Ahastan ja kutsun arvamust avaldama

Viielised tunnistused ja koolis hästi hakkama saamine on muidugi toredad, aga kooliga seoses on mu mõtetes viimastel aastatel keerelnud ja esile tõusnud üks aspekt - laste käitumiskultuuri puudumine. Puutudes probleemidega kokku teist aastat huviringijuhendajana, kuuldes teiste õpetajate jutustusi ja näiteid "tänapäeva lastest", kuuldes lapsevanemate muresid ka kooli hoolekogu liikmena, tekib küsimus - mis toimub?

Mida ma nimetan käitumiskultuuri puudumiseks, häirivaks ja ebaviisakaks käitumiseks? Igapäevaelu (pisi)asju - mittetervitamist, mitte otsa vaatamist, mitte vastamist küsimustele - elementaarse viisakuse puudumist. Täiskasvanu vastu igasuguse respekti puudumist. Ebaviisakust. Ropendamist. Seda, kui algklassilaps õpetajat nimepidi ja sinatades kutsub - seda mitte sõbralikult ja omavahelisel kokkuleppel vaid üleolevalt ja räusates. Karjumist, vinguvat kõneviisi, ebalugupidavat hääletooni. Bussis trügimist. Enese õigustamist ja igasuguse vastutustunde puudumist (lubasin küll kohale tulla, aga ei viitsinud ikka).


Kas see on ainult meie piirkonna probleem? Kuuldavasti on samade asjadega hädas ka teiste meie maakonna (nüüd juba valla) koolide õpetajad. Riste samal ajal jutustab pealinna vene õppekeelega kooli kohta uskumatuid lugusid vaikusest klassis ja kaasa töötamisest isegi sel juhul, kui tagumistes pinkides käib paralleelselt veel teinegi teema. Minu uurimise peale, kas see tundub olevat saavutatud kuidagi hirmu ja ähvardustega, arvas ta, et seda mitte, aga austus täiskasvanu vastu ja autoriteetide tunnistamine on seal säilinud. Minule meenub Eesti ühte suurimast koolist, Viimsi koolist ka suhteline vaikus nii tundides kui vahetundides.

Kuidas tänapäeva lapsi koolis kasvatada püütakse? Kirjutan mälu järgi üles, mida direktor lapsevanemate koosolekul rääkis. Kui õpetaja on pidanud last kolm korda suuliselt keelama tunni segamis eest, kõrvaldatakse õpilane tunnist ja antakse talle kätte "saatekiri" iseseisva õppeülesandega, millega tuleb minna kooli sotsiaalpedagoogi ruumi õppima. E-kooli kirjutatakse märkus. Sotsiaalpedagoog, klassijuhataja ja lapsevanemad vestlevad lapsega, tehakse koos plaane käitumise parandamiseks. Kolmele tunnist eemaldamisele järgneb vestlus direktori juures. Kõige karmim karistus on õppetööst täiesti eemaldamine, seejuures tuleb programm iseseisvalt omandada ja koolis vastamas käia.

Miks siis ei muutu olukord paremaks? Vestlemine, üha uuesti ja uuesti vestlemine paistab olevat mõnede laste puhul siiski ebatõhus meetod. Ma ei osk lahendust välja pakkuda ja olen lihtsalt hämmeldunud, kuidas lapsed käituvad ja mida nad endale lubavad. Hiljuti rääkis mulle üks algklassipoiss, et tal on tunnis ainult kaks probleemi - ta räägib üle klassi ja on õpetaja poole kogu kuklaga. Ühest sellisest õpilasest piisab, et rikkuda kogu klassi töörahu, olgu klassis õpilasi viis, viisteist või kolmkümmend viis. Sellised õpilased lihtsalt ei suuda, ei oska, ei jaksa, ei ole harjunud teistmoodi käituma. Need ei ole minu lapsepõlveaegsed "elumehed" seitsmendast klassist, need on esimese klassi juntsud, kes  samal ajal on üks- ühele ideaalsed lapsed. Korrutage see esimese klassi käitumine seitsmega ja siis on võimalik ette kujutada, mis toimub klassides kolmanda kooliastme alguses. Kaheksandikud-üheksandikud on enamasti juba mõistliku(ma)d.
Õpetajad kurdavad, et probleemsete laste vanemad ei ole koostööaltid, lapsevanemad kaebavad et õpetajad ei saa lastega hakkama ja peaksid professionaalidena olema karmimad ja olukorraga toime tulema.


Millest see kõik alguse saab? Nõustun Anna Wahlgreniga, kes kirjutab, et tänapäeva lapsele on pandud tohutu, ülejõu käiv koormus sellega, et temast on tehtud "maailma naba" - teda arendatakse, temaga arvestatakse, tema soove täidetakse. See on väga raske roll. Lapsed ei oska ise hakkama saada, oma aega mõistlikul viisil sisustada, neil pole tegelikke kohustusi millest sõltuks mingi päriselt oluline asi (kui oma voodi tegemata või nõud pesemata jäävad, ei juhtu tegelikult midagi võrreldes sellega kui karjapoiss vanasti mõne looma ära kaotas). Kas tänapäeva lapsevanemad õpetavad kõige selle arendamise sees oma lastele, et tuttavale täiskasvanut on viisakas tervitada? Et bussi sisenedes on mõistlik koolikott seljast võtta, et sellega mitte kaasreisijaid peksta pinkide vahel trügides? Et täiskasvanule, eriti naisterahvastele ja vanematele inimestele on viisakas bussis istet pakkuda? Et teiste inimeste jutule ei segata vahele (omast käest tean, et see on eriti raske). Et ei lärmata ega tormata? Et vahel tuleb oodata, kõike ei saa kohe? Et kui kirikus keegi kõneleb, segab ringi jalutamine teisi? Et kontserdil, teatrietendusel jms üritusel sobib liikuda ainult aplausi ajal ja vaikselt, teisi segamata.

Ja ma oleksin eriti sinisilmne, kui arvaksin, et minu kooli läinud koduõppurid sellest kõigest puutumata jäävad. Ei jää. Nad on ka ise tunnistanud, et see häirib. Ja ilmselt ei märka nad ise, et mõjutab vähemal või rohkemal määrab ka nende käitumist.

Semestri lõpp. Kolm endist koduõppurit koolipingis.

Dora sai esimese numbritega tunnistuse - viiterivi ja KH-rivi. KH on kujundav hindamine, mida kasutatakse muusikas, kunstis, kehalise kasvatuses ja arvutiõpetuses hindamisel. Märkamiste alla oli kirjutatud:"Oled viisakas ja sõbralik, töötad tundides aktiivselt kaasa. Õppeülesannete täitmisel vajad mõnikord juhendamist ja tähelepanu pead pöörama tööde korrektsusele. Õppevahendid on alati kaasas ja kodused ülesanded tehtud." Kooliasjadega tegeles Dora täiesti iseseisvalt - ei vaadanud mina temale e-koolist õppimist ega kontrollinud kas on õpitud. Ei pakkinud koolikotti ega teritanud pliiatseid. Mõnel korral palus ta kontrolltööks korrates abi, et küsiksin temalt küsimusi. Nii suur iseseisvus ja hea hakkama saamine on rõõmustav, isegi väga üllatav. Jõuluvaheajani jätkab koolis, siis vaatame edasi.

Reetal oli samuti viieline tunnistus. Kuuendas klassis tuli uusi aineid juurde ka - ühiskonnaõpetus ja vene keel. Jätkab õppimist endiselt täiesti iseseisvalt ja vastutab ise oma asjade eest. Matemaatika õpetaja rääkis, et terve nende klass on programmist ees ja teeb juba 7.klassi asju - kõik viis (5) õpilast on matemaatikas väga head. Reeta lööb kaasa ka õpilasesinduses ja käib suhtlusringis. Vahel ikka nuriseb, et koolis on igav ja osade õpilaste käitumine on väga häiriv, aga koduõppele jääda ka ei tahaks.

Riste viiterivi oli tunnistusel kõige pikem, sest kaheksandas klassis on õppeaineid juba väga palju. Novembrikuu on ta olnud vahetusõpilaseks pealinna vene õppekeelega koolis. Lisaks tuli tal ka iga oma kooli õpetajaga kokku leppida, mida neis ainetes iseseisvalt omandada tuleb vahetusõpilaseks olemise ajal. Seega trimestri kolm viimast nädalat on ta teinud mõnes mõttes topelttööd - nii oma kooli asju kui ka vene kooli omi. Osades ainetes on rohkem teha ja teistes vähem, aga igas aines tuli asjad kontrolli all hoida. Ja sellega on ta saanud suurepäraselt hakkama!  

Tõsi, ema kriitilisele silmale on nii mõnigi vihik lohakam kui meil omal ajal lubatud oleks, aga nõudmised olid siis ka hoopis teised. Huviringe ja tegevusi on kõigil lastel palju ja mul tuleb valvata, et nad endale liiga ei teeks. Kui on kehv enesetunne või suur väsimus, olen nad rahumeeli koju jätnud ja aja maha võtnud.
Jõulukuu tõotab tulla üritusterohke ja vaheldusrikas, nagu ikka.

Harilik koduõppenovember, võtame vabalt

Ahhaas

Mina: "Kata, tule pane palun oma viiul ära!"
Kata: "Ma ei saa praegu, ma ehitan ajamasinat!"
Mina" Ajamasinat?!"
Kata: " Jaa, et unistustemaale lennata muidugi!"

***

Mina: "Dora, mine võta omale valge kapi sahtlist taskurätikupakk."
Kata: " Seal ei ole taskurätikuid!"
Mina: "On küll, ma just panin."
Kata: "Ei ole!"
Mina: "Kust sa seda võtad?"
Kata: "Ma olen õppinud kappide kõrgemat teadust."

***

Kata: "Emme, ma tahan endale sellist mütsi, nagu Reetal. Ma ei teha enam salliga mütsi (st tuukrimütsi). Mul on sellega väga piinlik."

***

Katal on lasteaia suhtes praegu selline stiil, et ta ei soovi üldse sinna minna, aga kui mu plokkflööditundidega või tema viiulitundidega seoses transpordilogistika tõttu on pidanud pooleks päevaks ikka minema aeda, siis meeldib küll väga (ja juhtub, et järgmiseks päevaks kaupleb end terveks päevaks sinna). Mina ei sunni minema ka, olgu pealegi siis minuga igal pool kaasas. T on ujumispäev, aga ka sellest on ta keeldunud mitu nädalat järjest. Hiljuti lasteaiaõpetaja selgitas mulle, et kolmapäeviti hakkavad nad hommikuti jälle teadustööd tegema st hakkab olema avastusõppe päev. Kata olevat teatanud, et temal seda küll vaja pole. Selle aasta teemaks on värvid ja kui talle näidati, mis katseid nad lasteaias eelmisel päeval teinud olid, oli Kata öelnud, et ta on kodus juba seda teinud. (Mis oli tõsi - juhuslikult olime tõesti vaadelnud, kuidas salvrätikule vildikaga joonistatud laigud sulasid vees erinevateks värvusteks.)

Kodus on samas aga tema meelest ka kogu aeg igav ja kogu aeg peab õppima. See viimane väide on muidugi eriti üllatav, sest juba mitu nädalat, et mitte öelda kuud, pole me Kataga mitte midagi "õppinud" seetähendab kirjutanud-lugenud!  Tähelood edenevad väga kaootiliselt ja üle 5 tähe pole me peaaegu selle kolme sügiskuu jooksul kohe kindlasti õppinud :). Matemaatikaga pole tegelenud ja viimased etteplaneeritud loodusvaatlused jäid vast septembrisse. Jah, spontaanselt sai eile hommikul lapsed kutsutud kirsipuu otsas istuvaid leevikesi vaatlema, issi vana ornitoloogina haaras kohe ka binokli järele. Aga et siin majas kedagi "sunnitaks" (loe: õhutataks) omandama elementaarset kirjaoskust, mis võiks olemas olla enne ametlikku koolitee algust, seda küll pole tükk ega nähtud. Aga viiulimäng meeldib väga. Eriti nüüd uue plaadi, noodi ja stiiliga, kui õpetaja on käinud Suzuki koolitusel ja ise indu täis.