Vahelduva eduga on siinmail kestnud unchooling juba 11 päeva. Esmaspäevast on küll suuremad lapsed taas koolis, aga päris terveteks neid veel lugeda ei saa. Nõme emme ei luba lapsi nädal aega kehalises kasvatuses osaleda ja iga päev trennis käia. Arstitädi arvab sama, aga see pole ju oluline. Kohusetundlikud lapsed koduõppisid haiguse ajal kõik ära, mis e-koolis avaldati ja kiirustasid kooli kontrolltöid järgi tegema. Sama emme ohkas kergendatult, kui selgus, et esmaspäevased solfid Käinas on kuu lõpuni pausil ja viiendike mataolümpiaad edasi lükati. Sest sel nädalal pidi tüdrukud olema eile orkestriproovis Kärdlas, täna lastekooriga Haapsalus ja pühapäeval orkestriga Pärnus. Tegelikult oli vaja olla reedel ka Kuressaares ortodondi vastuvõtul, aga see jäi nüüd ära, kuna Dora on ikka veel haige.
Doral on nohu, köha ja palavik. Eile, haiguse kümnendal päeval, käisime perearsti vastuvõtul ja täna hommikul verd andmas, uriiniproovi viimas ja kopsupilti tegemas. Selgus, et pole kopsupõletik, tänu Jumalale, aga põskkoopapõletik on. Nädal aega peab rohtu võtma.
Verevõtja tädi ohkas, et on ikka palju haigusi praegu ja jutustas, et eile ôhtul oli keskväljakul kuulnud kohutavalt köhivaid tüdrukuid bussipeatuses pillikastidega bussi ootamas. Need olid meie suuremad tüdrukud.
Sellises olukorras on muidgi õppimine Doraga täiesti tahaplaanile jäänud. Parematel hetkedel oleme püüdnud lugeda, mõnd õppemängu teinud, vaadanud videosid. Aga see on ka kõik. Tõsi, pikemalt peatusime loodusõpetuses inimese meelte teemal. Siiski pole me mitmes aines veel teise poolaasta materjalideni jõudnud. Ja trimestri lõpuni on 2,5 nädalat aega ainult. Oeh.
Mina tegelikult ei imesta selle üle, miks tänapäeval haigusi nii palju on. Ma imestan hoopis selle üle, miks inimestel nii kiire on poolhaigena ringi joosta. Mäletan oma lapsepõlvest, et isegi nohu-köhaga haigeks jäädes saadeti kohe koolist koju, siis tuli arst koju (mitte ei läinud tõbine vastuvõtule), määras nädala jagu voodirežiimi,aurud-kupud ja ravimid, siis külastas uuesti või kutsus visiidile (aga seda kui köha polnud enam), siis määras nädala kodust taastumisrežiimi ja seejärel vähemalt 2 nädalat kehalisest vabastust. Ja palaviku kohta oli meil kodus mingi raudne reegel, et kolm päeva peale palavikku isegi koduõue ei minda. Ühesõnaga 11 päeva haigust oli nö. alles algus, mitte pikaleveninud koolist puudumine. Praegu ei kardeta köhaga ringi lipata ega päris tõbisena kooli minna. Eile just öeldi mulle, et laps küll puruhaige, aga ega siis olümpiaadile saa saatmata jätta. Tore küll, minu lapsed osalesid samal olümpiaadil... Ja suhtumisest, lapsel on enesetunne ju parem ja kodus igav, ei saa ma üldse aru - kui peres on viirushaigus siis seda ei minda küla peale levitama. Heal juhul saadetakse see terve laps maale vanaema juurde, mitte lasteasutusse :)))
VastaKustutaÄh, olgu, ma ei kurjusta tegelikult, lihtsalt ütlen, et minu arust on tark taastuda ja zdarovje dorožee.
Täpselt, ma olengi sama meelt ning jutt pidi olema iroonia võtmes. Just mõtisklesin selle üle, kuidas meid omal ajal raviti. Tänapäeval on vaja ruttu terveks saada, ikka esimesel võimalusel Ferveks sisse ja AB kuur.
VastaKustutaPerearst on meilgi koju tulnud, aga vaid imiku ja väga ootamatu kõrge palaviku puhul kesk südasuve. Linnas ei tee ükski arst sedagi, tuleb minna haige lapsega üldjärjekorda. Mina pean oma suurte laste seekordset nädalast põdemist miinimumiks, aga lastele on raske seda selgeks teha. Ega nad pole sellises haiguses kunagi varem olnud ka küll. Õpetajad koolis vangutasid pead, meie lapsed puuduvad haiguse pärast, kuidas küll nii?
(Just tuletasin täna meelde, kuidas ma Albertville taliolümpia ajal sain terve kuu bronhiidi pärast koolist puududa ja ei sundinud mind kooli kiirustama ka see, et ema mulle ise penitsilliini süstis iga päev :) Ja see oli 9.klass. Aga tol ajal muidugi ei pidanud kõiki vahepeal olnud kontrolltöid järgi tegema minu mäletamist mööda. Nüüd on teisiti. Ja ma saan aru, et väikeste kooride ja orkestrite puhul on iga inimene väga arvel. Lapsed on ise ka kohusetundlikud ja muretsevad. Seepärast rõõmustangi, kui igasugu asjad ära jäävad ja graafikud hõrenevad.
Aga vist ei õpita ka terviseküsimusi muud moodi kui omal nahal kogedes. Paraku.
Oh, ma olen sel teemal nii palju sõdinud viimastel päevadel, brrr.
Eks olenes õpetajast - Viir ja Fimberg lasid küll kõik tunnikontrollidki järgi teha ja töövihikust kõik ülesanded ära täita :)
VastaKustutaTänapäeval on lapsed kuidagi nii ära hirmutatud koolis, et puudumisest oleneks nagu kogu tulevik ülikoolipääsemiseni välja. Minu omad ka alati värisevad ja vaidlevad kui kuri emme sunnib õhtuse halva enesetunde peale juba koolist koju jääma, sest hommikuti on ju haigenagi alati parem olla ja kus seda siis prognoosida saab, kas läks üle või on midagi tõsisemat.
Ainult meie pedagoogist ei käi mul jõud üle, tema väidab alati, et ta pole haige...