Vahekokkuvôte

Küll on hea, et koduõppel loevad ka kõik sellised päevad, kus arvudes kajastatavaid ja hinnetega mõõdetavaid tulemusi ei produtseeritagi, aga kogemused ja avastused kogunevad sellegi poolest. See on ühtaegu nii lohutav kui ka hirmutav. Sest eks päevi on erinevaid. Meie viimased tegemised on olnud reedene  Saaremaa reis, laupäevane matk issiga Tohvri rannakaitsepatareidesse,  traditsiooniline vaba (st ilma pühapäevakoolita) pühapäev ja teisipäevasele ujumistrennile järgnenud raamatukogukülastus ja emmega juuksuris käimine. (Tänane hommik näiteks on lastel olnud minu osalusetagi väga iseseisev ja sisukas - natuke plokkflöödimängu, hommikusöögivalmistamine, kadrisanditamisemõtted, pimesikumäng ja legod, legod, legod. Ma pole täna veel tabanud hetke, mil raamatute taha ärgitamine tuleks tädrukutele meeldiva üllatusena ja seetõttu lükkub see meil ilmselt päeva teise poolde.)

Esmaspäeval käis Dora koolis senitehtut ette näitamas. Enne seda sai õpetajateni toimetatud IÕK ja väike ülevaade/aruanne. Ma tegelikult ei tea, kas kellelgi on aega süveneda, mis mina kirja panen, aga seadus  ju kohustab ja neis kindlaks määratud piirides on meil vabad käed. Hindeid esimeses klassis nagunii ei tule, aga suulises tagasisides jäi klassijuhataja Doraga igati rahule ja kirjutab ka sõnalise tunnistuse semestri lõpus. Dora lahendas koolis matemaatikas töölehti ja eesti keeles pidi värvima häälikute gruppe, loodusõpetuses vesteldi ja vaadati kõik vihikud üle. Dorale täitsa meeldis, aga klassis õppimise kogemus oli talle tõeline kannatlikkuse proov - teiste järgi ootamine nt lugemises ja pidev kordamine olid talle võõrad. (Sama asja käes vaevlevad ka suuremad tüdrukud siiani, aga see on grupis õppimise paratamatus ja teistega arvestamine on oskus omaette, ehkki mitte alati mugav).

Tempo on see, mis mind ikka veel imestama paneb. Kiiresti, kiiresti ja palju korraga. Jõuluks peavad näiteks väikesed kirjatähed selged olema, teisel poolaastal jätkatakse suurtega. Meie siin alles alustasime kirjatähtedega ja see ei tekita Doras üldse sellist õhinat, nagu suuremate laste ajast mäletan :). Aga nii ongi, et lapsed pole omavahel võrreldavad. See hoiab ka lapsevanema mugavusse langemast, et läbiproovitud meetodid ei tööta.  Sellistel novembripävedal nagu täna, mil valgeks ei lähegi, tuleb püüda ju positiivne olla!