Harilik koduõppenovember, võtame vabalt

Ahhaas

Mina: "Kata, tule pane palun oma viiul ära!"
Kata: "Ma ei saa praegu, ma ehitan ajamasinat!"
Mina" Ajamasinat?!"
Kata: " Jaa, et unistustemaale lennata muidugi!"

***

Mina: "Dora, mine võta omale valge kapi sahtlist taskurätikupakk."
Kata: " Seal ei ole taskurätikuid!"
Mina: "On küll, ma just panin."
Kata: "Ei ole!"
Mina: "Kust sa seda võtad?"
Kata: "Ma olen õppinud kappide kõrgemat teadust."

***

Kata: "Emme, ma tahan endale sellist mütsi, nagu Reetal. Ma ei teha enam salliga mütsi (st tuukrimütsi). Mul on sellega väga piinlik."

***

Katal on lasteaia suhtes praegu selline stiil, et ta ei soovi üldse sinna minna, aga kui mu plokkflööditundidega või tema viiulitundidega seoses transpordilogistika tõttu on pidanud pooleks päevaks ikka minema aeda, siis meeldib küll väga (ja juhtub, et järgmiseks päevaks kaupleb end terveks päevaks sinna). Mina ei sunni minema ka, olgu pealegi siis minuga igal pool kaasas. T on ujumispäev, aga ka sellest on ta keeldunud mitu nädalat järjest. Hiljuti lasteaiaõpetaja selgitas mulle, et kolmapäeviti hakkavad nad hommikuti jälle teadustööd tegema st hakkab olema avastusõppe päev. Kata olevat teatanud, et temal seda küll vaja pole. Selle aasta teemaks on värvid ja kui talle näidati, mis katseid nad lasteaias eelmisel päeval teinud olid, oli Kata öelnud, et ta on kodus juba seda teinud. (Mis oli tõsi - juhuslikult olime tõesti vaadelnud, kuidas salvrätikule vildikaga joonistatud laigud sulasid vees erinevateks värvusteks.)

Kodus on samas aga tema meelest ka kogu aeg igav ja kogu aeg peab õppima. See viimane väide on muidugi eriti üllatav, sest juba mitu nädalat, et mitte öelda kuud, pole me Kataga mitte midagi "õppinud" seetähendab kirjutanud-lugenud!  Tähelood edenevad väga kaootiliselt ja üle 5 tähe pole me peaaegu selle kolme sügiskuu jooksul kohe kindlasti õppinud :). Matemaatikaga pole tegelenud ja viimased etteplaneeritud loodusvaatlused jäid vast septembrisse. Jah, spontaanselt sai eile hommikul lapsed kutsutud kirsipuu otsas istuvaid leevikesi vaatlema, issi vana ornitoloogina haaras kohe ka binokli järele. Aga et siin majas kedagi "sunnitaks" (loe: õhutataks) omandama elementaarset kirjaoskust, mis võiks olemas olla enne ametlikku koolitee algust, seda küll pole tükk ega nähtud. Aga viiulimäng meeldib väga. Eriti nüüd uue plaadi, noodi ja stiiliga, kui õpetaja on käinud Suzuki koolitusel ja ise indu täis.