Vabaõpe ja sellega seonduv tõuseb aeg-ajalt aruteludes ikka esile. Vahel tundub, et vabaõppeks peetakse justkui mingit müstilist olukorda, mis on kõigist koolidest ja õppekavadest alati parem ja üldse parim viis elada. Eestikeeles pole ma kohanud head terminit vabaõppe kohta, ikka selgitatakse seda selle kaudu, mida see pole ja kuidas sel puhul tehakse või ei tehta. Nii jääbki selgusetuks, mida siis selle all täpselt ikka mõeldakse, kui vabaõppest räägitakse. Inglise keeles kasutatakse samas tähenduses vast unschooling?
Aga leidsin mõned kirjutised vabaõppe kohta emakeeles:
* http://banaanisaar.ee/inimene/vabaope/
* http://paikesekool.blogspot.com/
* http://www.telegram.ee/tag/vabaope
* http://koduope.ee/?id=13
Ja veel, vabaõppe all mõeldakse vahel ka teisi asju, nt täiskasvanute muusikaharidust http://muusikakool.kunda.ee/vabaope/ või siis valikaineid TTÜs http://www.ttu.ee/ehitusteaduskond/ehitusteaduskond-1/ehituse-sisseastujale/oppetookorralduse-uldpohimotted/. :)
Aga
nö vabaõpe algab inimesel sünnist alates ja kõigil. Kõik lapsevanemad on
oma lapse esimesed õpetajad-kasvatajad. Mõned inimesed hakkavad
teatud perioodil miskpärast (erinevatel põhjustel ilmselt) oma
pädevuses kahtlema, ei usalda enam ennast ega last ja annavad teatepulga
(vastutuse, kontrolli) üle institutsioonile. Jah, mõnes peres juhtub
see võibolla alles gümnaasiumis, aga mõnes lausa lapse 1,5a saades või
veelgi varem (beebikool-massöör-võimlemine-beebide võõrkeeled jne). Aga
tegelikult jääb ju vabaõpe-koduõpe alati selle kõrvale alles, see ei kao
kuskile isegi koolis käies ja suure koormusega õppeasutuses õppides,
sest elu toimub ka väljaspool asutust edasi. Kui nii asjale läheneda,
siis ma võiks öelda, et minu lapsed on kõik vabaõppel, aga kaks suuremad
tegelevad hetkel lisaks ka riikliku õppekava osade ainete omandamisega
teatud õpikute toel ja omandatut kontrollib meie poolt välja valitud
kool. Ja sellele viimasele jääb kindlasti alla 50% kogu õppimise
protsessist, mis iga päev aasta ringi toimub :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar