Viimasel kolmel korral pole ma ise ujulas kaasas käinud. Ühel neist kordadest oli ka kevadine aja peale ujumine, et võrrelda lapse tulemust tema jõuluaegse tulemusega.
Kata sai tublisti kiita, sest 1 basseinipikkuse rinnuli ujust ta kevadel 1,17 minutiga talvist 5 minuti asemel ;). Selili vastavalt 1,19 jõuluaegse 2,50 minuta asemel. Ajad aegadeks, aga selge on see et suurt basseini karvast tüdrukust on saanud vapper kätistega ujuja, kes suure õega juba ka vette hüppamist on harjutanud. Pead vee alla panna on veel küll hirmutav, aga üheks sekundiks juba julgeb.
Viimati tehti ka "kommiujumist" mis tähendas seda, et iga edasi-tagasi ujumise eest sai ühe kommi. Katal õnnestus täitsa mitu kommi saada, aga õhtuks olid need juba söödud ja väike ujuja ei mäletanud oma teenitud kommide arvu ise ka enam.
Järgmine ujumistrenn on selle aasta viimane, maikuu on Hiiumaal juba suvehooaeg ja paljud ringid-trennid lõpetavad töö.
Kuvatud on postitused sildiga Ujumine. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ujumine. Kuva kõik postitused
17.1.17
Vahel on tore
Kujutate ette, ma nägin üle väga pika aja sellist vaatepilti - kümmekond teismelist töötasid iseseisvalt väikeste rühmadena, sõbralikult ja keskendunult, liikusid ühe ala juurest teise juurde, aitasid ükstesi ja ei nurisenud ning olid rõõmsad ja rahul. Kus sellist vaatepilti näha sai? Vastus - kergejõustikutrennis. Mul lõppesid plokkflööditunnid natuke varem ja tegin aega parajaks, kõik mu isiklikud lapsed olid parajasti ses trennis ja läksin neid vaatama.
Võimlas valitses tõeliselt mõnus töine õhkkond, mõned jooksid aja peale 60m, keegi hüppas teivast, keegi lihvis keskendunult kuulitõukamistehnikat (jah, mul oma tütreke oli see!), mõned tegid klotsijooksuharjutusi. Treener liikus ühe rühma juurest teise juurde ja juhendas, teda kuulati , ehkki ta ei tõstnud häält. Valmistuvad järjekordseks TV 10 olümpiastardi etapiks.
Ujulas on ka viimasel ajal tore olnud. Minul näiteks seepärast, et minu abi vees ei vajata ja siis ma kasutan võimalust ja ujun ise vabal rajal. Kogu oma ebasportlikkust kõrvale heites olen miinimumprogrammiks valinud 10 otsa, täna tegin 12. Katal on tore muidugi Miloonega kohtuda. Kata on ka palju julgem ja tublim ilma minu "abita", kuulab treenerit ja ei nurise. Eile rääkis ta mulle, et tal öösiti tulevad igasugu mõtted pähe, mis trikke basseinis võiks proovida. Ka kirikus pidid tal mõtted tulema, aga need ei pidavat kehtima. Dorale meeldib ka väga, alati ootab ujula-päeva pikisilmi.
Plokkflöödis on praegu olnud kohe hästi-hästi tore. Mul on nüüd 12 õpilast, noorim 4ne ja vanim põhikooli lõpuklassis. Algatasin plokkflöödi-kangelaste mängu, milles saab õppida 9 raskustasemel lugusid ja selgete lugude eest teenida värvilisi vöösid, nagu karates. Plokkflöödis seotakse värviline pael pilli, mitte mängija külge. Nii et, kui keegi tuleb lagedale jutuga, et tal on must vöö plokkflöödis, siis ärge arvake, et lapsuke eksib. Ilmselt oskab ta mängida "Oo, arm võttatu" või "Aura Lee", sõltuvalt sellest, kumma loo ta valis ;). Inspirtsiooni sain ma ikka internetist, kui komistasin "Recorder karate" prgrammi otsa, aga tegin veidi süsteemi ümber kohandasin meie oludele ja lastele sobivaks. Paljudele väga meeldib nii õppida. Väiksematega teeme üldist muusikalist arendamist, aga puume pilli ka muidugi. Kaks päeva tööd väljaspool kodu nädalas on mulle igati sobiv koormus. Rohkem ei jaksaks ja siis hakkaks koduõpe lonkama.
Võimlas valitses tõeliselt mõnus töine õhkkond, mõned jooksid aja peale 60m, keegi hüppas teivast, keegi lihvis keskendunult kuulitõukamistehnikat (jah, mul oma tütreke oli see!), mõned tegid klotsijooksuharjutusi. Treener liikus ühe rühma juurest teise juurde ja juhendas, teda kuulati , ehkki ta ei tõstnud häält. Valmistuvad järjekordseks TV 10 olümpiastardi etapiks.
Ujulas on ka viimasel ajal tore olnud. Minul näiteks seepärast, et minu abi vees ei vajata ja siis ma kasutan võimalust ja ujun ise vabal rajal. Kogu oma ebasportlikkust kõrvale heites olen miinimumprogrammiks valinud 10 otsa, täna tegin 12. Katal on tore muidugi Miloonega kohtuda. Kata on ka palju julgem ja tublim ilma minu "abita", kuulab treenerit ja ei nurise. Eile rääkis ta mulle, et tal öösiti tulevad igasugu mõtted pähe, mis trikke basseinis võiks proovida. Ka kirikus pidid tal mõtted tulema, aga need ei pidavat kehtima. Dorale meeldib ka väga, alati ootab ujula-päeva pikisilmi.
Plokkflöödis on praegu olnud kohe hästi-hästi tore. Mul on nüüd 12 õpilast, noorim 4ne ja vanim põhikooli lõpuklassis. Algatasin plokkflöödi-kangelaste mängu, milles saab õppida 9 raskustasemel lugusid ja selgete lugude eest teenida värvilisi vöösid, nagu karates. Plokkflöödis seotakse värviline pael pilli, mitte mängija külge. Nii et, kui keegi tuleb lagedale jutuga, et tal on must vöö plokkflöödis, siis ärge arvake, et lapsuke eksib. Ilmselt oskab ta mängida "Oo, arm võttatu" või "Aura Lee", sõltuvalt sellest, kumma loo ta valis ;). Inspirtsiooni sain ma ikka internetist, kui komistasin "Recorder karate" prgrammi otsa, aga tegin veidi süsteemi ümber kohandasin meie oludele ja lastele sobivaks. Paljudele väga meeldib nii õppida. Väiksematega teeme üldist muusikalist arendamist, aga puume pilli ka muidugi. Kaks päeva tööd väljaspool kodu nädalas on mulle igati sobiv koormus. Rohkem ei jaksaks ja siis hakkaks koduõpe lonkama.
13.12.16
Ujumispoolaasta kokkuvõte
Täna oli viimane trenn enne jõuluvaheaega. Sel puhul ujuti aja peale. Neljakaupa, igal rajal üks ujuja ja vette jõudmise viisi võiks igaüks valida. Need, kes hüpata tahtsid, hüppasid pukilt vile peale vette, teised oled enne stardivilet vees. (Mina olin täna pisukese tõbisuse tõttu täiesti kaldal.)
Enamus ujujatest jõudis 1 minutiga basseini teise serva (25m), rahulikumatel läks ka 2 minutit. Dora oli teises vanuseklassis ja pikema trennikogemusega, tema aega ma ei kuulnud.
Kata, kes esmakordselt ilma toruta ujus, võttis aega ka rajatähisest kinni hoidmiseks, selgitamiseks et ta ei saa edasi ja unelemiseks ning puudutas seina 5 minutit peale startimist ;). Ma olin tulemusega superrahul ja lapse üle uhke ja õnnelik. Treeneri sõbraliku suunamise peale jälgisin mängu administraatori kõrvalt läbi klaasi. Teine ajavõtmine tehti selili ujumises. Katale anti selleks puhuks toru ja paari minutiga oli ta teises basseini servas kohal. Treener tõdes, et ilma emmeta on Kata tublim.
Tundub, et uuel aastal mind enam ujulasse ei oodata.
Enamus ujujatest jõudis 1 minutiga basseini teise serva (25m), rahulikumatel läks ka 2 minutit. Dora oli teises vanuseklassis ja pikema trennikogemusega, tema aega ma ei kuulnud.
Kata, kes esmakordselt ilma toruta ujus, võttis aega ka rajatähisest kinni hoidmiseks, selgitamiseks et ta ei saa edasi ja unelemiseks ning puudutas seina 5 minutit peale startimist ;). Ma olin tulemusega superrahul ja lapse üle uhke ja õnnelik. Treeneri sõbraliku suunamise peale jälgisin mängu administraatori kõrvalt läbi klaasi. Teine ajavõtmine tehti selili ujumises. Katale anti selleks puhuks toru ja paari minutiga oli ta teises basseini servas kohal. Treener tõdes, et ilma emmeta on Kata tublim.
Tundub, et uuel aastal mind enam ujulasse ei oodata.
29.11.16
Ujumisest ja kirjutamisest ja lugemisest
Ujumises on selline seis, et kõik 19 lasteaialast ujuvad nüüd kätistega kenasti, ei pilli vette minnes ja saavad hakkama. Harjutused lähevad keerulisemaks ja ka need, kes algul kõige kõvemini kisasid, naudivad rõõmsalt vett, ainult 2-3 lapsukest, nende hulgas meie Kata, on aravõitu ja keerulisemate asjade puhul ajavad - "ma ei saa, ei taha, ei oska, tahan maa peale" joru. Siinkohal olen mina juba arengut takistav tegur, ilma minuta on protesti poole vähem. Natuke oleneb see julgemine ja saamine ka treenerist, sest põhitreener diferentseerib ülesandeid, asendaja mõõdab kõigile sama puuga (no ta ju kohtub lastega harva, ma mõistan) ja siis on hädisemad hädas. Kui varem tuldi raja lõpus veest välja, et kõndida madalamasse otsa ja uuesti vette ronida uut ülesannet täitma, siis nüüd ronitakse või sukeldutakse kõrvalrajale ja ujutakse tagasi. Kiiremad jõuavad 2 ringi ujuda, sel ajal kui algajamad teevad ühe tiiru. Ja pööratakse järjest enam tähelepanu tehnikale, kuidas jalgu-käsi liigutada. Uue arenguna on tunni lõpus võimalik senise väikses basseinis hullamise kõrval ka suure basseini vabal rajal parvede jm põnevate vahenditega mängida ja seda kasutab järjest enam lapsi, ka mitte kõige julgemad. Ja see on tore! Dora, kui mitu kolmandat aastat trennis käija on sageli harjutuste ettenäitaja ülesannetes ja ujub nagu hüljes (eriti võrreldes minuga:P).
Kirjatähed on ikka üks häda ja viletsus! Kui Dora klassijuhataja eile tunnistuse üle andis, küsisin, kas teised on ka kirjutamisega hädas. Õpetaja ütles, et vaid paar last pole hädas, et see on üks käeliselt erakordselt nõrk klass. Mina olen eluaeg teadnud, et kirjutab ikka pea, mitte käsi... aga oli lohutav kuulda, et teisedki muidu nutikad lapsed ei suuda väikselt kirjutada. Dora nende hulgas. Ta kurtis ka, et tempo on ainekavas nii kiire nende väiketähtedega, harjutamiseks pole tunde ette nähtudki ja osa asju jääb seega kodus teha. Aga jah, kas esimeses klassis peaks kodutöid olema üldse? Samuti arvas õpetaja, et tema jätab osa tähti järgmisesse aastasse. Jagasime oma tähelepanekuid ses osas, et korralikult kirjutada saab ainult pika ja terava pliiatsiga, aga lapsed ei taha seda üldse uskuda :).
Meie vôtame nüüd rahulikult oma mannakandiku välja ja hakkame kirjatähti tegema.
Lugemisega on see-eest tunduvalt ladusam. Mitu raamatut on läbi loetud, nii isevalitud kui ka need, mida klass koolis lugema pidi. Selgus, et Dora loeb edukalt ka vaikselt omaette. Nüüd tuleks leida mõni ülitore raamat, mis lugemihuvi suurendaks ja lugejat rõõmustaks. Kui kellegi on ses osas soovitusi, siis palun jagada ideid.
Kirjatähed on ikka üks häda ja viletsus! Kui Dora klassijuhataja eile tunnistuse üle andis, küsisin, kas teised on ka kirjutamisega hädas. Õpetaja ütles, et vaid paar last pole hädas, et see on üks käeliselt erakordselt nõrk klass. Mina olen eluaeg teadnud, et kirjutab ikka pea, mitte käsi... aga oli lohutav kuulda, et teisedki muidu nutikad lapsed ei suuda väikselt kirjutada. Dora nende hulgas. Ta kurtis ka, et tempo on ainekavas nii kiire nende väiketähtedega, harjutamiseks pole tunde ette nähtudki ja osa asju jääb seega kodus teha. Aga jah, kas esimeses klassis peaks kodutöid olema üldse? Samuti arvas õpetaja, et tema jätab osa tähti järgmisesse aastasse. Jagasime oma tähelepanekuid ses osas, et korralikult kirjutada saab ainult pika ja terava pliiatsiga, aga lapsed ei taha seda üldse uskuda :).
Meie vôtame nüüd rahulikult oma mannakandiku välja ja hakkame kirjatähti tegema.
Lugemisega on see-eest tunduvalt ladusam. Mitu raamatut on läbi loetud, nii isevalitud kui ka need, mida klass koolis lugema pidi. Selgus, et Dora loeb edukalt ka vaikselt omaette. Nüüd tuleks leida mõni ülitore raamat, mis lugemihuvi suurendaks ja lugejat rõõmustaks. Kui kellegi on ses osas soovitusi, siis palun jagada ideid.
16.10.16
Ujumistund number kaks
Selle tunni alguses oli veel 2 natuke virisevat last, kes vette ei tahtnud minna ja üks, kes pidevalt kinnitas, et tal on halb olla ja ta kohe hakkab oksendama ja tahab ruttu siit ära.
Aga oli ka teine treener, kes tunni alustuseks viskas kätised ja "makaroni" vette ning lasi lastel vaadata, et need püsivad vee peal. Veel rääkis ta lühidalt ja konkreetselt, et ühel päeval kasvavad lapsed suureks ja saavad emmedeks ja issideks ja loomulikult peavad oskama ujuda, juhul kui nende lapsed üle paadi ääre merre kukuvad. Ja teatas ka, et oksendada tohib kasvõi pidevalt ja basseinivette, aga nutmine on keelatud. Aegajalt tõstis ta väga konkreetselt kõige hädisemaid tegelasi kätistega varustatult ja makaronist kinni hoides basseini, kus kõigil oli ülesandeks ujuda ühest otsast teise, välja ronida ja teisest otsast uuesti alustada. Pisitasa hakkasid lapsed tundma, et vesi kannabki ja et kui käsi-jalgu liigutada, liiguvad nad vees edasi.
Igatahes peale kolme või nelja basseiniotsa olid kõik juba rõõmsad ja ronisid vabatahtlikult vette. Ja kui ma lapsi pesuruumis vastu võtsin, teatas see laps, kes suurest hirmust iga hetk oksendama lubas hakata, et talle väga meeldis! Ja kõik teised kinnitasid nagu ühest suust sama.
Aga oli ka teine treener, kes tunni alustuseks viskas kätised ja "makaroni" vette ning lasi lastel vaadata, et need püsivad vee peal. Veel rääkis ta lühidalt ja konkreetselt, et ühel päeval kasvavad lapsed suureks ja saavad emmedeks ja issideks ja loomulikult peavad oskama ujuda, juhul kui nende lapsed üle paadi ääre merre kukuvad. Ja teatas ka, et oksendada tohib kasvõi pidevalt ja basseinivette, aga nutmine on keelatud. Aegajalt tõstis ta väga konkreetselt kõige hädisemaid tegelasi kätistega varustatult ja makaronist kinni hoides basseini, kus kõigil oli ülesandeks ujuda ühest otsast teise, välja ronida ja teisest otsast uuesti alustada. Pisitasa hakkasid lapsed tundma, et vesi kannabki ja et kui käsi-jalgu liigutada, liiguvad nad vees edasi.
Igatahes peale kolme või nelja basseiniotsa olid kõik juba rõõmsad ja ronisid vabatahtlikult vette. Ja kui ma lapsi pesuruumis vastu võtsin, teatas see laps, kes suurest hirmust iga hetk oksendama lubas hakata, et talle väga meeldis! Ja kõik teised kinnitasid nagu ühest suust sama.
4.10.16
Emotsioonide meri
Kui kutsuti vabatahtlikke lapsevanemaid koos Kata rûhma lastega ujumistundidesse appi, otsustasin minna. Nagunii oli môte koos Dora ja Kataga ujumas käia, aga hommikune aeg korraldatud transpordiga on ju eriti hea variant. Täna oli siis esimene tund. Olin abis riietumas-pesemas ja vees.
Oli see vast emotsioonide meri, või peaks ûtlema, bassein :)))! Lastest enamus olid esmakordselt suures basseinis ja korralikult ujuda ei oska keegi, ehkki mõned olid teist aastat tunnis, Kuidas sellistega ujumistundi tehakse, polnud mul aimugi.
Oli julgeid ja oli arglikke, oli kogu jõust röökivaid ja hirmust niutsuvaid lapsi, oli protsesteerivalt rahmeldavaid ja vapraid väriseijaid, kõik viie-kuue aastased. Olid ka kolm abistajat vees, kaks kaldal ja treener.
Algul istuti basseini äärel ja sulistati jalad vees, siis pikutati kõhuli basseini serval ja sulistati jalagadega vees ja siis pidi turvalisest basseiniservast lahti laskma... Järgnes päris palju kisa, proportsionaalselt muidugi julgustamist ja kiitmist, aga lõpuks said kõik lapsed abivahenditega vette nii, et nad kuskilt servast kinni ei hoidnud. Kui siis ainilt julgustavast täiskasvanust ja sedagi enesele mãrkamatult õige natuke, peaaegu üldse mitte. Kolmandik lastest ujus tunni lõpuks ise basseinis edasi-tagasi, osa hirmust röökinutest kilkasid juba rõõmust, aga kolm last jäid endale kindlaks, et neile kohe üldse ei meeldinud. "Auhinnaks" oli väikses basseinis sulistamise veerandtund. Trenni tehti ka kuival maal - riietumise ja pesemise ja oma asjade eest hoolitsemise trenni.
Kõik olid kohutavalt tublid. Järgmine kord jälle.
Oli see vast emotsioonide meri, või peaks ûtlema, bassein :)))! Lastest enamus olid esmakordselt suures basseinis ja korralikult ujuda ei oska keegi, ehkki mõned olid teist aastat tunnis, Kuidas sellistega ujumistundi tehakse, polnud mul aimugi.
Oli julgeid ja oli arglikke, oli kogu jõust röökivaid ja hirmust niutsuvaid lapsi, oli protsesteerivalt rahmeldavaid ja vapraid väriseijaid, kõik viie-kuue aastased. Olid ka kolm abistajat vees, kaks kaldal ja treener.
Algul istuti basseini äärel ja sulistati jalad vees, siis pikutati kõhuli basseini serval ja sulistati jalagadega vees ja siis pidi turvalisest basseiniservast lahti laskma... Järgnes päris palju kisa, proportsionaalselt muidugi julgustamist ja kiitmist, aga lõpuks said kõik lapsed abivahenditega vette nii, et nad kuskilt servast kinni ei hoidnud. Kui siis ainilt julgustavast täiskasvanust ja sedagi enesele mãrkamatult õige natuke, peaaegu üldse mitte. Kolmandik lastest ujus tunni lõpuks ise basseinis edasi-tagasi, osa hirmust röökinutest kilkasid juba rõõmust, aga kolm last jäid endale kindlaks, et neile kohe üldse ei meeldinud. "Auhinnaks" oli väikses basseinis sulistamise veerandtund. Trenni tehti ka kuival maal - riietumise ja pesemise ja oma asjade eest hoolitsemise trenni.
Kõik olid kohutavalt tublid. Järgmine kord jälle.
21.4.15
Märgid käes
Möödunud esmaspäeval ujumistrennis said suuremad lapsed omandatud oskuste eest märke. Väga tore! Mulle paistab, et taoline äramärkimine tõstis trenniskäimise indu nende meie pere laste hulgas, kes olid hakanud seda kaotama viimasel ajal :).
Seekord aga läksid kolm suuremat last esmakordselt iseseisvalt bussiga trenni. Seda, et aga ka kuuene Dora märkidega koju tuleb, ei osanud ma küll oodata!
Eelmisest trennist tulles teatas ta alles, et proovis ilma kätisteta ujuda. Enne seda oli mingi ühe kätise periood ka. (Sügisel alustas täisvarustuses st kätised, plaat ja makaron ümber ja jaanuaris-veebruaris hoopis puhkas trennist:))
Seekord aga läksid kolm suuremat last esmakordselt iseseisvalt bussiga trenni. Seda, et aga ka kuuene Dora märkidega koju tuleb, ei osanud ma küll oodata!
Eelmisest trennist tulles teatas ta alles, et proovis ilma kätisteta ujuda. Enne seda oli mingi ühe kätise periood ka. (Sügisel alustas täisvarustuses st kätised, plaat ja makaron ümber ja jaanuaris-veebruaris hoopis puhkas trennist:))
3.10.14
Kuidas me ikkagi ujumas käima hakkasime
Nagu ma juba kirjutasin, olime ujumise mõttest tänavu loobunud, nii mina kui lapsed. Mõnikord ongi nii, et kui asjas lahti lasta, tuleb see sinu juurde tagasi :) Ootamatult aga ütles üks tuttav, et nemad hakkavad ujumas käima, mina olin veendunud, et see pole ikka hea plaan. Siis rääkis teine sama juttu. Ja lõpuks ütles kolmaski, et nende laps läheb ja treener oli küsinud ühe meie tüdruku kohta. Kuna ujumistrenniga samal päeval on ka laulukoor, olin ikka väga skeptiline, kas on hea mõte minna. Otsustasin enne laulukoori hooaja algust siis proovida ära, kuidas sujuks bussiga Käina minek lastega ja kuidas neile meeldib.
Kes mind tunneb, teab, kuivõrd paaniline võin ma vee osas olla! Igal hetkel valvel ja pidevalt veest välja ulatuvaid päid lugemas. 6 aasta eest proovisime Ristega ka ujumistrennis käima hakata, aga ma olin ise nii hirmul, et asi jäi üsna ruttu katki. Nüüd olen juba veidi harjunud, kahel eelneval aastal oleme aeg-ajalt nädalavahetuseti perega ujulas käinud. Kaks suuremat last on kooliga kohustusliku ujumisveerandi läbi teinud.
Nüüd siis ujulasse minnes ei jäänud mul muud teha, kui vaid pealt vaadata ja aina imestada, kuidas lapsed ilma igasuguse hirmuta vette läksid ja trenni suurima rõõmuga kaasa tegid. Vettehüpped basseini suvalises sügavuses? Milles küsimus, aga loomulikult! Sukeldumine? Palun väga! Ei mingit kõhklust ei viiese Dora ega kaheksase Margareeta poolt. Meie Kataga sulistasime väikses basseinis ja imetlesime olukorda.
Oli veel üks takistus - Riste viiulitund oli siiani täpselt bussi väljumise ajal. Kui seegi ümber sätitud sai, suundusime sel nädalal juba kõigi nelja lapsega trenni ja kaasa kutsusime veel ühe väikse "hülge", Hildegardi. Temagi käitus ujulas nagu kala vees!
Seekord võtsin ka fotoka kaasa.
Kes mind tunneb, teab, kuivõrd paaniline võin ma vee osas olla! Igal hetkel valvel ja pidevalt veest välja ulatuvaid päid lugemas. 6 aasta eest proovisime Ristega ka ujumistrennis käima hakata, aga ma olin ise nii hirmul, et asi jäi üsna ruttu katki. Nüüd olen juba veidi harjunud, kahel eelneval aastal oleme aeg-ajalt nädalavahetuseti perega ujulas käinud. Kaks suuremat last on kooliga kohustusliku ujumisveerandi läbi teinud.
Nüüd siis ujulasse minnes ei jäänud mul muud teha, kui vaid pealt vaadata ja aina imestada, kuidas lapsed ilma igasuguse hirmuta vette läksid ja trenni suurima rõõmuga kaasa tegid. Vettehüpped basseini suvalises sügavuses? Milles küsimus, aga loomulikult! Sukeldumine? Palun väga! Ei mingit kõhklust ei viiese Dora ega kaheksase Margareeta poolt. Meie Kataga sulistasime väikses basseinis ja imetlesime olukorda.
Oli veel üks takistus - Riste viiulitund oli siiani täpselt bussi väljumise ajal. Kui seegi ümber sätitud sai, suundusime sel nädalal juba kõigi nelja lapsega trenni ja kaasa kutsusime veel ühe väikse "hülge", Hildegardi. Temagi käitus ujulas nagu kala vees!
Seekord võtsin ka fotoka kaasa.
Tellimine:
Postitused (Atom)