Siiani pole me kunagi Hiiumaa lastefestivalil käinud, ehkki kogu meie siin elamise ajal on festival toimunud ja kõik käivad. Pole nagu mõtetki tekkinud ja lastel polnud aimugi vist, millega tegu. Aga selle festivali raames on alati üks üritus laste ühismaalimine, mille käigus valminud tööd pannakse suurte kuubikutena Kärdla tänavatele üles. Et tänavu Riste samuti oli sellise töö koos sõbranna Elisabethiga kunstiringis maalinud, siis said nemad tasuta atraktsioonide pileti, nagu kõik teised maalijad. Kunstiõpetaja pidi minema laste turvajaks, aga festival toimus samal ajal, kui kooli lõpuaktus ja ta ei saanud minna. Siis kirjutas ta mulle, kas ma ei tahaks teda esindada-asendada ja lastega festivalile minna.
Olin nõus. Kaasa pidi tulema veel lapsi koolist.
Nagu ikka suvisel ajal, hakkavad üritused kattuma ja samuti on väga tüüpiline see, et osade ürituste kohta info ei liigu õigel ajal ja õigesse kohta. Nii ka sel korral - samal ajal lastefestivaliga, kuhu oli juba minek lastega kokku lepitud, toimus Emmastes rahvusvaheline keelpillilaager, aga info selle kohta meie viiuliõpetjani õigeaegselt ei jõudnud. Hilja õhtul selgus, et lastel oleks võimalik minna järgmisel hommikul viiuldama. Nüüd pidi lapsed valima ja otsustama, kuhu minna. Lõpuks läks nii, et sama bussiga, millega mina koos pisematega Kärdla poole sõitsin, läksid suuremad tüdrukud viiuldama, Ristel oli teises kaenlas viiul ja teises jalgpall. Muidugi mul oli emana hea meel, et lapsed ikka pilli mängida tahtsid ;). Viiuliõpetaja lubas lapsed poolest päevast ka lastefestivalile tuua.
Festival ise toimus Kärdla uues saadamas. Minu hoole alla jäi peale omade veel vaid 3 last. Igale lapsele oli 1 tasuta atraktsioonipilet maalimise eest ning iga lasterikaste perede liidu laps sai veel ühe pileti. Tore oli asja juures see, et enamik asju oli täiesti tasuta nagunii ja piletitega atraktsioone vaid 3 - sky jump ( ehk kummide abil batuudil kõrgustesse kargamine), veepall (ehk mere peal suures "seebimullis" olemine) ja batuudilinnakud. Ja arvake ära, mis pilet muidu maksis? 50 senti. Ma ei tea, kes selle hinnavahe kinni maksis Hiiumaa laste jaoks, kuuldavasti on muidu nende lõbustuste hinnad väga kallid. Igatahes oli rõõm, et raha puudumise tõttu kellelgi midagi tegemata ei jäänud seekord.
Ilm oli ilus ja sadamas põnev. Minu isiklikud lapsed olid tagasihoidlike soovidega. Kata näiteks ei tahtnud üldse mitte midagi teha, tema rõõm oli taas kärus sõita. Oma tasuta pileti andis ta küll batuudilinnakus ära, aga hüppama ei julgenud minna. Dora seisis pika saba ära ning skyjumpis rõõmuga. Loodushariduskeskuse telgis sai meisterdada - seda olid mõlemad lapsed nõus tegema. Politsei, päästeamet, maanteeamet, kiirabi, naiskodukaitse, Swedpank ja paljud muud olid oma telkide, masinate, maskottide ja tasuta tegevustega kohal. Pidevalt jagati lastele õhupalle, Dumle pulgakomme ja vildikaid. Kõigisse masinatesse sai ronida, päästekopter tegi mere kohal demonstratsioonesinemise ning maandus platsile. Politsekoerad näitasid samuti oma oskusi. Laval esinesid lauljad (vist kuulsad, aga mina ei tunne :)), rahvatantsijad nii Kärdlast kui Lätist ning etenduse andsid Piip ja Tuut. Müüdi suhkruvatti, jääjooki ja õhupalle.
Minu järelvale all olevad lapsed olid väga iseseisvad ja pidasid kokkulepetest kinni, ühtki probleemi ei tekkinud. Lõbutsesid nii, mis jaksasid ja said hakkama.
Ainult toiduga oli üritusel kehvapoolne, selles mõttes, et minu jaoks ei kvalifitseerunud toiduks eelpoolnimetatud maiustused. Sadama uhiuus restoran "Kuur" pakkus gurmeetoite gurmeehindadega, mis meile kuidagi ei sobinud. Sadama uhiuus pood "Hanko" aitas seekord hädast välja - hädapärast kõlbas hotdog ja jäätis oli neil ka poole odavam kui platsil. See pood on üldse mu jaoks hea avastus - müügil rohkelt Fair Trade ja ökotooteid, sh LaMuu jäätised! Oli lastenurk, sai kempsus käia ka. Ma arvan, et neil oli päris hea läbimüük, hoolimata rahvarohkusest tekkinud segadusest ja jamadest seoses toiduga. Nimelt nägin ma pealt mitut konflikti, kus kliendid polnud rahul teenindamise kiiruse ja toidu kvaliteediga ning sõimasid müüjaid väga ebaviisakalt.
Rahvast oli palju ja tuttavaid samuti. Ühed tuttavatest kogusid kohvi pakkudes toetust puuetega laste saviringi tööks. Eelnevatel aastatel olevat pakutud kõigile osalejatele suppi, aga seekord said suppi ainult korraldajad-osalejad. Üks tuttav korraldav osaleja ei soovinud oma supiportsu ja tõi kaks taldrikutäit kuuma frikadellisuppi meie lastele. Lapsed oskasid väärt kraami hinnata küll!
Pärastlõunal saabusid festivalile ka Riste-Reeta ja teised tuttavad lapsed viiuldamast. Seisin nende eest pikkades sabades, et nad saaksid
skyjumpida ja rääkisin meie täienenud seltskonna järjekorras ette, et jõuaks ka veepallis käia enne bussi peale minekut. Jõudsid! Muide, kõikide atraktsioonide abipersonal olid vabatahtlikena kohalikud gümnaasiumiõpilased, kes olid tõesti väga toredad, lahked ja mõistvad teenindajad!
Riste aga andis oma pileti õele ning ruttas uhkes üksinduses staadionile jalkat taguma.
Viiuldamine oli olnud päris keeruline, aga siiski tore. Proov olevat olnud kooljmaja õues, päeval algas koolimajas sees lõpuakus. Õpetaja ja Riste pandi 2.viiulisse ja Reeta koos Elisabethiga 3.viiulisse. Riste olevat pusinud hoolega kaasa, nooremad mingil hetkel loobusid esimest korda elus nähtud lugusid kaasa tegemast, sest ei jõudnud järgi. Aga selle harjutamise tulemusena mängiti siiski 2 lugu seal samas õuepeal nö aktuse osana, kui lõpetajaid õue õnnitlema ja pildistama tuldi. Kes kuulsid, need kiitsid :) Lapsed olid rahul küll, et said korraks olla osa orkestrist. Järgmisel hommikul käisime sama orkestrit kuulamas kirikus, siis olid nad igati õhinaga asja juures ning rääkisid pärast, milliseid lugusid oli harjutatud ja aktusel mängitud.
Ruttasime festivalilt bussi peale ja sain aru, et päike oli mind tugevasti praadinud päeva jooksul. Olin ikka täiesti läbi omadega, jalatallad ümmargused. Pole ikka enam esimeses nooruses lapsevanem. Aga laste poolt mitte üks virin ega kobin! Kuidas nad ikka jaksavad vastu pidada?
