiks võetud sellised tegevused , mis lastes kasvataks koostööoskust, empaatiat, üksteise ja erinevate arvamuste väärtustamist, leidsin need raamatud olevat igati praktilised. Alati on huvitav leida, et oled omaenese tarkusest juba teinud midagi sellist, mida raamatus väga kasuliku harjutusena soovitatakse:) Mitmed neis raamatutes soovitatavad harjutused kavatsen lähiajal ära proovida meie igahommikuses ringis. Eriti hea on see, et sedasorti ülesandeid on võimalik samaaegselt teha eri vanuses lastega, nii et kõik pere lapsed on võrdses õppeolukorras. (Sama lugu on lauamängudega, sestap oleme aasta algusest kavva võtnud igal koolipäeval ühe lauamängu mängimise hetke, et üheskoos õppida ootama oma järjekorda, pidama kinni reeglitest, võitma ja kaotama).
"Avastagem laps" on ülevaade montessooripedagoogika teooriast, "Õpeta mind seda ise tegema" aga praktiliste harjutuste kogu. Esimene mulle vana tuttav, teist polnud ma varem näinud. Siinkohal meenutan oma kunagise pedagoogipõlve algusaastaid, mil ma tänu montessooripedagoogikas tuntud põhimõtetele, tegevustele ja vahenditele noore erivajadustega õpilaste õpetajana ellu jäin:) Randvere perekeskuse logopeed, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta, võttis minu huvi väga tõsiselt ja tutvustas üksikasjalikult õppevahendeid ja selgitas tausta. Kuna toimetulekukoolis polnud tol ajal õpikuid ega töövihikuid (ja ega neist suurt abi poleks olnudki), siis arendasime kätt ja mõistust just sedasorti töödega. Ega mu oma suuremad lapsedki sedasorti tegevusest pole pääsenud ja karta on, et pisemadki neist osa saavad :))) Nüüd aga saame suurematega väiksematele õppevahendeid koos meisterdada ja seeläbi lõikavad kasu kõik asjaosalised.
"Laps on hakanud lugema" jäi riiulilt näppu vast seetõttu, et üks me lastest just lugema hakkas. Raamatusse on koondatud (ilmselt autori poolt korraldatud) küsitluse või uurimustöö vastused ja käsitletakse ka lugemaõppimise etappe, emakeelse aabitsa ajalugu ja lugemaõpetamist varaematel aegadel. Igati huvitav teada!
"Terane laps" on samuti mulle tuttav varasemast ajast. Raamatut soovitas mõned aastat tagasi logopee Krista Leisberg. Päevakorras olid meil siis sellised teemad nagu Reeta kooliküpsuse uurimine kuueaastasena ja hiljem Kata kogelemine. Alapealkiri "aidake oma lapsel andekaks saad" kõlab veidi tobedalt, võibolla on see reklaamiks pandud moodsatele vanematele :) Sisu on igati asjalik, hõlmates lapse arengut sünnist kuni 4-aastaseks saamiseni ja milliseid tingimusi laps arenguks vajab. Autor keskendub kõne arengule, soovitab arengut soodustavaid lelusid ehk sobivat mänguasjakasti sisu erinevatele vanustele ning pool tunnikest lapse ja vanema üks-ühele koostegevust. Sealjuures ei ole tegemist mingi uue ja peene treeningprogrammiga, vaid väga lihtsate (ja odavate) nippidega, kuidas oma lapse arengust teadlik olla ja tema edusammude üle rõõmustada.
P. Kroppi "Mina olen lapsevanem, sina ole laps" on aga igati eluterve käsitlus lapsevanema rollist, selle muutumisest läbi ajaloo ja tänapäeva situatsiooni kriitikast. Räägitakse meedia, eriti teleseriaalide mõjust peremudelite kajastamisel ja sellest, kuidas liiga sageli aetakse peredes laste ja vanemate rollid segamini, seejuures kavatsusega olla parem lapsevanem.
Tommy Hellsteni "Olla lapsevanem" on väga (ühiskonna)kriitiline, aga varasemast tuttav autor vajutab täpselt ja tundlikult valupunktidele sinu enda sees ja ühiskonnas. Ja nagu targa massööri käe all: neelad pisaraid, elad valu läbi ja lähed edasi, puhtama ja tervemana.
14.1.15
Thomas Jeffersoni nimelisest koduõppe suunast
Olen ammu tahtnud viidata seda huvitavat artiklit, aga ei leidnud seda tükk aega üles. Täna leidsin ja lugesin uuesti. Täitsa eestikeelene kirjutis meie oma st Eesti koduõppe-ideede tutvustaja, Ingrid Vooglaiu sulest.https://looduskodu.wordpress.com/2013/06/04/thomas-jeffersoni-nimeline-koduoppe-suund/. (Kahjuks ei oska ma hetkel seda linki aktiivseks teha, parandan vea, kui teine arvuti parandusest saabub.)
Tutvudes koduõppe erinevate lähenemistega, hakkas see süsteem silma kui üks selline, mis paljuski meile sobiks. Tekstis mainitud Montessoori põhimõtted on samuti äratundmisrõõmu pakkuvad ja rakendatavad.
Tutvudes koduõppe erinevate lähenemistega, hakkas see süsteem silma kui üks selline, mis paljuski meile sobiks. Tekstis mainitud Montessoori põhimõtted on samuti äratundmisrõõmu pakkuvad ja rakendatavad.
Koduõppe põhjustest
Mõni aeg tagasi kuulsin kuuldusi, et vallarahvas on teada saanud meie pere laste koduõppele jäämise põhjuse. Nimelt pidi kindlalt meile kohe hakkama uus laps sündima!
Nii tore! (Loogiline järeldus ka inimeste puhul, kes teiste figuuridel silma peal hoiavad, ma mõistan :)))). Aga siiski on see kahjuks alusetu kahtlus ja vale järeldus. (Muide, see ainus kord, kus meil koduõppel olemise jooksul tõest uus laps sündis, läks koolilaps kaheks veerandiks hoopis kooli:))
Eks igal perel on omad põhjused ja võimalik, et need ka ajas muutuvad. Hiljuti lugesin artiklit 50 levinuma põhjuse kohta, miks vanematele koduõpe meeldib. Meie pere põhjused on nende hulgas täiesti olemas. http://www.weirdunsocializedhomeschoolers.com/50-reasons-homeschool-parents-love-homeschooling/
Koduõpe on minu jaoks eluviis, kus võtame üksteise rohkem jaoks aega, mitte ei jookse igaüks oma päevakava järgi hommikul oma teed. Mulle tõesti meeldib olla koos oma lastega. Aeg läheb nii ruttu ja laste kasvades viivad nende rajad tasapisi kodunt ikka kaugemale ja nii see peabki olema.
Saame keskenduda olulisele ja mis veel olulisem, see oluline on võimalik meil endil leida, mitte ei pea vastu võtma väljaspoolt peale pandud prioriteete ja kummardama autoriteete. Kuidagi liiga sageli lükkame mõttes elamist edasi. Aga elu ei alga kungi tulevikus, siis kui suvepuhkus saabub, või ülikool on lõpetatud, või pensionieas, vaid on juba ammu käes ja kestab! Siin ja praegu.
Toon need 50 erinevat põhjust siinkohal lühidalt ära ka. Püüdsin tõlkida rohkem mõtet kui täpsed sõnu ja loodan, et see õnnestus. Vaata, kas leiad enda põhjused ka nende hulgast üles :)
1.Soov olla koos oma lastega.
2. Laste ahaa-elamuste jagamine, taipamise juure viibimine.
3.Hirmsast hommikukiirustamisest pääsemine.
4. Mitte-shabloon haridus (st et vormita kõiki "küpsiseid" sama vormiga).
5. Tugevamad sidemed õdede-vendade vahel.
6. Ravimivabadus (sellise diagnoosiga laste puhul, kes tavakoolis käimiseks peavad nt rahusteid võtma).
7. Vabadus tavakooli plaanide järgimisest.
8. Võimalus pidzhaamas õppida (mõeldud on pigem nö koduriideid).
9. Ei ole koolikiusamist.
10. Turvaline kodune keskkond (vägivallata, toiduallergeenideta, narkootikumideta).
11. Aeg. (Päevad on pikad, aga aastad on lühikesed).
12. Vabam õppekeskkond.
13. Ei mingeid kaasapakitud lõunasööke.
14. Võimalus olla isiklikult seotud õppeprotsessiga, selle asemel et vaid kodutööde tegemisel ahistada ja koolis vabatahtlikuna kaasa lüüa.
15. Väljaspool kodu õppimine, nn õppekäigud.
16. Alternatiinve õppekava, mis arvestab laste huvide ja annetega, mitte pole niivõrd õppeainete keskne.
17. Ei mingit klassiraha kogumist (ekskursioonideks jne)
18. Ei ole kella peale ärkamist. (Tuleb tunnistada, et meie üritame ärgata päevaplaanile kohaselt kindlatel aegadel siiski.)
19. Ei suruta lastele peale kiiremat küpsemist, kui nende areng tegelikult ette näeb.
20. Lapsed õpetavad vanematele nii mõndagi.
21. Lapse kõrval ise õppimine (õpid ise sama palju kui laps).
22. Võimalus õppeplaanid või õpikud nurka visata, kui need ei tööta sinu pere puhul.
23. Oma laste tundmine paremini, kui keegi teine.
24. Võimalus hilja üleval olla meteoriidisaju vaatamiseks, kuna järgmisel hommikul saab magada.
25. Piibli uurimine ja palvetamine üheskoos.
26. Võimalus vältida lastel paljusid eakaaslaste halbu mõjusid.
27. End iseendaga rääkimas leides võime seda nimetada õpetaja vestluseks lapsevanemaga :)
28. Avalikes kohtades viibimise võimalus aegadel, mil need pole ülerahvastatud.
29. Pole põhjust külmapühi pidada (see on vist hea põhjus kusagil põhjas:)).
30. Õpiraskustega lapsed ei tunne end läbikukkujatena.
31. Ei pea ootama ülevalt poolt antud luba, et kohandada õppimist õpiraskustega lapsele.
32. Ei mingit sildistamist (lihtsalt laps, mitte aeglane ega erinev).
33. Võimalus panna pere esikohale.
34. Võimalus lapsel võtta initsiatiiv õppimises enda kätte.
35. Palju vaba aega perena teenimiseks ja vabatahtlikuna tegutsemiseks.
36. Õpetamine lastele, ete samal ajal on võimalik armastada Jumalat ja teadust ja need kaks ei välista teineteist.
37. Ei ole kiirustamist.
38. Lapsed võivad nautida sõprust erinevas eas inimestega.
39. Võimalus toituda tervislikult.
40. Elus vajaminevate oskuste õpetamine loomulikus keskkonnas.
41. Lapsed võivad olla nemad ise.
42. Rahuldustunne oma lapse õpetamisest.
43. Lapsed ja pered võivad oma isikliku päevaplaani alusel toimetada.
44. Lapsed on koos õpetajaga, kes neid tingimusteta armastab ja soovib neile parimat.
45. Ei mingit külmetamist ega märjaks saamist koolibussi oodates.
46. Ei mingeid lahinguid kodutöö pärast.
47. Ei mingit koolikellahelinat.
48. Uni.
49. Vähem haigusi.
50. Heade raamatute nautimine.
Nii tore! (Loogiline järeldus ka inimeste puhul, kes teiste figuuridel silma peal hoiavad, ma mõistan :)))). Aga siiski on see kahjuks alusetu kahtlus ja vale järeldus. (Muide, see ainus kord, kus meil koduõppel olemise jooksul tõest uus laps sündis, läks koolilaps kaheks veerandiks hoopis kooli:))
Eks igal perel on omad põhjused ja võimalik, et need ka ajas muutuvad. Hiljuti lugesin artiklit 50 levinuma põhjuse kohta, miks vanematele koduõpe meeldib. Meie pere põhjused on nende hulgas täiesti olemas. http://www.weirdunsocializedhomeschoolers.com/50-reasons-homeschool-parents-love-homeschooling/
Koduõpe on minu jaoks eluviis, kus võtame üksteise rohkem jaoks aega, mitte ei jookse igaüks oma päevakava järgi hommikul oma teed. Mulle tõesti meeldib olla koos oma lastega. Aeg läheb nii ruttu ja laste kasvades viivad nende rajad tasapisi kodunt ikka kaugemale ja nii see peabki olema.
Saame keskenduda olulisele ja mis veel olulisem, see oluline on võimalik meil endil leida, mitte ei pea vastu võtma väljaspoolt peale pandud prioriteete ja kummardama autoriteete. Kuidagi liiga sageli lükkame mõttes elamist edasi. Aga elu ei alga kungi tulevikus, siis kui suvepuhkus saabub, või ülikool on lõpetatud, või pensionieas, vaid on juba ammu käes ja kestab! Siin ja praegu.
Toon need 50 erinevat põhjust siinkohal lühidalt ära ka. Püüdsin tõlkida rohkem mõtet kui täpsed sõnu ja loodan, et see õnnestus. Vaata, kas leiad enda põhjused ka nende hulgast üles :)
1.Soov olla koos oma lastega.
2. Laste ahaa-elamuste jagamine, taipamise juure viibimine.
3.Hirmsast hommikukiirustamisest pääsemine.
4. Mitte-shabloon haridus (st et vormita kõiki "küpsiseid" sama vormiga).
5. Tugevamad sidemed õdede-vendade vahel.
6. Ravimivabadus (sellise diagnoosiga laste puhul, kes tavakoolis käimiseks peavad nt rahusteid võtma).
7. Vabadus tavakooli plaanide järgimisest.
8. Võimalus pidzhaamas õppida (mõeldud on pigem nö koduriideid).
9. Ei ole koolikiusamist.
10. Turvaline kodune keskkond (vägivallata, toiduallergeenideta, narkootikumideta).
11. Aeg. (Päevad on pikad, aga aastad on lühikesed).
12. Vabam õppekeskkond.
13. Ei mingeid kaasapakitud lõunasööke.
14. Võimalus olla isiklikult seotud õppeprotsessiga, selle asemel et vaid kodutööde tegemisel ahistada ja koolis vabatahtlikuna kaasa lüüa.
15. Väljaspool kodu õppimine, nn õppekäigud.
16. Alternatiinve õppekava, mis arvestab laste huvide ja annetega, mitte pole niivõrd õppeainete keskne.
17. Ei mingit klassiraha kogumist (ekskursioonideks jne)
18. Ei ole kella peale ärkamist. (Tuleb tunnistada, et meie üritame ärgata päevaplaanile kohaselt kindlatel aegadel siiski.)
19. Ei suruta lastele peale kiiremat küpsemist, kui nende areng tegelikult ette näeb.
20. Lapsed õpetavad vanematele nii mõndagi.
21. Lapse kõrval ise õppimine (õpid ise sama palju kui laps).
22. Võimalus õppeplaanid või õpikud nurka visata, kui need ei tööta sinu pere puhul.
23. Oma laste tundmine paremini, kui keegi teine.
24. Võimalus hilja üleval olla meteoriidisaju vaatamiseks, kuna järgmisel hommikul saab magada.
25. Piibli uurimine ja palvetamine üheskoos.
26. Võimalus vältida lastel paljusid eakaaslaste halbu mõjusid.
27. End iseendaga rääkimas leides võime seda nimetada õpetaja vestluseks lapsevanemaga :)
28. Avalikes kohtades viibimise võimalus aegadel, mil need pole ülerahvastatud.
29. Pole põhjust külmapühi pidada (see on vist hea põhjus kusagil põhjas:)).
30. Õpiraskustega lapsed ei tunne end läbikukkujatena.
31. Ei pea ootama ülevalt poolt antud luba, et kohandada õppimist õpiraskustega lapsele.
32. Ei mingit sildistamist (lihtsalt laps, mitte aeglane ega erinev).
33. Võimalus panna pere esikohale.
34. Võimalus lapsel võtta initsiatiiv õppimises enda kätte.
35. Palju vaba aega perena teenimiseks ja vabatahtlikuna tegutsemiseks.
36. Õpetamine lastele, ete samal ajal on võimalik armastada Jumalat ja teadust ja need kaks ei välista teineteist.
37. Ei ole kiirustamist.
38. Lapsed võivad nautida sõprust erinevas eas inimestega.
39. Võimalus toituda tervislikult.
40. Elus vajaminevate oskuste õpetamine loomulikus keskkonnas.
41. Lapsed võivad olla nemad ise.
42. Rahuldustunne oma lapse õpetamisest.
43. Lapsed ja pered võivad oma isikliku päevaplaani alusel toimetada.
44. Lapsed on koos õpetajaga, kes neid tingimusteta armastab ja soovib neile parimat.
45. Ei mingit külmetamist ega märjaks saamist koolibussi oodates.
46. Ei mingeid lahinguid kodutöö pärast.
47. Ei mingit koolikellahelinat.
48. Uni.
49. Vähem haigusi.
50. Heade raamatute nautimine.
13.1.15
Raamatusõbrad
Mõni klõps teolt tabatud lastest :)
Raamatukogupäev on õnnepäev! Uksest sisse saades kaovad lapsed riiulite vahele ja kui vaatama minna, millega tegeletakse, avanevad sellised vaated. Ülemistel piltidel Kärdla raamatukogu, alumisel hetk Käinast.
Sõbraks saviga
Meie lastest vanemad mäletavad veel seda, kuidas me aastaid tagasi koduõuelt kaevatud savist voolisime ja valminud kujusid kütmisahjus põletasime. Paari aasta eest savikrohvisime lastetubade seinu ja savi leidus majas, liialdamata, lausa vannitäite kaupa. Aga pere pisemad on selle aja unustanud ja ehkki savikamakad õues jätkuvalt ootavad leotamist ja voolimist (oh kui palju kordi on see meil plaanis olnud), pole viimaste aastatel lapsed tegelikult savini jõudnud.
Nüüd aga jõudsime savini hoopis huvitavat teed pidi.
Nimelt avastasid suuremad lapsed sõprade nutitelefonides ja tahvelarvutites Pottery mängu. Mängus tuleb potikedral (puutetundliku ekraani abil) valmistada savist vaase, need põletada, kaunistada ja lõpuks oksjonile panna. Tulu eest saab osta aga uusi musterid ja värve, et loometööd jätkata. Ühel päeval oli see mäng ka meie tahvlis ja lapsed "voolisid" hoolega virtuaalselt kuni kõik võimalikud mustrid ja värvid olid soetatud ja kaugemale pääses vaid järgmise "leveli" ostmisega. Sinna see virtuaalne voolimine lõppeski.
Kuna keegi polnud lastest päris potikedraga töötamist näinud, uurisime teemat kõigepealt Youtube abil. Lisaks lugesime tähendamissõna pottsepast Jeremia raamatust (Jer 18:1-8). Võtsin ühedust Hiiumaa keraamiku Natalia Kuhiga, kellega koos me õppisime Käsitööga tööle kursusel. Leppisime kokku, et läheme jaanuaris lastega tema töökotta Tubalal külla.
Ja siis, täiesti ootamatult, saime teate koguni kahest saviga tutvumise võimalusest lähiajal: detsembris tuli Suuremõisa savikojast õpetaja kohalikku noortekeskusesse tasside voolimist õpetama ja jaanuari algul pidi sama inimene Käinas töötuba juhendama. Registreerisin meie koduõppurid kähku ka mõlemale üritusele :)
Nüüd on mõlemad töötoad seljataga. Emmastes tegid tassi kõik lapsed, Käinas tegime kambapeale kolm kruusi. Hetkel pole veel tasse põletatud ja glasuuritud, aga umbes kuu aja pärast peaksime oma tööd kätte saama. Näis siis, mitu välja tuleb:) Meie plaan keraamik Nataliat külastada on endiselt jõus, nii et saviteema on siinmail jätkuvalt õhus.
Suuremõisa kooli ja Laagri lastel on see saviga mässamine muidugi igapäevane ja loomulik ;) Meile esialgu uus ja erakordne. Mulle meeldib seejuures eriti, et loomingulised ülesanded on jõukohased ja põnevad hoolimata laste vanusest kõigile. Väisemad on ehk julgemad ja muretumadki, kui suuremad. Ja lihtsalt vaimustav on tagantjärgi näha, kuidas erinevad teemad elust enesest päevakorda tulevad ja kuidas antakse teooriale lisaks praktikavõimalused ka.
Nüüd aga jõudsime savini hoopis huvitavat teed pidi.
Nimelt avastasid suuremad lapsed sõprade nutitelefonides ja tahvelarvutites Pottery mängu. Mängus tuleb potikedral (puutetundliku ekraani abil) valmistada savist vaase, need põletada, kaunistada ja lõpuks oksjonile panna. Tulu eest saab osta aga uusi musterid ja värve, et loometööd jätkata. Ühel päeval oli see mäng ka meie tahvlis ja lapsed "voolisid" hoolega virtuaalselt kuni kõik võimalikud mustrid ja värvid olid soetatud ja kaugemale pääses vaid järgmise "leveli" ostmisega. Sinna see virtuaalne voolimine lõppeski.
Kuna keegi polnud lastest päris potikedraga töötamist näinud, uurisime teemat kõigepealt Youtube abil. Lisaks lugesime tähendamissõna pottsepast Jeremia raamatust (Jer 18:1-8). Võtsin ühedust Hiiumaa keraamiku Natalia Kuhiga, kellega koos me õppisime Käsitööga tööle kursusel. Leppisime kokku, et läheme jaanuaris lastega tema töökotta Tubalal külla.
Ja siis, täiesti ootamatult, saime teate koguni kahest saviga tutvumise võimalusest lähiajal: detsembris tuli Suuremõisa savikojast õpetaja kohalikku noortekeskusesse tasside voolimist õpetama ja jaanuari algul pidi sama inimene Käinas töötuba juhendama. Registreerisin meie koduõppurid kähku ka mõlemale üritusele :)
Nüüd on mõlemad töötoad seljataga. Emmastes tegid tassi kõik lapsed, Käinas tegime kambapeale kolm kruusi. Hetkel pole veel tasse põletatud ja glasuuritud, aga umbes kuu aja pärast peaksime oma tööd kätte saama. Näis siis, mitu välja tuleb:) Meie plaan keraamik Nataliat külastada on endiselt jõus, nii et saviteema on siinmail jätkuvalt õhus.
Suuremõisa kooli ja Laagri lastel on see saviga mässamine muidugi igapäevane ja loomulik ;) Meile esialgu uus ja erakordne. Mulle meeldib seejuures eriti, et loomingulised ülesanded on jõukohased ja põnevad hoolimata laste vanusest kõigile. Väisemad on ehk julgemad ja muretumadki, kui suuremad. Ja lihtsalt vaimustav on tagantjärgi näha, kuidas erinevad teemad elust enesest päevakorda tulevad ja kuidas antakse teooriale lisaks praktikavõimalused ka.
4.1.15
Tähendamissõna pallist ja purgist
Ja siis sa istud oma palliga ses kitsas purgis ja mõtled, kuidas seda järgmise nõelatorke eest kaitsta. Joosta sellega kaugele peitu? Puhuda pall vähem täis ja kasutada purki toppimiseks rohkem jõudu? Tugevdada palli materjali, et nõelatorge palli ei purustaks? Otsida suurem purk? Mitte lasta üldse palli hinnata, mõõta ja kaaluda?
Viimane võimalus ei ole reaalne, teised on teostatavad. Oleks tarkus tunneteada ära vaid õige tee. Viimane õppeveerand oli nii raske, nagu köitpidi üles võimlalakke ronimine, nõudes suur pingutust ja kogu jõu kokkuvõtmist. Koduõppe vajalikkus sai samal ajal igal sammul kinnitust. Usk võimalusse tavakooli alt alternatiivset koduõpet teha sai eluohtliku löögi.
Uuel aastal vana vaimustuse ja uue hooga edasi!
Tellimine:
Postitused (Atom)