Eelmisel nädalal juhtus mul üks huvitav lugu. Lastele noote ette valmistades jäin silmitsema üht takti ja mida kauem ma seda vaatasin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et seal on midagi valesti. Tundus, et oleks nagu pool lööki taktist puudu. Et noot oli internetist võetud, otsustasin kellegi targema käest küsida, enne kui lastele kätte jagan. Oma lapsi polnud ligiduses, viiuliõpetajat ka mitte, seega pidin seadma sammud teise majja solfiõpetaja juurde. Tema vaatas peale ja ütles, et muidugi on noodis kõik õigesti. Mina silmitsesin nooti ja ei taibanud kuidas nii olla saab.
Mõistagi oskasin ma seda lugu mängida ja teadsin ka, et kogu maailma kõigis lugudes on ta-i-ti kahelöögiline, aga selle loo sellest taktis tundus mulle midagi valesti olevat. Mõistus kiilus kinni ja ma ei saanud aru. Piinlik on ka, see on ju esimese klassi solf. Sarnased olukorrad näitavad kui ekslik ja samal ajal eneses kindel üks inimene olla võib. Hea, et seda mulle aeg ajalt ikka meelde tuletatakse, muidu hakkaksin endast liiga palju arvama. Aga solfi pean ma hakkama õppima küll, kulub marjaks ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar