Nagu ma varem olen ka maininud, juhendan tänavu kohaliku vabaajakeskuse plokkflöödiringi. Siiani on olnud tõeliselt tore, sest lapsed on lihtsalt nii toredad! Aga täna tunnen end ma läbikukkunud pedagoogina.
Õpilaste hulgas on mitmeid poisse. Meie peres on ainult tüdrukud ja seetõttu kohtun minu jaoks üsna uue maailmaga. Väikesed mehed, kes on igavesti toredad rüblikud, aga kui neid mitu ühte ruumi saab, tundub mulle, et ma pean midagi tegema hoopis teisiti, kui tüdrukute puhul.
Õpetaja ilmselgelt kiusab lapsi, kui palub püsti seista, seejuures kahel jalal ja mitte toetada lauda/seina/tooli. Täielik ebaõiglus: lugusid tuleb mängida isegi mitu korda järjest. Telefonis ei saa üldse olla - see on muidugi naljanumber, sest koolis on nagunii telefon keelatud ja selle üle kurtval lapsel polegi üldse nutitelefoni. Mängu ei tohi ebaausate võtetega võita, täielik jama ju! Kui kohe ei õnnestu, tuleb loobuda üritamast. Mis kõige hullem: auke pillil tuleb katta õige käe õigete sõrmedega.
Muidugi ei nõua mingeid eelteadmisi, oskusi ja kogemusi pillimänguga. Ka viisi ei pea pidama, ega ideaalse rütmitundega olema. Ma tean, et nii ongi keerulisem. Aga kas natukenegi viisakat käitumist ja täiskasvanu aktsepteerimist on liiga palju palutud tänapäeva lapselt?
Täna surfan ma mööda internetti ja küsin nõu, kuidas muuta õppimisprotsess ka poistele köitvaks. Ja kahtlen, kas ma ei peaks jätkama esialgu ainult individuaaltundidega. Sest ansambli(mängu)s võimenduvad kõigi osapoolte seisukohad. Ja kui need juhtuvad olema negatiivsevõitu, siis kokku tuleb väga kole asi. Ja ma ei mõtle siinkohal üldse muusikat, vaid lihtsalt suhtlemist.
Kõlab nagu minu jutt peale minu esimest vahetusveerandi tundi käsitööõpetajana :))))) Alustagem siis sellest, et pedagoogina läbikukkumiseni on veel pikk maa minna :) Kui nii labaselt üldse saab mõtleva inimese kohta väljenduda juhtumisi on tegu segarühmaga, siis kirjeldatud käitumine on täiesti tavaline liigiomane käitumine vastassoo tähelepanu köitmiseks ja alfa väljaselgitamiseks (vanus ja see, et lapsed on varasemast omavahel tuttavad, ei määra midagi). Koolis seda kõik vähegi vabama aine õpetajad (lähim näide oleks tööõpetuseõpetajad - selline asi toimub näiteks iga kord, kui mõni tütarlaps otsustab valida käsitöö asemel puutöö ;)). Pedagoogi osa on peale passida, kes see alfa olla võiks ja end tema suhtes kehtestada/tema lugupidamine võita. Teised "karja isased" joonduvad sedamaid alfa järgi ja seavad näpud õigetele aukudele :))))
VastaKustutaKui tüdrukuid pole, võib asi olla lihtsalt minimeeste uhkuses - ükski ei tunne end ju veel pillimängus profina ning seetõttu kartes end teiste ees lolliks teha, hakatakse veiderdama. Ebakindlus on mehe vaenlane nr 1.
Kuid poisid võivad olla ka lihtsalt poisid ja ongi füüsiliselt aktiivsemad.
Marko kasutab jooksvalt poiste energia mahalaadimiseks ka väikesi aja maha võtmisi rüselemismängude mängimisega ("Kindluse vallutamine" vms.)
Tänan lohutamast! Ei ole sedapuhku tütarlapsi mängus. Ma arvangi, et poisid on poisid ja ma ei saa eeldada neilt tütarlapse käitumist.
VastaKustutaAga - oeh, oeh! Kuidas teha plokkflööditund poisile ägedaks? Eks ma muidugi jooksvalt leiutan kah, aga hetkel tunnen, et rühm väikesi poisse võtab mul hetkel põlve värisema. VÕibolla ongi veel see, et neil oma hulgas liidrit pole, aga selle nimel võisteldakse?
Või kui liider on, aga sellele millegipärast pillimäng pole tugev külg ja tekitab ebakindlustunde oma positsiooni püsimises. Aitaks selle liidri või miks mitte ka kõigi (aga sel juhul eraldi ja nimeliselt) avalik tunnustamine. FB-s liikus mingi video õpetajast, kes kõiki lapsi klassi ette kutsus ja tunnustust jagas päeva alguseks. Mõtlen midaig sarnast.)
VastaKustutaAga mis mina räägin - mina tunnen end enamasti ainuls oma "klassi" eeski lihtsalt rumalana :)))))
Ja toona koolis aitas katastroofi ennetada juhuslik ülemalfa (ehk poiste töpaõpsi) klassiruumi astumine. Mingil seletamatul ja ainult isastele omasel viisil andis ülemalfa minialfale edasi sõnatu sõnumi, et ainus emane kellele tasub meele järele olla, on see vaene ahastusseajatud käsitööõpetaja ja edasi oli elu lill. Minialfa asus järgmisetes tundides ise sama signaali edastama ja lõpuks said teised poisid ka õpetatavale ainele tähelepanu pöörata :))))
Mul on 1 idee kevadeks, mille teostamiseks vajaksin väga töpaõpsi abi! Kui keegi üldse veel mu tundi tuleb järgmisel nädalal...
VastaKustuta