Kummikeks ja kirjavahetus

Ükspäev, kui ma õmblesin, tegin andsin lastele kummikeksukummi. Selgus, et tänapäeva lapse jaoks on päris head harjutused näiteks oma hüppamisjärjekorra ootamine, apsu korral hüppamisjärjekorra teisele lapsele loovutamine ja kannatlikult oma uue võimaluse ootamine. Lisaks tuleb meelde jätte ju terve rida harjutusi, aga see polnud mingi probleem, selgeks said need nii viiene, kaheksane kui üheteistkümnene. Ma muidugi ei mäleta, kui kaua meie lapsepõlves ajaliselt kestis üks kummikeksumäng, aga oma lapsi vaadates tundub, et neil on kannatlikkust keksida hulga vähem kui meil omal ajal. Aga võibolla on see lihtsalt vanainimese "meieajal oli rohi rohelisem jutt".

Teine hea asi on kirjavahetuse pidamine. See nõuab süvenemist kirjutamisse, hoolsust kirja kirjutamisel ja kannatlikkust vastuse ootamisel. Praktiline väljund ka, saab end kirjalikult väljendada päris elus. Milleks muidu kirjutama õpitakse :P. Postituvide kiiruse üle nuriseda ei tohi, eile Hiiumaalt postitatud kiri oli täna juba Rõuges kohal! Kahjuks mina, kui kirjade jaoks ümbrike ja markide muretseja olen laste kannatlikkuse (nii omade kui kirjade ootajate oma) hirmsasti pannud proovile, aga püüan ennast selles osas parandada. Tuleks osta ports marke ja ümbrikke-pabereid valmis, et lapsed saaksid omal käel hakkama. Meie lapsepõlves nii tavaline asi nagu postiga kirjade saatmine on tänapäeval eksootika, kuigi seda ka koolis teoreetiliselt õpitakse. Kui praktikat pole, jääb asi võõraks ja arvutimaailma hakkab võtab paberi ja pliiatsi koha üle.