Omakultuuripäev 2017

Kohalikul koolil on traditsioon korraldada õppeaasta lõpus omakultuuripäev. Seda on tehtud juba üle 10 aasta ja enamasti töötubade vormis. Seekord pöördus kooli direktor hoolekogu poole palvega aidata omakultuuripäeva sisustada, sest kooliperel on hetkel ideed otsas, kuidas seekord üritust läbi viia.
Esialgne mõte oli hoolekogul kaasata külaseltse, aga sellest ei tulnud midagi välja. Seltside aktiivsed liikmed on nagunii enamasti kooliõpetajad (või hoolekogu liikmed) ja rahvas ei tulnud asjaga kaasa. Hoolekogu võttis siis löögi enda peale ja pakkusime välja ideeks noorematele talude külastamise ning suurematele rattamatka mööda valla endiste koolide asukohti.

Hoolekogu on koolil 7-liikmeline ja kõik on asjalikud inimesed ja panustavad aktiivselt. Jagasime ära, kes keskendub algklassidele (talude külastamine) ja kes tegeleb rattamatka ettevalmistamisega. Mulle jäi koordineerija roll ja ma ütlen ausalt, et kui ma oleks olnud terve ja vormis, siis ma oleksin segi läinud. Aga, tänu Jumalale, olin ma haige ja piiratud tegutsemisvõimega, see tähendab, sain ainult meilitsi suhelda ja telefoniga rääkida, kui hääl seda võimaldama hakkas. Olukorras, kus ma tavapärases olukorras oleks olnud üks ahastav närvipundar, olin rahulik ega põdenud üle ega võtnud endale üleliigseid kohustusi.

Kõik töötas. Algklassid sõitsid tellitud bussiga meie piirkonnas tegutsevatesse taludesse - kitsekasvatusse, lehmalauta, hobustega ratsutama ja tulid ka meile kodulinde-küülikuid-lambaid kaema. Tahtsime, et talude külastamised oleksid võimalikult väikestes rühmades, et lapsed saaksid kõik ise aktiivselt osaleda. Ka maalastel ei ole kõigil kodus koduloomi. Hobustehuvilised said kõik ratsutada ja hobuseid patsutada, piimakarjas oli lüpsiaeg, seemendati lehmi ja transporditi üht surnud looma, kitsekarjas lüpsti kitsi masinaga ja käsitsi, mängiti taksikutsikaga ning vinnati kaevust vett, meie poolt toitsime ja jootsime külalistega kõik loomad ära ja meisterdasime kanu ning lambaid papptaldrikutest. Ei saa mainimata jätta, et meid külastanud kuus teise klassi õpilast olid kõik väga toredad ja loomadega õrnad ja tähelepanelikud, olin rõõmsalt üllatunud.
Kooli tagasi jõudes külastasid algklasse Muhv, Sammalhabe ja Kingpool, kes muljeid kogusid ja lastega mängisid.

Päev enne omakultuuripäeva toimusid koolis jalgrataste hooldamise töötoad, kus paar lapsevanemat abistasid ja politsei käis rääkimas turvalisest rattasõidust. (Kolmandal klassil oli muide ka rattaeksam, aga eksami läbinutle veel lube ei antud ja rajale ei lastud). Rattaretked olid plaanitud väikestele rühmadele ja neljas erinevas pikkuses (15-32 km) ning viisid läbi 10 endise kooli asukoha. Iga rühmaga sõitis kaasa ka 2 õpetajat. Kus võimalik, tulid neis koolides õppinud või õpetanud inimesed lastele pajatama tolleaegsest koolielust. Kõikjal polnud see enam võimalik, seal piirduti infotahvli püstitamisega kooli asukohta. Kokku on vallas tegutsenud 12 kooli, üks neist juba ammu liigutatud teise omavalistuse alla ja ühes käib koolitöö tänini. Turvaauto, juhituna tööõpetuse õpetaja poolt, korjas teelt ka paar tehniliste probleemide tõttu katkestajat üles. Oli üks õnnetu kukkumine, aga kukkuja saabus järgmisesse ürituse osasse juba käsi kaelas kohale (luud-kondid jäid terveks).

Järgnes pannkookide söömine kooli õuesõppemaja ees. Mõned õpetajad ja lapsevanemad olid hommikust peale küpsetanud 25 liitrist taignast kooke, vabas õhus ja gaasipannidega. Munad ja piim pärinesid külastatud taludest.
 

Nii ratturid kui talude külastajad pidid tegema pilte ja videosid ning aasta viimasel koolipäeval toimus oma talletatu teistele näitamine ja osalejate tänamine. Õpetajate tegutsemisgraafikut vaadates ma pigistan suu kinni ja ei ütle üldse mitte midagi.

Ma arvan, et hoolekogu on olnud väga tubli ja võiks nüüd tükk aega näiteks... mitte midagi korraldada, kui väga vaja võib ka dokumente lugeda:).