Siinsete viimaste postituste põhjal võib ehk keegi kahtlustama hakata, et meie koduõpe ongi üks pargis pikniku pidamine ja pidu peo otsa. Seda on see muidugi aeg-ajalt igal juhul, aga selle kõrval on ka täiesti argised koduõppepäevad. Ja lisaks ka ahastuse-päevi, mil tundub, et ei saa valitud teel edasi kõndimisega hakkama. Aga tegus argipäev on see kõige parem koduõppe osa!
Minult on vahel küsitud, et kuidas te siis ikkagi õpite, kas teetegi nagu koolitunnid? Ei, koolitunde me selle klassikalises mõistes ei tee. Koduõppe puhul on üks toredustest see, et saab olla paindlik ja ära kasutada võimalusi, mis elus ette tulevad. Kasvõi - näiteks ilus päiksepaisteline hommikupoolik muidu vihmahallis nädalas. Kas jääda koju raamatute teha või suunduda metsa? Muidugi metsa! Seda kas siis, kui pole ettevalmistatud spetsiaalset õuesõppe-tundi ja väljaprinditud töölehti :). Lihtsalt läheme ja vaatleme, mis looduses toimub ning teostame spontaanselt pähetulevaid ideesid. Näeme seeni, märkame mõnd lindu või leiame veel mõne kogust puudu oleva puulehe. Kui üks lastest teeb käbidest ja okstest nukukese, millest tuleb mõte erinevaid oksi ja sammalt kaasa korjata koju, et nendega mängida ja teha üks mängumets. Tuppa jõudes hakkabki kohemaid õhinal meisterdama.
Viimati kirjapandu ongi meie eilse hommiku kirjeldus. Meisterdamisele järgnes Dora poolt loodusõpetusega tegelemine, iseseisvalt õpiku ja töövihikuga. Mina valmistasin köögis süüa ja samal ajal dikteerisin Katale etteütlust. Koos tuletasime reeglid meelde ja parandasime vead. Isaga õppis Dora aga inglise keelt. Peale lõunasööki aitasin veel veidi Dorat loodusõpetuse õppimisel, abi seisnes peamiselt minu kohalviibimises, nii pidi poole paremini edenema :). Sel päeval pidin ka ise kooli minema ja olin ära õhtuni, nii et pilliharjutus jäi lastel iseseisvaks tööks.
Täna hommikul aga, kui õppimise aeg kätte jõudis, tegi Kata väikse spontaanse nukuetenduse, Dora liitus sellega ja tahtis teha viiuliga taustamuusikat. Siis tuli neil mõte teha uus etendus juba koos ja ma otsustasin mitte sekkuda ja lasta neil oma idee teostada, mitte vahele segada. Pärast etendust aga hakkas Dora matemaatikat õppima ja Kata kutsusin endaga kaasa kööki, kus tegelesime lugemise ja kirjutamisega. Samal ajal panin taigna kerkima. Et lugemispala teemaks oli plastiliinist voolimine, mis Katale väga meeldib, suunasin ta ka sujuvalt voolima. Ise tegin moonisaiad valmis ja panin küpsema. Peale lõunasööki vajas Dora matemaatikas veidi abi, mida ta kas sai ja arvutas omapead edasi, hiljem otsustas opiq.ee keskkonnas ülesandeid lahendada. Mina trükkisin välja laste õppekavad. Kataga harjutasime samal ajal viiulit. Reeta saabus koolist koju ja sõi. Kolmekesi koos mindi võimelmistrenni.
Veel on minult uuritud, kas lapsed tõesti kuulavad mind, kui ma õppida "käsin"? Minu jaoks täiesti arusaamatu küsimus. Kui me oleme lastega koos valinud kodus õppimise, siis tähendabki see igapäevaselt teadlikult õppimiseks aja võtmist, olenevalt õppeainest ka õpikutega töötamist, pilli harjutamist, trenni minekut või muud. Kuna meil on kokku lepitud, et igal päeval tuleb tegeleda lugemise-kirjutamise, arvutamise ja pillimänguga, siis kohusetunne või südametunnistus annavad alati lastele märku, et tuleb omale võetud ülesandeid täita. Nad võivad küll valida, mis järjekorras asju teha, aga mitte seda kas nad üldse õppida tahavad või mitte. Tõsi, tegelikult õpime me kõik kogu aeg midagi, omandame uut infot ja harjutame uusi oskusi. Meie kõigi jaoks on aga selge see, et lugemine-kirjutamine-arvutamine on oskused, millele ehitub üles kogu edasine kooliharidus. Või laiemalt võttes siiski vahendid, mille abil eesmärgile jõuda. Jah, loomulikult kõik baasvajadused peavad olema enne täidetud ning last juhib tema loomulik uudishimu ja soov asjadest aru saada ning osata teha. Aga peab olema ka eesmärk, kuhu suunas liikuda ja niiöelda "reisiplaan" ja "kaart", mille abil sihtpunkti jõuda. Ka koduõppel olevatele õpilastele koostatakse individuaalne õppekava. Ja kuigi ma olen neid koostanud varemgi, ei olnud sel sügisel oma lastele õppekavade tegemine varasemast lihtsam, aga seda huvitavam protsess. Hakkasin taaskord senisest paremini tervikut nägema ja suunda tajuma, kui nii öelda võib.
Selge see, et laps ise ei pruugi tajuda kõike, mida me siin ette võtame, sugugi õppimisena. Ja see ongi hea ja tore, nii peabki olema. Muuseum, kontsert ja pargiskäik peavadki olema teistmoodi õppimise kohad ja täiendavad tööd raamatute või arvutiga. Need kõik on ju erinevad vahendid eesmärgi saavutamiseks, õppekava omandamiseks ja pikas perspektiivis elus hästi toime tuleva inimese kasvatamiseks. Koduõppega seostub kahtlemata ka vastutus. Aga see vastutus ei olegi minu arvates suurem kui kõigil teistel inimestel. Sest kuigi Eestis kehtib üleüldine koolikohustus, algab õppimine juba sünnihetkel peres, iga lapse õpetajateks tema ema ja isa. Oma kooliealisi lapsi kodus õpetav lapsevanem vastutab selle eest, et riiklikus õppekavas ettenähtu omandatakse. Ei olegi võimalik kellegi peale näpuga näidata, et tema ei rääkinud või ei õpetatud. Koolis käiva lapse puhul võib lapsevanem õpetajatele, koolile, kasvõi riigile ette heita mida iganes. Samuti võib õpetaja pead vangutada, et lapsevanemad on oma töö tegemata jätnud. Minu arvamus on, et sageli ongi õpetajal õigus - lapsevanem vastutab oma lapse eest igal juhul.
