Rattaretk neeluaukude juurde

Meist mõne kilomeetri kaugusel asuvad 2 neeluauku, mis kevadeti vett täis on. Seda muidugi juhul, kui on talvel olnud lund ja selle sulamise vett. Tänavu mitte. Sõitsime kohale ja vaatasime oma silmaga üle.
Kata sõitis kärus, kuna mantee ääres ta ju sõita ei tohi veel mitu aastat. (Kahjuks hakkab see käru ka väikseks jääma, aga tuleb hakkama saada. Pole viimasel ajal näinud kuskil müügil ka seda "saba" mis suure ratta külge käib.) Rattasõit on tal juba väga käpas, sõidab ka ühe käega ja tiirutab nii kuis ise tahab.

Riste esimesed õlimaalid

 

Abiks matemaatikat õppides

Matemaatika õppimisest algklassides

Arvutamine kahekümne piires üleminekuga

"Kooliks valmis" arvutamisemängud

Taskutark - matemaatika, eesti keel, loodusõpetus. Teemade selgitus ja teadmiste testimine igas aines.

Mukimuri - arvutamine, lugemine, kirjutamine eelkooli-ja kooliealistele.

Arvutamine koos ahvidega - tasuline.

Ujumisaasta hakkab lõpule jõudma

Viimasel kolmel korral pole ma ise ujulas kaasas käinud. Ühel neist kordadest oli ka kevadine aja peale ujumine, et võrrelda lapse tulemust tema jõuluaegse tulemusega.
Kata sai tublisti kiita, sest 1 basseinipikkuse rinnuli ujust ta kevadel 1,17 minutiga talvist 5 minuti asemel ;). Selili vastavalt 1,19 jõuluaegse 2,50 minuta asemel. Ajad aegadeks, aga selge on see et suurt basseini karvast tüdrukust on saanud vapper kätistega ujuja, kes suure õega juba ka vette hüppamist on harjutanud. Pead vee alla panna on veel küll hirmutav, aga üheks sekundiks juba julgeb.
Viimati tehti ka "kommiujumist" mis tähendas seda, et iga edasi-tagasi ujumise eest sai ühe kommi. Katal õnnestus täitsa mitu kommi saada, aga õhtuks olid need juba söödud ja väike ujuja ei mäletanud oma teenitud kommide arvu ise ka enam.
Järgmine ujumistrenn on selle aasta viimane, maikuu on Hiiumaal juba suvehooaeg ja paljud ringid-trennid lõpetavad töö.

Koolisüsteemist, kui rongist

Leidsin mustandite hulgast paari aasta tagused mõtted.

Ühelt poolt nagu tunnen, et meie siin ääremaal oleme paljude asjade eest kaitstud, et väga hullu nagu polegi, veel! On ju käeulatuses väikekool, kõigi pedagoogide kavatsused siirad ja parimad.

Samal ajal on tunne, et maailma muutumine on nii kiire, et paratamatult ei valmista tänane kool enam lapsi päris eluks. Kool kui selline, kool kui süsteem. (Seda ja järgnevat lugedes tuleb silmas pidada koolisüsteemi, mitte konkreetset kooli!) Ikka veel kumab läbi mõttekäik, et lasteaed peab last kooliks valmistama, algklassid keskastmeks ja põhikool gümnaasiumiks, gümnaasium ülikooliks, ülikool tööks ja suureks rahaks. Nagu oleks see rong, mis teatud marsruuti pidi kihutab, tehes aeg ajalt peatusikus tuleb uuele rongile minna, aga seesmärgiks on kindlasti lõppjaama jõuda.

Ja kui kool valmistab last ette mõttega, et laps siseneks valutult järgmisesse süsteemi, jõuaks järgmisele rongile, siis mis juhtub, kui pole enam ehk seda endist süsteemi ennast olemaski? Kui lõppjaama maailm on sootuks teistsugune, kui eeldati? Kui teele asutakse teadmises, et varustuse hulgas peavad olema supelkostüüm, liivakühvel ja pall, aga lõppjaamas on hoopis käre pakane ja meri jääs?

Koolidele on antud hirmus raske ülesanne. Teada ette tulevikku. See on tegelikult võimatu ülesanne. Aga sama keeruline on peredel, lapsevanematel ses pidevalt muutuvas maailmas. Miskipärast aga tundub, et sündmused maailmas ka kiirenevad järjest. Kui vanasti anti teadmised ühelt põlvkonnalt edasi ja uus põlvkond sai neid ka samas mahus kasutada, siis viimase paarisaja aasta jooksul on areng kõigis eluvaldkondades meeletu. Tuli kohaneda pidevalt uute tehnoloogiate ja mõtlemisega, ellujäämiseks tuli vahetada välja traditsioonilised tööviisid ja tehnika, elatusallikad, mõtteviis ja soorollidki on muutunud. Palju heidetakse ses kiires, muutuvas maailmas üle parda. Liiga palju! Tegelikult enamasti vahetataksegi kallihinnalised väärtused moodsa aja odava kraami vastu. See ongi kõige ohtlikum, kui ei nähta enam seda, mille najal kogu elu ja maailm koos püsib.

Oh! ja Ah!

On üks multikas- "Oh ja Ah matkal" - üks muudkui ohkas ja nurises, teine ahhetas ja imetles. Mul samamoodi, aga vaheldumisi ah. Ma ei jaksa kitse pudrulusikaga iga päev sööta ja talle rõõmsalt lehvitada.

Ma ahhetan ja imetlen kõiki neid koduõppes sündivaid väikeseid toredaid õppimisehetki ja argiimesid. Kiirustamata ärkamist, koosveedetud aega, toimetusi-tegemisi lastega koos. Laste omaalgatust, leidlikkust ja uudishimu, rõõmu ja vabadust.

Teisalt olen olnud õpetamisega kohati ikka päris hädas, kõik mu pedagoogilised võimed ja kogu lapsevanema kannatus pannakse proovile. Kui last ei aita ükski õpikunäide ega kogu minu praktiliste õppevahendite arsenal, kui ei jää meelde lihtsaimadki reeglid - siis ma ahastan ja olen hirmul, et mis nüüd küll saab. Õppeaasta läheneb juba lõpule. Ja siis hakkavad peas keerlema kõik need isetäituvate ennustuste stsenaariumid.


Justkui ses rattasõiduloos - näen, et "buss" on juba sihtpunkti jõudmas, aga meie siin koduõppe-jalgrattal oleme ilmselt sagedamini pikniku pidanud ja ilma imetlenud, nüüd tuleb pedaale tallata või reisiplaanid ümber teha...

Kas me saame hakkama? Kas jõuame pärale õigeks ajaks?

Rattasõidurõõm

Rattasõiduõppest sai rattasõidurõõm kõigest mõne päevaga. Nüüd oskab Kata ise sõitu alustada ja pöörata, saab ka jala maha kui seisma jääda vaja.

Ratastega juhtus aga selline huvitav lugu, et pere peale on hetkel meil 2 sõitvat ratast ja 1 Kata lastekas+Kata rattakäru. Hakkasime siis esimese hooga keskmistele lastele vaatama uusi rattaid ja hea, et avastasime, et Reeta ja Dora sõidavad juba edukalt Riste 26'' rattaga, kui sadul madalaimas asendis on. Selgus, et vajame hoopis täismõõdus rattaid juurde ja olemasolevad tuleb lihtsalt peresiseselt ümber jagada, et kõik sõita saaksid.

Aju-ja muugümnastika

Reeta osales Käinas maakondlikul nutispordivõistlusel ja valis omale auhinnaks 10 x ujulapääsme :).
Auhindu jagati vist väga heldesti, selleks et sellist auhinda saada ei pidanud sugugi esikolmikusse jõudma, piisas täiesti 7.kohast ja auhindu sai justnimelt valida. (Esimesena oli auhinnalaualt kadunud aga mõttepordiga seotud auhind - ruubiku-kuubik, tänapäeval jälle ülipop :))).

Edit: Selgus, et tegu oli hoopis Lääne-Eesti meistrivõistlustega ja protokollist leiab väga palju tuttavaid nimesid:).
Võistlemine võistlemiseks, aga nii palju kiireid matemaatikuid panevad minusuguse mitte-matemaatiku ikka imestama küll. Margareeta klass nt osales peaaegu täies koosseisus, st kõik ongi tublid kiirarvutajad.

Rattasõiduõpe

Kata on meil nüüd 5,5 aastasena* kasvanud nii pikaks, et väntadega ratas lõpuks talle parajaks on saanud. Ma ei teagi, mis suurus see on, pole vist isegi päris tavapärane, äkki 14''. Siiani on ta oma 10'' jooksurattaga sõitnud, aga see on ikka juba väga tilluke ja sadulat pole enam mõtet tõsta. Mõtlesime, et sel kevadel võiks äkki hakata Kataga rattasõitu harjutama.

Ta ise oli väga elevil ja Dora harjutas temaga paar päeva kodumurul. Seejuures väitis Dora, et see on üks raskesti vändatav ratas. Muru pole muidugi ka eriti hea sõidu õppimise koht. Aga jooksurattakogemus Katal on ja õdede usina koostöö tulemusena sai Kata siiski rattasõidumaitse suhu ja eile nad "kimasid" oma ratastega mööda õue päev läbi, Katat ei morjendanud see, et tema kimamised olid paar meetr pikkused ja ta pidi pidevalt uuesti ratta selga ronima. Õhtul käis Kata issiga Emmastes rattateel harjutamas. Juhtimisi-ja pidurdamisoskused vajavad veel lihvimist, aga väntamine on olemas ja tahe suur.




*Meie lapsed on kõik õppinud üsna hilja rattaga sõitma. Riste õppis sõitma alles kuuesena, kui sünnipäevaks 20'' ratta kinkisime. Reeta sai viieseks sünnipäevaks 16'' ratta ja õppis kohe ära, mis tema järjekindluse puhul ei üllatanud meid. Doral oli korralik jooksuratta-kasutamise staaž all ja tema õppis sõitma 4,5-sena täitsa kogemata Tallinnas sugulastel külas olles, mis on meie pere rekord.

Who says teaching is stressful?

Juhtus nii, et kooli muusikaõpetaja (ja meie viiuliõpetaja ühes isikus) pidi oma lapsega minema väiksele opile ja palus mul kahel päeval mõningaid tunde asendada. Eelnevalt oli ta mind kutsunud paari muusikatundi plokkflööti õpetama, see käib 3. klassi õppeprogrammi nimelt ja selletõttu kujutasin ette juba, millega tegu saab olema.  Hirm oli, aga otsustasin ikka aidata.

Sel nädalal on koolis ka avatud uste nädal ja kõik lapsevanemad teretulnud tunde külastama. Läks nii hästi, et minu muusikatundidesse ei tulnud ühtki külalist, aga ma ise koolis aega parajaks tehes käisin vaatamas oma laste kasside kahte tundi. Dora pidin ka kooli kaasa ju võtma, kus ma ta ikka jätan, nii et tema õppis koos 1.klassiga.

Jumala abiga läks väga hästi. Neljandat (ainult poisid) ja seitsmendat klassi kartsin ma kõige rohkem, aga kõik olid väga vagurad ja töötasid kaasa. Boonusena tean nüüd rohkem kui iial varem Hiina muusikast (7.klass) ja löökpillidest (4.klass), 3.klassiga lõpetasime plokkflööditeema ära viktoriini ja lugude ettemängimisega. Esimese ja teise klassiga lavastasime sama muinasjuttu, mida ma parajasti lasteaia plokkflöödiõpilastega teen.

Aga tunne on küll täpselt selline, nagu fotol!

Mis vahepeal toimunud on

Dora ja Kataga käisime reedel Saaremaal, ikka ortodondi juures. Reisi käigus leiutasime uue arvutamisemängu: vastusõitvate autode numbrimärgil olevad numbrid tuleb omavahel kokku liita. Kaasas oli mul ka arvutamisdoomino ja praami peal harjutasime eraldi üleminekuga arvutamist 20 piires. Kui lugemine läheb juba ludinal, siis matemaatika tahab veel kõvasti harjutamist. Pisike ports igal päeval on andnud häid tulemusi lugemises ja viiuldamises, tuleb vist sama meetodit ka matas rakendada!

Riste käis taas TV10 sarjas võistlemas, seekord Võrus ja tõukas kuuli. Ise ta rahule ei jäänud, aga tulemuste nimekirja vaadates tuvastasin, et selja taha jäi tal rohkem tõukajaid, kui temast ette.
Naljast, mis ta mulle 1.aprilli hommikul Võrust tegi, ma juba kirjutasin teises rubriigis. Täna öösel 1 paiku saabus ta koju ja kl 7.30 startis Viimsi poole, kus toimumas koolinoorte mälumängu finaal. Pilti jagati FB-s.

Margareeta sai Pii-võitlusel kirja 120 kohta peale koma, mis on kooli kolmas tulemus läbi ajaloo, viiendate klasside rekord ja selle aasta võitja tulemus. Auhinnaks sai ta  piii-mašokolaadi ja jagas seda koolikaaslastega sellisel viisil:).