Rattasõidurõõm

Rattasõiduõppest sai rattasõidurõõm kõigest mõne päevaga. Nüüd oskab Kata ise sõitu alustada ja pöörata, saab ka jala maha kui seisma jääda vaja.

Ratastega juhtus aga selline huvitav lugu, et pere peale on hetkel meil 2 sõitvat ratast ja 1 Kata lastekas+Kata rattakäru. Hakkasime siis esimese hooga keskmistele lastele vaatama uusi rattaid ja hea, et avastasime, et Reeta ja Dora sõidavad juba edukalt Riste 26'' rattaga, kui sadul madalaimas asendis on. Selgus, et vajame hoopis täismõõdus rattaid juurde ja olemasolevad tuleb lihtsalt peresiseselt ümber jagada, et kõik sõita saaksid.

Rattasõiduõpe

Kata on meil nüüd 5,5 aastasena* kasvanud nii pikaks, et väntadega ratas lõpuks talle parajaks on saanud. Ma ei teagi, mis suurus see on, pole vist isegi päris tavapärane, äkki 14''. Siiani on ta oma 10'' jooksurattaga sõitnud, aga see on ikka juba väga tilluke ja sadulat pole enam mõtet tõsta. Mõtlesime, et sel kevadel võiks äkki hakata Kataga rattasõitu harjutama.

Ta ise oli väga elevil ja Dora harjutas temaga paar päeva kodumurul. Seejuures väitis Dora, et see on üks raskesti vändatav ratas. Muru pole muidugi ka eriti hea sõidu õppimise koht. Aga jooksurattakogemus Katal on ja õdede usina koostöö tulemusena sai Kata siiski rattasõidumaitse suhu ja eile nad "kimasid" oma ratastega mööda õue päev läbi, Katat ei morjendanud see, et tema kimamised olid paar meetr pikkused ja ta pidi pidevalt uuesti ratta selga ronima. Õhtul käis Kata issiga Emmastes rattateel harjutamas. Juhtimisi-ja pidurdamisoskused vajavad veel lihvimist, aga väntamine on olemas ja tahe suur.




*Meie lapsed on kõik õppinud üsna hilja rattaga sõitma. Riste õppis sõitma alles kuuesena, kui sünnipäevaks 20'' ratta kinkisime. Reeta sai viieseks sünnipäevaks 16'' ratta ja õppis kohe ära, mis tema järjekindluse puhul ei üllatanud meid. Doral oli korralik jooksuratta-kasutamise staaž all ja tema õppis sõitma 4,5-sena täitsa kogemata Tallinnas sugulastel külas olles, mis on meie pere rekord.

Hoopis huvitav variant

Täna õppis Dora matemaatikas sentimeetrit ja ma kirjutasin talle paberile erinevaid asju, mida joonlauaga mõõta. Kata oli mu kõrval. Lisasin nimekirja parajasti "issi jalalaba", kui Kata luges paberilt: I- S-S-I, issi! Oli ka ise väga üllatunud.
"Neid tähti ma tunnen!". Tõsi, ta ei tunne veel sugugi kõiki tähti. Aga tuleb välja, et neid mida tunneb, oskab nüüd kokku veerida ;).
Tõime liikuva aabitsa ja ma pidin talle igasugu sõnu kirjutama, tema muud kui veeris. Mina tüdisin enne. Liikuvas aabitsas oli i-sid vähe, siis tegi Kata ettepaneku, et võiks kasutada tagurpidi hüüumärki i-asemel. Kui ma lõpuks KATA ladusin, muigas ta ja ütles, et see on ju äratuntav - Kata.

Sellist varianti lugema õppimisest polegi veel kuulnud :).

Kata leidis käärid, liimipulga ja tüki paberit

Varsti hakkas tulema igasugu toredaid tegelasi. Kõige alla on muide issi Piibliga :).

Vahel tuleb kirjutamisetuhin lihtsalt peale ja siis tuleb ju kirjutada ;)

Jalgrattaluba

Meie koolis saab 10-aastaselt sooritada jalgrattaeksamit, mis annab õiguse maanteel iseseisvalt sõita. Tavaliselt tehakse seda 3.klassi lõpus ja sellele eelneb liiklusõpe (teooria ja praktika). Maalastele oluline asi, sest rattateid siin napib ja tahaks ju üksi liikuma pääseda! Tõsi, olen märganud, et fakt, et seaduse järgi ilma juhiloata ei tohi 10-aastane manteel sõita ja alla 8-ne ise üldse maanteel sõita (ka täiskavsnuga koos) ei tohi, on väljaspool Hiiumaad vähelevinud teadmine.
Reeta aga oli 3.klassis alles 9-ne ega pääsenud eksamile. Pealegi oli koduõppel ega puutunud siis veel eksmiks valmistumsega kuskil kokku. Nüüd kümneseks saades pääses koolis eksamile, aga ettevalmistus jäi puudulikuks - 3.klassi liiklustundides osaleda ei saanud, kodus süveneda ei jaksanud kevadise üritustiheduse tõttu samuti. Ega see test ja sõit pole mingid naljaasjad ka, tuleb tikka korralikult eada ja osata. Alati on neid, kes ei julgegi eksamit teha ja loobuvad sõiduõigusest ning neid, kes läbi ei saa.

Ka Reetal tuli minna korduseksamile. Elu esimene valus kaotus. Ja elupäästvalt vajalik.

Kui politseiga kokku lepitud uus eksamipäev lähenes, aga Reeta ikka veel arvas, et hoopis testid on valesti koostatud, mitte tema vastused, otsustas "perekondlik õppenõukogu", et sellist liiklejat ei julgeks ka lubadega maanteele lasta ja lükkasime eksamit veel edasi. Lahendasime koos teste paberil ja arvutis, uurisime liiklusmärke, saime sünnipäeval käies ka  "eratunni" tuttavalt sõiduõpetajalt. Hakkas juba looma!

Kui siis uus eksamiaeg kätte jõudis, sooritas Reeta eksami ilmaühegi veata.

Laadakohvik

Samal päeval, kui oli muuseumiöö üritus, toimus hommikul kohalik kevadlaat. Meie tüdrukud koos koolikaaslastega otsustasid seal kohvikut pidada. Täitsa omaalgatuslik kooliväline projekt! Jagasid omavahel ära, mida keegi küpsetab ja tegid ettevalmistusi. Meie köögis valmisid viineripirukad, Kass Arturi kook, kaneelirullid ja vahvlid. Veel pakuti ses kohvikus Kirjut Koera, pitsat, rabarberimuhvineid, rabarberikooki, kookosekooki ja teed ning morssi.
Klõpsasin telefoniga paar pilti valmivatest hõrgutistest.

Eks iga küpsetajal oli kodus emast assistent olemas, kuid tegelikult tegid tüdrukud väga iseseisvalt. Meie omad küpsetasid vahvlid ja Kass Arturi eelmisel õhtul valmis ning laadapäeval ärkasid kell 6, et taigen kerkima panna ja viineripirukaid teha. Hinnasildid maaliti ka ja oldi õhinaga asja juures.

Olin tõttöelda veidi skeptilinegi, kas tüdrukud oma kaubast lahti saavad, sest laadal oli veel teinegi, ametlik ja kuulutustel välja kuulutatud kohvik. Laadale minnes tundus asi üsna lootusetu, sest ilm oli vihmane ning koogiletti ei saanud avadagi. Ilma selginedes aga hakkasid koogitaldrikud tühjenema ning laada lõpuks oli laud päris tühi. Sõin ja jõin seal minagi ja sain kõhu head-paremat täis!(Ärkasin küll koos noorte "pagaritega", aga hommikusöök jäi söömata)

Usun, et see oli lastele väga hea kogemus. Ka teenitud tuluga olid tüdrukud rahul - kuludesse kanti 1/3 teenistusest ja minu meelest on see ju väga hästi.

Mõni pilt Kata mängudest

Kata mängis pikalt ja süvenenult oma loomaaialoomafiguuridega. Kiskjatele oli toiduks pandud savist lind. Kaelkirjakud sõid heina. Jääkaru jaoks oli valgest paberist rebitud omaette "manner" ja ta teistest kaugemale paigutatud.

Siin on ühes mängus koos ruumiline muinasjuturaamat ja nukumööbel, nukk ja hulk hobuseid.

Dora sammud kirjaoskajate sekka :)

Kui reedesele pereosadusele järgnesid veel laulu-ja viiuliproov esimeseks advendiks, tüdines Dora ära ja hakkas tahvlile meie jaoks teateid kirjutama :)

Dora on äkki, oma 6. sünnipäeva eel jõudnud toredasse arengufaasi - avastanud enda jaoks kirjutamise ja ka lugemise. Kirjutamises pidi ta suuremate õdede arvates olema juba vähemalt sama hea, kui Vahtramäe Emili ema! Ja lugemises on edusammud juba sellised, et reedel veeris vaevata kokku "UUS TESTAMENT JA PSALMID". Kõik, mis kuskil kirjas, tuleb püüda kokku veerida. See õnnis aeg, kui laps lugeda ei osanud, on mööda saamas. Aga eks ta vahetab ka hambaid hoolega, alt on kolm ära kukkunud ja uued asemele kasvanud, üleval logisevad järgmised kaks...