Ei saa jätta jagamata rõõmu, et meie arvuti on nüüd ära parandatud ja ka uus aku muretsetud! Sümboolselt tõmbasin nüüd juhtme seinast välja kirjutan edasi :)
Ei mingit telefoniga toksimist ega tahvelarvuti ekraani nühkimist enam. Vana hea klaviatuuriklõbin tähendab olukorda, kus saab taas tekstidokumete tekitada, id-kaardilugejat kasutada ja fotokaga tehtud pilte arvutisse laadida! Väike asi, aga rõõm on suur!
23.9.15
Kohanemisraskused
Uue rütmiga kohanemine on olnud tänavu kuidagi isemoodi keeruline. Võtab see ju alati aega, aga tänavu tundub kuidagi jälle teisiti. Uus olukord on see, et üks laps on koolis. Ja ma poleks osanud arvata, et see meid, kojujääjaid, nii palju mõjutada saab. Aga tuleb välja, et saab - uued suhted ja vahekorrad tuleb paikaloksutada, teravad kohad maha lihvida ja tühjad kohad sillutada.
Natuke palju läks aega, et huviringide tunniplaanid teatavaks saaksid ja meie oma logistikaplaani välja töötaks. Natuke liiga palju isiklikku võhma olen ma kulutanud õhtuti ja nädalavahetuseti nö ühiskondlikule tööle. Loodan, et septembriga saavad mu varem võetud kohustused kõik täidetud ja oktoober toob parema ajakava kaasa.
Kui ma varem tundsin, et beebi kõrvalt on raske koduõpet teha, siis nüüd arvan ma, et see on suhteliselt lihtne võrreldes kolme omavahel enne täistähelepanu pärast konkureeriva lapsega, kes kõik on usinas õpieas - 4,6 ja 9 aastat vanad. Ametlikult õpib küll ainult kõige vanem, aga nooremate ind ja huvi ei ole enam millegagi summutatavad ega tähelepanu kõrvale juhitav. Igatahes olen ma tundnud end üsna kehva ja ebatõhusana.
Aga sammhaaval, tibusammhaaval oleme Reetaga neljanda klassi õppematerjalepidi edasi liikumas. Dora on alustanud kooliks ettevalmistust ja viiulitundides käimist ja Kata tahab kogu aeg kõike teistega koos teha ja küsib: "Emme, miks sa minuga ei tegele?". Riste saab ise hakkama. Ta jõuab koju kolmel päeval viiest kell 17, ja orkestripäeval saab talle alles kella 20ks vastu minna.
Rühime edasi!
Natuke palju läks aega, et huviringide tunniplaanid teatavaks saaksid ja meie oma logistikaplaani välja töötaks. Natuke liiga palju isiklikku võhma olen ma kulutanud õhtuti ja nädalavahetuseti nö ühiskondlikule tööle. Loodan, et septembriga saavad mu varem võetud kohustused kõik täidetud ja oktoober toob parema ajakava kaasa.
Kui ma varem tundsin, et beebi kõrvalt on raske koduõpet teha, siis nüüd arvan ma, et see on suhteliselt lihtne võrreldes kolme omavahel enne täistähelepanu pärast konkureeriva lapsega, kes kõik on usinas õpieas - 4,6 ja 9 aastat vanad. Ametlikult õpib küll ainult kõige vanem, aga nooremate ind ja huvi ei ole enam millegagi summutatavad ega tähelepanu kõrvale juhitav. Igatahes olen ma tundnud end üsna kehva ja ebatõhusana.
Aga sammhaaval, tibusammhaaval oleme Reetaga neljanda klassi õppematerjalepidi edasi liikumas. Dora on alustanud kooliks ettevalmistust ja viiulitundides käimist ja Kata tahab kogu aeg kõike teistega koos teha ja küsib: "Emme, miks sa minuga ei tegele?". Riste saab ise hakkama. Ta jõuab koju kolmel päeval viiest kell 17, ja orkestripäeval saab talle alles kella 20ks vastu minna.
Rühime edasi!
1.9.15
Puud
Hoolimata sellest, et akna taga on päris puid piisavalt, meisterdasime lastega mõned ka tuppa. Mõte oli teha selline aastaaegade vaheldumise puu, millel vastavalt lehti-vilju-õisi vahetada. Lehti on vähevõitu, see-eest mõned viljad juba paistavad. Remontimata nurki, millelt dekoratsioonidega tähelepanu ära tõmmata, meil jagub :P
Lapsed olid loovad ja töö käigus leiutasid viisi, kuidas teha pisikesi puid, mis sobivad nii potti pistes kinkimiseks kui laste mängudesse.
Tellimine:
Postitused (Atom)