Uue rütmiga kohanemine on olnud tänavu kuidagi isemoodi keeruline. Võtab see ju alati aega, aga tänavu tundub kuidagi jälle teisiti. Uus olukord on see, et üks laps on koolis. Ja ma poleks osanud arvata, et see meid, kojujääjaid, nii palju mõjutada saab. Aga tuleb välja, et saab - uued suhted ja vahekorrad tuleb paikaloksutada, teravad kohad maha lihvida ja tühjad kohad sillutada.
Natuke palju läks aega, et huviringide tunniplaanid teatavaks saaksid ja meie oma logistikaplaani välja töötaks. Natuke liiga palju isiklikku võhma olen ma kulutanud õhtuti ja nädalavahetuseti nö ühiskondlikule tööle. Loodan, et septembriga saavad mu varem võetud kohustused kõik täidetud ja oktoober toob parema ajakava kaasa.
Kui ma varem tundsin, et beebi kõrvalt on raske koduõpet teha, siis nüüd arvan ma, et see on suhteliselt lihtne võrreldes kolme omavahel enne täistähelepanu pärast konkureeriva lapsega, kes kõik on usinas õpieas - 4,6 ja 9 aastat vanad. Ametlikult õpib küll ainult kõige vanem, aga nooremate ind ja huvi ei ole enam millegagi summutatavad ega tähelepanu kõrvale juhitav. Igatahes olen ma tundnud end üsna kehva ja ebatõhusana.
Aga sammhaaval, tibusammhaaval oleme Reetaga neljanda klassi õppematerjalepidi edasi liikumas. Dora on alustanud kooliks ettevalmistust ja viiulitundides käimist ja Kata tahab kogu aeg kõike teistega koos teha ja küsib: "Emme, miks sa minuga ei tegele?". Riste saab ise hakkama. Ta jõuab koju kolmel päeval viiest kell 17, ja orkestripäeval saab talle alles kella 20ks vastu minna.
Rühime edasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar