Kodu on inimese turvapaik. Kodus saame olla need, kes me tõeliselt oleme. Ei käida maskidega, ei olda rollides. Siin tohime näidata välja oma tõelisi tundeid ja jagada mõtteid. Kas ei peaks õppimine sellises olukorras just kõige paremini sujuma?
Kodunt väljudes oleme juba keegi muu - tööl alluv või ülemus, poes klient, koolis õpilane või õpetaja, käitumine neis rollides muutub otsekohe. Väljaspool kodu kutsutakse lapsi korrale vahel ütlemisega, "ega sa omas kodus pole, et..." . Kas kodus on siis kõik lubatud? Kindlasti mitte. Igas kodus on oma reeglid, isegi siis kui neid kokku ei lepitagi.
Kodutunne on miski, mida raha eest osta ei saa. Njaa, pangad pakuvad kodulaenugi. Kuidas aga luua kodu, mis oleks inimestele pelgupaigaks ja kohaks, kus saame olla need, kes me tõeliselt oleme? Kas kodutunne on pigem eluruum või suhted? Või nende kombinatsioon?
Panin enda jaoks tallele mõned Tommy Hellsteni ("Olla lapsevanem" Pilgrim, 2008) mõtted kodust :
- Kodu sünnib sellest, et seal ollakse. Kodu on olemispaik, olemisele pühitsetud tempel. Selle koha ülesanne on tulevastele sugupõlvedele edasi anda teadmisi sellest, et inimest armastatakse.
- Kodu on paik, kus osatakse olla jõude.
- Pühendumine ja kohalolek tulevad kõne alla siis, kui perepiiris ei kiirustata.
- Kui laps leab vanemate loodud maailmas, kus ei kiirustata, hakkab ta aina enam uskuma, et tal on tõesti vanemad.
- Õigupoolest on kodu see paik, kus väikesed ja argipäevased asjad saavad pühaks. Argipäev on pühaduse avaldumiskoht. Seal tunnetad püha olevikuhetke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar