Lugemislaual jaanuarikuus

Ka mina olen raamatukogusõber, nagu lapsedki :) Sageli tunnen, et mind juhitakse raamatuteni, millest leian vastused just päevakorras olevatele küsimustele. Vahel otsin aga "liiga ise" ja siis ei pruugigi ma miskit leida. Viimati Kärdla raamatukogus käies läksin eelkõige küsima varem loetud Saara Kinnuneni "Las ma olen laps". Selgus, et see on ainult Emmaste raamatukogus olemas. Küll aga leidsin palju muud!

Kuna meil on parajasti päevaorras st sel õppeaastal eesmärgiks võetud sellised tegevused , mis lastes kasvataks koostööoskust, empaatiat, üksteise ja erinevate arvamuste väärtustamist, leidsin need raamatud olevat igati praktilised. Alati on huvitav leida, et oled omaenese tarkusest juba teinud midagi sellist, mida raamatus väga kasuliku harjutusena soovitatakse:) Mitmed neis raamatutes soovitatavad harjutused kavatsen lähiajal ära proovida meie igahommikuses ringis. Eriti hea on see, et sedasorti ülesandeid on võimalik samaaegselt teha eri vanuses lastega, nii et kõik pere lapsed on võrdses õppeolukorras. (Sama lugu on lauamängudega, sestap oleme aasta algusest kavva võtnud igal koolipäeval ühe lauamängu mängimise hetke, et üheskoos õppida ootama oma järjekorda, pidama kinni reeglitest, võitma ja kaotama).

"Avastagem laps" on ülevaade montessooripedagoogika teooriast, "Õpeta mind seda ise tegema" aga praktiliste harjutuste kogu. Esimene mulle vana tuttav, teist polnud ma varem näinud. Siinkohal meenutan oma kunagise pedagoogipõlve algusaastaid, mil ma tänu montessooripedagoogikas tuntud põhimõtetele, tegevustele ja vahenditele noore erivajadustega õpilaste õpetajana ellu jäin:) Randvere perekeskuse logopeed, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta, võttis minu huvi väga tõsiselt ja tutvustas üksikasjalikult õppevahendeid ja selgitas tausta. Kuna toimetulekukoolis polnud tol ajal õpikuid ega töövihikuid (ja ega neist suurt abi poleks olnudki), siis arendasime kätt ja mõistust just sedasorti töödega. Ega mu oma suuremad lapsedki sedasorti tegevusest pole pääsenud ja karta on, et pisemadki neist osa saavad :))) Nüüd aga saame suurematega väiksematele õppevahendeid koos meisterdada ja seeläbi lõikavad kasu kõik asjaosalised.

"Laps on hakanud lugema" jäi riiulilt näppu vast seetõttu, et üks me lastest just lugema hakkas. Raamatusse on koondatud (ilmselt autori poolt korraldatud) küsitluse või uurimustöö vastused ja käsitletakse ka lugemaõppimise etappe, emakeelse aabitsa ajalugu ja lugemaõpetamist varaematel aegadel. Igati huvitav teada!

"Terane laps" on samuti mulle tuttav varasemast ajast. Raamatut soovitas mõned aastat tagasi logopee Krista Leisberg. Päevakorras olid meil siis sellised teemad nagu Reeta kooliküpsuse uurimine kuueaastasena ja hiljem Kata kogelemine. Alapealkiri "aidake oma lapsel andekaks saad" kõlab veidi tobedalt, võibolla on see reklaamiks pandud moodsatele vanematele :) Sisu on igati asjalik, hõlmates lapse arengut sünnist kuni 4-aastaseks saamiseni ja milliseid tingimusi laps arenguks vajab. Autor keskendub kõne arengule, soovitab arengut soodustavaid lelusid ehk sobivat mänguasjakasti sisu erinevatele vanustele ning pool tunnikest lapse ja vanema üks-ühele koostegevust. Sealjuures ei ole tegemist mingi uue ja peene treeningprogrammiga, vaid väga lihtsate (ja odavate) nippidega, kuidas oma lapse arengust teadlik olla ja tema edusammude üle rõõmustada.

Tahtsin teada, mis peitub nende kirevakaaneliste raamatute sees. Natuke sedamoodi tundus, et ega vist see pole päris see, mis minu vastu räägiks. Aga kuna hindamise ja kiitmise teema parajasti päevakorras on, siis tundus ikkagi aktuaalne end kurssi viia, mida sellised raamatud soovitavad. Sama autor ja sama stiil. Raamatutes on paigutatud vasakpoolsel lehele  üks põhimõte või nipp ja parempoolsel lehel asub ühes veerus soovitus lapsvanemale ja teises veerus õpetajale.

Olin eelmiseks kuul lugenud just A. Faberi ja E. Mazlishi raamatut "Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid." Ja see meeldis mulle. Samade autorite "Õed ja vennad rahujalal" polnud sugugi nii hea, kui ma lootsin. Juba hüpotees, millele kogu raamat ehitatud on,  et iga laps peres tunneb end järgmise lapse sündides, nagu mees või naine, kelle abikaasa võtab teise naise või mehe lisaks, on minu meelest liialdatud ja äärmuslik.

P. Kroppi "Mina olen lapsevanem, sina ole laps" on aga igati eluterve käsitlus lapsevanema rollist, selle muutumisest läbi ajaloo ja tänapäeva situatsiooni kriitikast. Räägitakse meedia, eriti teleseriaalide mõjust  peremudelite kajastamisel ja sellest, kuidas liiga sageli aetakse peredes laste ja vanemate rollid segamini, seejuures kavatsusega olla parem lapsevanem.

Tommy Hellsteni "Olla lapsevanem" on väga (ühiskonna)kriitiline, aga varasemast tuttav autor vajutab täpselt ja tundlikult valupunktidele sinu enda sees ja ühiskonnas. Ja nagu targa massööri käe all: neelad pisaraid, elad valu läbi ja lähed edasi, puhtama ja tervemana.