Suvevaheaeg

Eile õhtul koguneti Sõru sadamasse,

kus muuseumis avati laste kunstinäitus, kuulati kogupereaktusel Saaremaa Ühisgümnaasiumi roosade kikilipsudega noormeeste kvartetti ning saadi kätte tunnistused, kiituskirjad, raamatud ja tänukirjad. Meie tüdrukud koos ühe Dora klassi lapsega esinejaid kuulamas

Ka meie jõudsime koju paraja peotäie kraamiga, ehkki mõni meist saabus jalgrattal ja paljajalu...

Nimelt olid ühed klassivennad nõndamoodi meie esiklapse tenniseid visanud (võib ette tulla, kui klassis on vaid 1 tütarlaps), et üks neist, tennistest seekord, lõpetas paatide sildumiskanalis ning seda ei õnnestunud enam leida.


Aga muidu on kõik väga ilus. Suvi ju!

Omakultuuripäev 2017

Kohalikul koolil on traditsioon korraldada õppeaasta lõpus omakultuuripäev. Seda on tehtud juba üle 10 aasta ja enamasti töötubade vormis. Seekord pöördus kooli direktor hoolekogu poole palvega aidata omakultuuripäeva sisustada, sest kooliperel on hetkel ideed otsas, kuidas seekord üritust läbi viia.
Esialgne mõte oli hoolekogul kaasata külaseltse, aga sellest ei tulnud midagi välja. Seltside aktiivsed liikmed on nagunii enamasti kooliõpetajad (või hoolekogu liikmed) ja rahvas ei tulnud asjaga kaasa. Hoolekogu võttis siis löögi enda peale ja pakkusime välja ideeks noorematele talude külastamise ning suurematele rattamatka mööda valla endiste koolide asukohti.

Hoolekogu on koolil 7-liikmeline ja kõik on asjalikud inimesed ja panustavad aktiivselt. Jagasime ära, kes keskendub algklassidele (talude külastamine) ja kes tegeleb rattamatka ettevalmistamisega. Mulle jäi koordineerija roll ja ma ütlen ausalt, et kui ma oleks olnud terve ja vormis, siis ma oleksin segi läinud. Aga, tänu Jumalale, olin ma haige ja piiratud tegutsemisvõimega, see tähendab, sain ainult meilitsi suhelda ja telefoniga rääkida, kui hääl seda võimaldama hakkas. Olukorras, kus ma tavapärases olukorras oleks olnud üks ahastav närvipundar, olin rahulik ega põdenud üle ega võtnud endale üleliigseid kohustusi.

Kõik töötas. Algklassid sõitsid tellitud bussiga meie piirkonnas tegutsevatesse taludesse - kitsekasvatusse, lehmalauta, hobustega ratsutama ja tulid ka meile kodulinde-küülikuid-lambaid kaema. Tahtsime, et talude külastamised oleksid võimalikult väikestes rühmades, et lapsed saaksid kõik ise aktiivselt osaleda. Ka maalastel ei ole kõigil kodus koduloomi. Hobustehuvilised said kõik ratsutada ja hobuseid patsutada, piimakarjas oli lüpsiaeg, seemendati lehmi ja transporditi üht surnud looma, kitsekarjas lüpsti kitsi masinaga ja käsitsi, mängiti taksikutsikaga ning vinnati kaevust vett, meie poolt toitsime ja jootsime külalistega kõik loomad ära ja meisterdasime kanu ning lambaid papptaldrikutest. Ei saa mainimata jätta, et meid külastanud kuus teise klassi õpilast olid kõik väga toredad ja loomadega õrnad ja tähelepanelikud, olin rõõmsalt üllatunud.
Kooli tagasi jõudes külastasid algklasse Muhv, Sammalhabe ja Kingpool, kes muljeid kogusid ja lastega mängisid.

Päev enne omakultuuripäeva toimusid koolis jalgrataste hooldamise töötoad, kus paar lapsevanemat abistasid ja politsei käis rääkimas turvalisest rattasõidust. (Kolmandal klassil oli muide ka rattaeksam, aga eksami läbinutle veel lube ei antud ja rajale ei lastud). Rattaretked olid plaanitud väikestele rühmadele ja neljas erinevas pikkuses (15-32 km) ning viisid läbi 10 endise kooli asukoha. Iga rühmaga sõitis kaasa ka 2 õpetajat. Kus võimalik, tulid neis koolides õppinud või õpetanud inimesed lastele pajatama tolleaegsest koolielust. Kõikjal polnud see enam võimalik, seal piirduti infotahvli püstitamisega kooli asukohta. Kokku on vallas tegutsenud 12 kooli, üks neist juba ammu liigutatud teise omavalistuse alla ja ühes käib koolitöö tänini. Turvaauto, juhituna tööõpetuse õpetaja poolt, korjas teelt ka paar tehniliste probleemide tõttu katkestajat üles. Oli üks õnnetu kukkumine, aga kukkuja saabus järgmisesse ürituse osasse juba käsi kaelas kohale (luud-kondid jäid terveks).

Järgnes pannkookide söömine kooli õuesõppemaja ees. Mõned õpetajad ja lapsevanemad olid hommikust peale küpsetanud 25 liitrist taignast kooke, vabas õhus ja gaasipannidega. Munad ja piim pärinesid külastatud taludest.
 

Nii ratturid kui talude külastajad pidid tegema pilte ja videosid ning aasta viimasel koolipäeval toimus oma talletatu teistele näitamine ja osalejate tänamine. Õpetajate tegutsemisgraafikut vaadates ma pigistan suu kinni ja ei ütle üldse mitte midagi.

Ma arvan, et hoolekogu on olnud väga tubli ja võiks nüüd tükk aega näiteks... mitte midagi korraldada, kui väga vaja võib ka dokumente lugeda:).

Lõpusirgel

Dora läks kooli vastama, see tähendab tegema aastalõpu töid matemaatikas ja eesti keeles ning vestlema loodusõpetusest. Ma muretseda üldse ei jaksa, loodan et läheb hästi.

Matemaatikaga on huvitav jätkuvalt. Kui üleminekuga liitmine tundus alguses ületamatult raske, siis sellele järgnevad keerulisemad teemad ei valmistanud talle probleeme ja täht arvu tähisena isegi ei tekitanud küsimusi, taipas lennult. Mitte, et kõik oleks sulaselge ja vigu ette ei tuleks, aga suures plaanis saab aru ja oskab ja mina näen korralikku arenguhüpet. Mis sest, et sõrmed abiks võetakse. Tööraamatu lõpus oli ülesanne, kus tuli iseend hinnata erinevate osade kaupa ja Dora pani endale kõik väga kõrged hinded.

Eesti keeles oli töövihikus päris hästi koostatud ja põhjalik kogu aasta materjali kordamine. Teksti mõistab minu arvates hästi, töötab iseseisvalt, loeb ladusalt. Leiab kenasti üles vead, kui on selline ülesanne. Ja ise teeb jätkuvalt vigu rahumeeli, unustab suured tähed, lauselõpumärgid ja kirjutab täpselt nii nagu ise tahab. Oeh. Kas nii käibki nendel, kes just iseenesest kohe õigesti ei kirjuta?

Loodusõpetuse teemad on jätkuvalt ülilihtsad ja maalapsele igapäevased. Lisaks siis hernekasvatamise projekt ja Tere, kevad! Dora lubas neist ka õpetajale rääkida, kui ära ei unusta.

Pühapäevakooliaasta samuti läbi

Ma näen pühapäevakooli olulise hariduse osana, ehkki ma ei ole sellest siin blogis varem kirjutanud miskipärast. Võibolla seepärast, et pühapäevakoolil oli oma blogi. See on olnud meie lastel üks esimesi sotsiaalsete suhete arendamise kohti lisaks perekonnale, kogudusele (ja mõnel juhul ka beebiemmede suhtlusringile). Samal ajal on see otseloomulikult ka Jumalast ja Piiblist teadmisete ja kogemuste saamise paik, ühiste laulmiste ja meisterdamise koht ning kristlike perede osadus.

Pühapäevakoolis käimine meie laste jaoks algas 2005.aastal, kui Riste oli kahene ja sõbrad Martinid võtsid asja eest vedada armsas Luguse palvemajas.  Sellest ajast on perede ühise osaduse viljana tegutsenud pühapäevakool eri variatsioonides ja paikades, lisandunud on rohked suveüritused, laagrid ja väljasõidud. Milliseks kujuneb see suhtlus-ja haridusvorm tulevikus, kui lastest sujuvalt noored inimesed saamas on? Mina veel ei tea, aga Jumal teab.

Viimasel paaril aastal on pühapäevakool Emmaste noortekeskuse ruumides tegutsenud kahes rühmas. Lugusel jätkub samuti pühapäevakool, õpetajate generatsioon on aga vahetunud, uus põlvkond peale sirgunud! Suuremate rühm Emamstes, kuhu kuuluvad lapsed vanuses 10 - 14 aastat, pani oma rühmale nimeks Eskalaator ja nende juhendajateks on mehed, kaks pereisa. Nooremate rühmas on praegu 5-8 aastased ja juhendakas kaks pereema. Lapsi kokku 16. Pühade aegu tegutsetakse enamasti ühiselt, aga iganädalased tunnid on rühmades. Noorematega oleme viimastel aastatel tegutsenud Lapsed Eestis materjalidest inspireerituna ning jõudnud Jeesuse elu käsitlemiseni, mis loodetavasti jätkub sealt, kus pooleli jäi.

Selle õppeaasta ühisüritustest võiks tänavu meenutada luule-ja muusikaõhtut advendiajal, talvelaagrit Leisus, ühiseid kokkamisi noorteka köögis, Vaikse Nädala sündmustega seotud üritusi kevadel ning möödunud nädalavahetusel toimunud pühapäevakooliaasta lõpetamise rattaretke. Ees on ootamas purjelaevareis Jenny Krusega ja laagerdamine Saarnakil.

Koduõppe võimaluste variatsioonid :)

Koduõppelapsel on erinevaid võimalusi õppimiseks ja ise õppimine koduõppelapse kõrvalt/lapsega koos on ka võimalik.
Mina käisin puhastusteenindajate koolitusel. Kursus toimus paari kuu jooksul seitsmel päeval. Dora käis minuga enamusel kordadest kaasas, nii loengutes kui praktilistel töödel.
Neljapäeval oli meil koolituse viimane päev. Kui tunnistusi jagama hakati, tehti kursuse läbiviijate poolt tore üllatus - ka Dorale väljastati tõend kursusel osalemise kohta. Täitesti ametlik, ametikooli blanketil, allkirjade ja pitsatitega ning leoteluga mida kursus käsitles.
Esimene ametlik tõend koolitusel osalemise kohta on lapsel enne käes, kui esimese klassi tunnistus:).

Rattasõiduõpe

Kata on meil nüüd 5,5 aastasena* kasvanud nii pikaks, et väntadega ratas lõpuks talle parajaks on saanud. Ma ei teagi, mis suurus see on, pole vist isegi päris tavapärane, äkki 14''. Siiani on ta oma 10'' jooksurattaga sõitnud, aga see on ikka juba väga tilluke ja sadulat pole enam mõtet tõsta. Mõtlesime, et sel kevadel võiks äkki hakata Kataga rattasõitu harjutama.

Ta ise oli väga elevil ja Dora harjutas temaga paar päeva kodumurul. Seejuures väitis Dora, et see on üks raskesti vändatav ratas. Muru pole muidugi ka eriti hea sõidu õppimise koht. Aga jooksurattakogemus Katal on ja õdede usina koostöö tulemusena sai Kata siiski rattasõidumaitse suhu ja eile nad "kimasid" oma ratastega mööda õue päev läbi, Katat ei morjendanud see, et tema kimamised olid paar meetr pikkused ja ta pidi pidevalt uuesti ratta selga ronima. Õhtul käis Kata issiga Emmastes rattateel harjutamas. Juhtimisi-ja pidurdamisoskused vajavad veel lihvimist, aga väntamine on olemas ja tahe suur.




*Meie lapsed on kõik õppinud üsna hilja rattaga sõitma. Riste õppis sõitma alles kuuesena, kui sünnipäevaks 20'' ratta kinkisime. Reeta sai viieseks sünnipäevaks 16'' ratta ja õppis kohe ära, mis tema järjekindluse puhul ei üllatanud meid. Doral oli korralik jooksuratta-kasutamise staaž all ja tema õppis sõitma 4,5-sena täitsa kogemata Tallinnas sugulastel külas olles, mis on meie pere rekord.

Mis vahepeal toimunud on

Dora ja Kataga käisime reedel Saaremaal, ikka ortodondi juures. Reisi käigus leiutasime uue arvutamisemängu: vastusõitvate autode numbrimärgil olevad numbrid tuleb omavahel kokku liita. Kaasas oli mul ka arvutamisdoomino ja praami peal harjutasime eraldi üleminekuga arvutamist 20 piires. Kui lugemine läheb juba ludinal, siis matemaatika tahab veel kõvasti harjutamist. Pisike ports igal päeval on andnud häid tulemusi lugemises ja viiuldamises, tuleb vist sama meetodit ka matas rakendada!

Riste käis taas TV10 sarjas võistlemas, seekord Võrus ja tõukas kuuli. Ise ta rahule ei jäänud, aga tulemuste nimekirja vaadates tuvastasin, et selja taha jäi tal rohkem tõukajaid, kui temast ette.
Naljast, mis ta mulle 1.aprilli hommikul Võrust tegi, ma juba kirjutasin teises rubriigis. Täna öösel 1 paiku saabus ta koju ja kl 7.30 startis Viimsi poole, kus toimumas koolinoorte mälumängu finaal. Pilti jagati FB-s.

Margareeta sai Pii-võitlusel kirja 120 kohta peale koma, mis on kooli kolmas tulemus läbi ajaloo, viiendate klasside rekord ja selle aasta võitja tulemus. Auhinnaks sai ta  piii-mašokolaadi ja jagas seda koolikaaslastega sellisel viisil:).

Vaheaeg möödas

Plaanitud küllaminemisi ei toimunud, sest pererahvas oli tõbine. Sellegi poolest võib kevadvaheajaga igati rahule jääda.

Kooliskäijad sai magada rohkem kui harilikul aga vähem, kui oleks soovinud, sest nooremad olid kell 7 juba mänguhoos ja emme polnud nõus hiljem kui kell 11 hommikusööki serveerima.

Dora õppis iga päeva natuke eesti keelt ja matemaatikat ja harjutas viiulit. Otsisin talle selleks puhuks internetist kaks lookest.

Käisime Ristega ühel pärastlõunal kahekesi Kärdlas, kus ostlesime kunstipoes ja koristamistarvete poes.

Tegin lastele "koristamise kiirkursuse" ja koristasime koos kogu maja ära. Ma ise sain ka aknad nagu naksti pestud.

Lapsed maalisid pidevalt, aga mitte sihipäraselt vaid pigem teraapilise suunaga. (Loe: kunstiõpetajale pole midagi ette näidata, aga tore oli!) Riste maalis oma uute akvarellidega ja tegi ka esimese õlimaali, millest ma olen täielikus vaimustuses!

Lapsed olid palju õues ja nautisid kevadet - liiva, vett ja mulda.

Riste tegi meile süüa.

Lapsed käisid trennis, võistlustel ja orkestriproovis.
 

Avita matemaatikamaterjalid - ei ole tellitud reklaam!

Kuigi olen esimese klassi koduppureid õpetamas lausa neljandat korda (esimene koduõppur on juba 22-aastane ;)), avastan ikka miskit uut. Siiani olen läbi ajanud koolist saadavate materjalidega ja aastate jooksul kogunenud asjadega, mille hulgas oli ka paarkümmend aastat tagasi ilmunud Koolibri näitlike õppevahendite komplekti asju.

Dora õpetaja tahab, et Dora teeks õppekomplekti juurde kuuluvad iseseisvad tööd ära, nagu klasski koolis teeb, kui õpitav teema selge. Kuna vastamine toimub vaid 3 korda aastas, siis koguneb neid mata töid terve hunnik ja selge see, et korraga ei jaksa laps neid kirjutada, pealegi oleme meie oma õppimisjärjega klassist erinevas kohas ja mingite teemade läbimisest võib olla väga palju aega möödas. Nüüd taipasin ma, et mu võiks kodus olla sama iseseisvate tööde kogumik olemas ja neid saaks kodus lahendada. Tellitud "Iseseisvad tööd matemaatikas" on täitsa hea abiline koduõppes, kes tavaprogrammi järgi õpetab - on iga teema kohta 2 tööd (A jaB variant) ja esimese kogu 1. klassi materjali kokkuvõttev aastalõputöö (samuti kahes variandis). Kodus saab ühte tööde kogumikku seega kasutada 2 lapsega. Tööde lõpus saab laps ise enda oskusi hinnata ja õpetajale on koht kommenteerimise jaoks. Ja mulle, kui õpetajale on puust ja punaseks tehtud, mida lapselt küsitakse ja mis vormis vastust eeldatakse. Pole sugugi suur summa mõningase südamerahu eest matemaatika vallas, onju!

Ent südamerahu eest olen ma ka rohkem nõus maksma. Tellisin lisaks veel "Põhteadmised 1.klassile", mis on samuti Avita kirjastuse toode. See on siiski nii hästi koostatud, et minu meelest võiks see olla igal koduõppe perel riiulis, kuna annab lihtsa ja selge ülevaate, milliseid teadmisi ja oskusi õppekava 1.klassi lapselt ootab. Siin on koos eesti keel, matemaatika, loodusõpetus, muusika ja kunst. Postkaartidena on kaasas Eesti kaart ja kirjatähtede näidised (nii püst-kui kaldkirja kohta). Ühesõnaga - kes iganes peab oma lapsele IÕK koostama, leiab sellest raamatust kindlasti abi ja tuge. Kõikide teemade juures on harjutused lapsele lahendamiseks, seega saab seda minu meelest kasutada ka koduõppelapse "kontrollimise" puhul koolis.

Ja leidsin midagi veel - geomeetriliste kujundite kompleti. Ehkki minu ettekujutus oli sellest pisut teistsugune, olen ostuga veel rohkem rahul, kui algul lootsin. Peale geomeetriliste kujundite (mida oli seal vaid mõni) on komplektis arvukaardid ja tehete märgid, kujundid, kell - kalender (2in1), doomino, mängurahad, puud ruumilise maastiku meisterdamiseks, arvutamismäng, pildid läbi spetsprillide vaatamiseks (muutuvad ruumiliseks) ja prillid ka. Komplekt on toodetud nii, et kõik asjad saab ilma käärideta välja "lõigata" paberist ja liimita kokku panna. Kogu valmis kraam mahub lõpuks ühte ümbrikku. Lihtne lahendus neile, kes ise ei ole meisterdajad tüübid, kogu näitlik materjalkaante vahel ja sobib ülejäänud Avita 1.klassi materjalidega. Väga hea variant kaasa võtmiseks nt reisivatele peredele.

Hoopis huvitav variant

Täna õppis Dora matemaatikas sentimeetrit ja ma kirjutasin talle paberile erinevaid asju, mida joonlauaga mõõta. Kata oli mu kõrval. Lisasin nimekirja parajasti "issi jalalaba", kui Kata luges paberilt: I- S-S-I, issi! Oli ka ise väga üllatunud.
"Neid tähti ma tunnen!". Tõsi, ta ei tunne veel sugugi kõiki tähti. Aga tuleb välja, et neid mida tunneb, oskab nüüd kokku veerida ;).
Tõime liikuva aabitsa ja ma pidin talle igasugu sõnu kirjutama, tema muud kui veeris. Mina tüdisin enne. Liikuvas aabitsas oli i-sid vähe, siis tegi Kata ettepaneku, et võiks kasutada tagurpidi hüüumärki i-asemel. Kui ma lõpuks KATA ladusin, muigas ta ja ütles, et see on ju äratuntav - Kata.

Sellist varianti lugema õppimisest polegi veel kuulnud :).

Vabalt ja rivitult

Vahelduva eduga on siinmail kestnud unchooling juba 11 päeva. Esmaspäevast on küll suuremad lapsed taas koolis, aga päris terveteks neid veel lugeda ei saa. Nõme emme ei luba lapsi nädal aega kehalises kasvatuses osaleda ja iga päev trennis käia. Arstitädi arvab sama, aga see pole ju oluline. Kohusetundlikud lapsed koduõppisid haiguse ajal kõik ära, mis e-koolis avaldati ja kiirustasid kooli kontrolltöid järgi tegema. Sama emme ohkas kergendatult, kui selgus, et esmaspäevased solfid Käinas on kuu lõpuni pausil ja viiendike mataolümpiaad edasi lükati. Sest sel nädalal pidi tüdrukud olema eile orkestriproovis Kärdlas, täna lastekooriga Haapsalus ja pühapäeval orkestriga Pärnus. Tegelikult oli vaja olla reedel ka Kuressaares ortodondi vastuvõtul, aga see jäi nüüd ära, kuna Dora on ikka veel haige.

Doral on nohu, köha ja palavik. Eile, haiguse kümnendal päeval, käisime perearsti vastuvõtul ja täna hommikul verd andmas, uriiniproovi viimas ja kopsupilti tegemas. Selgus, et pole kopsupõletik, tänu Jumalale, aga põskkoopapõletik on. Nädal aega peab rohtu võtma.
Verevõtja tädi ohkas, et on ikka palju haigusi praegu ja jutustas, et eile ôhtul oli keskväljakul kuulnud kohutavalt köhivaid tüdrukuid bussipeatuses pillikastidega bussi ootamas. Need olid meie suuremad tüdrukud.

Sellises olukorras on muidgi õppimine Doraga täiesti tahaplaanile jäänud. Parematel hetkedel oleme püüdnud lugeda, mõnd õppemängu teinud, vaadanud videosid. Aga see on ka kõik. Tõsi, pikemalt peatusime loodusõpetuses inimese meelte teemal. Siiski pole me mitmes aines veel teise poolaasta materjalideni jõudnud. Ja trimestri lõpuni on 2,5 nädalat aega ainult. Oeh.

Selline nädalavahetus

Laupäeval ohkas Dora, et jube imelik, et meid on ainult neli. Reeta oli sõitnud Tallinna võistlustele, Riste Kärdlasse orkestriproovi. Neljakesi nautisime udust päeva ja läksime jalgsimatkale Vanamõisa lahe äärde, mööda metsloomade sõrajälgi täis radu.

Laste aktiivset tegutsemist mitmel alal korraga on pidurdamas tõbi. Reeta jäi esimest korda üksi võistlustel olles haigeks ja treener teatas telefonitsi, et pikutab parajasti arstipunktis teki all. Sisse joodud rohi ajas Reeta niipalju jalgele, et ta Erki Noolelt kingiks saadud teibaid* suutis vastu võtma minna (8.minutil algab) ja selle positiivse emotsiooni tuules veel pärast ka tõkkeid jooksis.

Foto: Rene Suurkaev, ERR

 Öösel koju jõudes oli palavik üle 38 ja vabatahtlikult jäi Reeta voodirežiimile.

Pühapäevahommikul ärkasid haigena ja Riste ja Dora. Kõigil kolmel palavik, köha, nohu. Hommikul läks kirikusse ainult Aleksei, palavikus lapsed jäid koju siruli, kui me Kataga pühapäevakooli tundidesse läksime, ise pidime tunnid läbi viima ja ära jätta ei saanud. Kõigi laste esmaspäevased viiulitunnid ja Riste eesti keele olümpiaadile minek said tühistatud. Mina püsin hommikul kodus ja teostan koos Kataga kraadimisi, ravimite manustamist, toiduvalmistamist ja kütmist. Õhtupoolsed plokkflööditunnid loodetavasti toimuvad.

Nii et praegu on meil üleüldine koduõpe. See koosneb peamiselt pikutamisest ja väljapuhkamisest. Ainult Kata protesteerib selle vastu, et teda lasteaeda ei viidud. Reedel on Kuressaares mitu kuud oodatud ortodondiajad, selleks ajaks oleks hea lapsed jalule saada.




* Erki Nool olevat eelmisel võistluste etapil näinud, kuidas Reeta hüppas mingi ürgvana teibaga ja uurinud välja, kellega tegemist ning otsustanud kinkida nende trennirühmale mõned teibad. Reeta pidi siis neid pidulikult vastu võtma :).

Tali jäätas kraavikese

Nüüd saab uisutada. Pildi tegemise ajal oli -14C, aga uisutada on kindlasti soojem, kui pildistada. Lapsed tunnevad rõõmu talvest, ka lume lükkamisest ja puude tuppa tassimisest.

Aga lisaks kunstile on õppimises ka olnud väga tõhus nädal. Iga päev on Dora kirjutanud kirjatähti ja matemaatikat teinud. Ostsin talle sulepea, sellise tänapäevase, sellega on jälle teistmoodi kui hariliku pliiatsi või tindipliiatsiga.  Aabits on läbi,  ja täna ütles Dora, et tunneb lugemisest puudust. Kas pole mitte tore!

Lasteaia -ja koolipidu

Sel aastal olid mõlemad peod samal päeval. Kata esines aiapeol. Koolitüdrukutel olid koolipeol oma osad. Koduõppur Dora sai oma paki (vald teeb kõigile lastele kommipakid) koos 1.klassiga jõulumehelt kätte. 
Jõulumees oli nii aias kui koolis sama, kes hommikul Leigrit tervitamas käis, ajas toredasti lastega juttu ja tegi suurtele päevakohaseid nalju. Üldiselt nõustun ma Doraga, et isegi teades, et tegemist on mänguga * on jõuluvana ees seista alati natuke kõhe.  (Mina olen lapsest peast alati nääri/jõuluvana kartnud ja lõpuks teada saades, et see polegi päris, olnud väga pettunud, et lapstele valetati).

Foto T.Koit

Toots saabub pöialpoiste, jõuluvana ja indiaanlase juurde. Foto T.Koit

Lisanudnud on ka Lotte (Foto T.Koit)

Reeta oma klassi näidendile avamängu mängimas (T.Koit)

Reeta klassi näidend. Kargud ei ole paraku osa kostüümist, vaid klassiõele astus hobune trennis jala peale.(T.Koit)

Mis oli tore - mõlemad peod olid ühtsed tervikud, hoolega ettevalmistatud ja südamega tehtud, mitte liiga pikad ega jabura süžeega. Lapsed ootasid oma esinemisi ja tegid rõõmuga. Mulle sobis väga hästi ka, et mõlemad ühte päeva ära mahtusid, siis on käidud ja tehtud.

* Kodus meil jõuluvana ei käi, aga me oleme muidugi lastele selgitanud selle traditsiooni tausta ja olemust, mitte rääkinud  jõuluvanast viisil, mis omistaks selle mehele jumalikke omadusi - kõikjal viibimist, kõige teadmist ja nägemist, salakuulajatest päkapikkude saatmist. Koos oleme lugenud Püha Nikolausi elust jne.

Kodus õppimise päev

Meie koolis sõitsid kõik õpetajad reedel pealinna koolitusele ja õpilastel oli kodus õppimise päev. Seega oli mul seekord õppureid kodus rohkem kui muudel argipäevadel. Kooli direktor kutsus ka mind koolitusele (teemaks kujundava hindamise kasutamine erinevate koolide näidetel ja vastavad töötoad), aga ühelt poolt ma ei raatsinud kodunt ära minna, kui kõik lapsed koju jäid ja teiselt poolt oli mul ka seoses eelseisva nädalavahetusega rohkelt kohustusi, mida ei saanud kellelegi teisele delegeerida.

E-kooli kirjutati koolilastele iseseisvaks õppimiseks ülesanded. Meie kodune õppepäev nägi välja selliselt, et Margareeta õppis kõik asjad, mis võimalik, ära juba neljapäeva õhtul ja seetõttu oli tal reedel piisavalt aega igavleda ja meie teise tegemises osaleda. Ainult matemaatikas oli mingi nuti-mati ülesanne tarvis teha just reedese päeva jooksul.

Riste võttis ette ja sõitis sõbrannaga kahekesi Kärdlasse, et osta kingitus "Täht idas" projekti jaoks. Õppimine on ju seegi, lisaks kohustuslikule nuti-matile ja muule. Oma taskuraha mängu pannes tegid tüdrukud vahvad pakid ja see innustas teisigi projektis osalema, nüüd on meil klaveri peal ootel juba 10 kinga/kingikarpi, et need kogumispunkti toimetada.

Doraga tegime hommikul eesti keele asju järje pealt edasi ja paralleelselt nikerdasime kõigi teiste lastega päevaplaani kallal. Nimelt on meil pooleli piltidega päevaplaanid, kus kõik tegevused ja toimetused selgelt rivis võiks olla. Aga et see joonistamine, paljundamine, lõikamine, kleepimine kokku nii palju aega võtab, ei osanud ma aimata. Väikeste toa plaan hakkab siiski varsti valmis saama, teistega on veel palju tööd.

Pealelõunane aeg kulus koristamisele. Lapsed olid hirmus suureks abiks. Kata näiteks aitas ettevõtmisele kaasa samal ajal magades ;). Teiste panus oli aktiivsem ja tulemus rõõmustas kõiki. Kui tuli ahjudes praksus ja maja kraamitud oli, olid kõik rahulolevad. Õhtul sai veel laulu harjutamas käidud, et laupäevaseks ürituseks valmis olla.

Raamatukogupäev

Praegu on me auto paranduses ja seetõttu seikleme ringidesse bussidega. Sel neljapäeval sisustasime bussi saabumise ja huviringi algamise vahele jääva aja kohalikus raamatukogus.
Jõudsime kohale juba enne avamist ja tegime 10 minutit aega parajaks imetledes raamatukogu ümbruses kasvavaid mände ja vesteldes sellest, kuivõrd erinevateks männid metsas ja lagedal kasvavad.
Nii-nii-nii hea on kui on selliseid hetki, kui on aega rahulikult vesteldes päeva sisse elada. Järjest enam hindana koduõppes pisiasju, aeglaselt liikumist ja hetke nautimist.

Kui raamatukogu avati, läksime kohe teisele korrusele, et koolitükke teha. Eesti keele lugemine, töövihik ja kirjavihik olid selleks kaasas. Lisaks registreerisime Dora lugejaks ja laenutasime lugemiseks mõned raamatud. See  viimane oli tõttöelda seekord minu initsiatiiv, puhtalt harjutamise ja lugemisoskuse lihvimise mõttes "kohustuslik kirjandus". Eks katsume õigeid raamatuid leida, et laps lugemise nautimise tunde kätte saaks. Dora täitis ise avalduse blanketi ja põgusalt tutvusime ja raamatukogu kasutamise reeglitega. Plaan oli ka lugemispäevik sisse seada, mida järgmisel päeval ka kodus tegime.

Raamatukogust lahkudes ununesid Dora kindad sinna, hiljem helistas raamatukoguhoidja Dora telefonile, mille numbri ta avalduses kontaktiks jättis ja andis sellest teada, muidugi olime ka ise poolel teel avastanud, aga ei jõudnud tagasi minna. Enne õhtust bussi jõudis Dora ise kindad ära tuua. Väike iseseisvuse harjutus seegi.

Kohanemine ja sisseelamine

Ja jälle on kõik uutmoodi!

Kodus on 2 õppurit, viiene ja seitsmene. Koolis on 3 õppurit - 5.ja 7.klass ning üliõpilaseelusse sisseelav pereisa. Kuidas see kõik olema saab, veel ei tea. Aga juba homme hakkame harjutama, sest pereisal algab esimene sess.

Koolis käivad lapsed saavad hakkama üsna ise, ilma põhjaliku sekkumiseta. Siiski, hommikuti punun ühele neist patsi. Ja aeg ajalt tuleb teha soovitusi riietuse või jalatsite osas, sest omalooming on kohati...huvitav.

Koduõppurid tahavad hirmsasti õppida, st vihikute ja raamatute taga istuda. Eriti nõudlik on viiene, kes võitleb õiguse eest osaleda kôiges, omada õpikuid ja vihikuid ning saada ülesandeid.

Remont valmis ei ole. Mis tähendab ajutiselt veel kesisevõitu töötingimusi. Õuetööd on kõik tegemata. Mis tähendab mitmel rindel tabelemist. Huviringiplaanid alles kujunevad.

Aga ilm on ilus ja soe!

Kooliaasta algus

Emmaste koolis alustas üle aastate suur klass - 14 last. Klassijuhatajalt kuulsin, et tänavu on tema 26.tööaasta. Dora on kolmas järjestikune koduõppur tema klassis. Ja mis seal salata, lapsevanemal võttis ikka silma märjaks küll, kui Dorake endise koduõppuri ja  praeguse üheksandiku, JM, käekôrval saali sammus, noormehe teisel käel peresõber ja plokkflöödiõpilane J. Lisaks aabitsale kingiti kõigile tikitud nimega sussikott, milles oli pakk kommi, kooli märk ja tumeroosa nelk:).

Foto:T. Koit

Riste ärkas esimesel septembrihommikul varem, et klassivendadele kooli alguse puhul vahvleid küpsetada. Taldrik, mis tal koolis selleks kaasas oli, kukkus peale söömist kivitrepil kildudeks, ja kuna tegemist oli minu klassikaaslastelt 18.sünnipäevaks saadud taldrikuga, naersime, et nüüd sai minu lapsepõlv ametlikult läbi. Reeta kolis "üles"ehk siis teisele korrusele, kus meil 5-9 klassid õpivad ja arvas, et on poole põnevam, kui algklssides. Ja Kata nõudis lasteaiaga tutvuma minemist, nähes suuremaid koolilainele häälestumas.

Koolil on ka uus direktor. Keeruline aeg väikese kooli ja valla jaoks, haldusreform ja sellega seonduv. Aga ta on olnud siiani igati koduõppesõbralik pedagoog ja oma isikliku poja meie pühapäevakooli usaldanud. Jaksu ja tarkust ülevalt temalegi!

Aktuse lõpus viiuldasid lõosilmad "Maailm heliseb" ja Dora oli esimest korda kambas. Sama seltskond käis sama lugu esitamas ka koolirahu välja kuulutamisel Kärdlas. Nõustun nendega, kes on arvanud, et A. Alavinu luuletus sel puhul oli väga pessimistlik ja ebapiibellik, aga ega saagi nii teismoodi ilmavaatega inimeselt muud eeldada.

Vanaemaga koos tegime vareenikuid ja torti ja kisselli kohupiimaga (ärge küsige, mis neil toitudel seost omavahel on, sest seda polegi). Päeval käisime temaga veel villavabrikus ka. Ôhtu lõppes traditsioonilise raamatupaberiralliga (me kaanetame raamatuid ka koduõppel, sest mis sel salata, muidu oleks need meie laste käes kevadeks kapsad, aga raamatud tuleb koolile tagastada). Vihikuid kogume pööningule :)

Õpilaspileti pilte on ka koduõppuril vaja :)

Õppeaasta lõpusirgel

Koduõppuritest laste jaoks ei muutu tänavu kevadel väga palju, nemad ei pea kellelegi aru andma mis tehtud ja mis teoksil.
Doraga saime läbi kirjutatud tähestiku ja loetud tähelood! Kata tegi vapralt kõike kaasa, aga tema aoks oli see pigem tore joonistamine ja kuulamine, mitte veel kirjutamine ja lugemine. Neljased ju ei peagi, ma tean. Aga kirjatöid ning joonistusi vaadates ei saa tegelikult silmapilk arugi, kas autor on 4-aastane või 7-aastane :) Veel oleme koduõppinud viiulit st korranud õpitud lugusid ja koos harjutanud Ruhnus õpitut nii, et Dora saab saata lahtistel keeltel. Katal pole veel kahjuks oma viiulit, aga mänguviiulil teeb ta kõik kaasa :P.
Dora on kord või paar nädalas käinud lasteaias sotsialiseerumas ja seal on maikuus muidugi hulganisti kooliminemisega seotud üritusi olnud ja tulemas. Õnneks pole asi nii hulluks aetud, kui Perekooli foorumitest lugeda võib. Meil pole ükski laps varem "lasteaeda lõpetanud" ka, ega ma väga kursis pole, kuidas muidu käib. Igatahes toimusid neil seal öölasteaed (Dora ei ööbinud), kogu maakonna koolieelikute liiklus-ja tuleohutusteemaline üritus Kärdla sadamas ning spordipäev Paladel ja kohalike kooliminejate perede ühine väljasõit Suuremõisa (aitasin seda veidi korraldada). Tänakäidi koos vanematega tulevases kooli - tutvumas õpetaja ja klassiga ning avaldusi kirjutamas. Kas see koduõppuri puhul just väga vajalik on, aga laps võiks ju teada küll, kellele ta aru andma hakkab. Õpetaja on seesama, kes praegu Reetal nii, et meie olema omavahel juba tuttavad. Avaldus on kirjutatud, nii et kui suve jooksul miskit ei muutu, läheb ka Dora kohalikku kooli siiski. Reedel on lasteaias lõpupidu ja sellega on ametlikult õppeaasta läbi! Minul on täielik rahu (et mitte öelda emotsioonitus) võrreldes esimese lapse kooli minemisega ja kõige sellega kaasnevaga :D

Ka vanemad tüdrukud saavad kooliõppimisest samal päeval priiks! Et nad on viimasel poolaastal olnud mõlemad koolis, siis igakevadist suurt vastamisrallit pole minu jaoks olnud. Mõlemal on olnud muidugi rohkelt kontrolltöösid, vastamisi ja Ristel ka tasemetöösid, aga kuna lapsed on nii iseseisvad, siis koju ei jõua isegi mitte ettevalmistused nendeks vaid ainult hinded. Riste sai nii matemaatikas tasemetöö "4", õpetaja oli hoiatanud ette, et tehniliste jamade tõttu võib tulla madalamaid tulemusi on sellega ja et ta tegelikult teab, kuidas ta klass matemaatikat oskab. Loodusõpetuses tuli "5"  ja eesti keele õpetaja loobus riiklikust tasemetööst (see võimalus on neil, kes pole riiklikus valimis) ja koostas ise kokkuvõtva töö ning Riste sai "5".  Aastahinded on juba väljas, klassijuhataja oli Ristlele e-kooli õppimiseks kirjutanud "Nautige suve!" :), aga tegemist oi, kui palju.
Nädalavahetusel olid mõlemad tüdrukud Tartus "TV10 olümpiastardi" viimasel võistlused, enne seda käis Riste pealinnas ekskursioonil (Nõmme seikluspark+Viimsi spa), täna ülesaarelisel loodu-ja inimeseõpetuse seiklusmängul ja homme suundub klassiga Tuksi spordibaasi KEATile. Reeta on täna ekskursioonil kodusaare pinnal ja kui hästi läheb, siis on homme koos oma klassiga lõpu-ühis-kalastamine :) Ja traditsiooniline omakultuuripäev tuleb neljapäevaõhtul Sõru sadamas, kus avatakse ka kunstinäitus ning on pidulik lõpetamine koos lastevanematega.

Kodus õpitakse aastaringselt - seega suvi on ees ja elu on ilus!

"Täiega lebo oli!"

Niiviisi ütles meie koduõppur, kui möödunud nädalal koolist kontrolltöid tegemast saabus. Küllap võttis koolimajast tulles sellise väljendi kaasa. Ei saa kurta, mõned matemaatika, eesti keele ja loodusõpetuse tööd said tõesti tublisti tehtud, luuletus peast esitatud ja ühe loetud raamatu esitlus tehtud (valituks osutus R. M. Ballantyne "Korallisaar".) Edasi enam nii "lebo" ei olnudki, sest matemaatikas tuli jäägiga jagamise teema, millest usinasti edasikiirustav iseseisev õppur oli valesti aru saanud. Aga klassijuhataja, matemaatika tööramaatu ja veidike ka ema koostöös sai asi selgemaks. (Hiljem: usinasti tegi õppur koolis ka selle peale kontrolltöö ära, kuigi veel ei pidanud (ei olnud piisavalt selge) ja tulemuseks oli see, et töö uuesti tuleb teha. Õiged vastused ja vale lahenduskäik). Veel tuleb pingutada inglise keelega, et vajalik koolis ette näidatud saaks. Muusika, kunst ja käsitöö tuleb ka vormistada. Nimelt on järgmine nädalal selle sügisese õppeperioodi viimane minu andmetel. Tuleb välja, et kooli kodulehe andmetel lõpeb õppeperiood alles 27.novembril. Veel parem!
Ma olen nii rahul, et hindamissüsteem ümber tehti! Ja ma tean, et minuga sama meelt on ka õpetajad.