Võtab aega, aga hakkab kohale jõudma. Keegi mu lastest polegi enam beebi...
Vaadates nooremate laste mänguasjakaste ja õppemänge, arvutisse salvestatud ideesid ja raamaturiiuleid, tuli tõdeda, et päris paljud neist on tegelikult mõeldud hoopis noorematele...
Kuidagi karmilt jõuab kohale, et ka Kata on juba koolieelik. Õigupoolest, väga paljudes maades lähevadki kuuesed juba päriselt kooli!
Esimene loksuv hammas lasi ka meie pesamunal suust jalga...
Arvan, et olen teda paljuski alahinnanud. Esimene laps tundus samas vanuses nii hirmus suur ja asjalik. Pesamuna on ju ... pesamuna.
4.10.17
Võhma jätkub!
Septembri lõpus käisid lapsed kahel spordiüritusel, niiöelda "reklaamüritusel" mille eesmärgiks oli rohkem lapsi sportima kutsuda. Meie lastel pole vähene liikumine probleemiks, aga osaleda tahtsid nad väga sellegi poolest.
Euroopa spordinädala raamest toimus üritus kergejõustikutrenni raames, kuhu tuli külla Jüri Tamm. Trenni väga toreda sisulise poole tegi üks kohalikest treeneritest, külaline ajas lastega juttu, trenni lõpus söödi kringlit ja lapsed said kingiks kõiksugu nänni: kaelussallid, helkurid, postkaardid jne.
Olin hämmastunud, et Kata tahtis ja jaksas kõike koos suurematega kaasa teha. Veel rohkem hämmastusin aga tüdrukute jalgpallifestivalil, kus ta rahumeeli 2 tundi osales - väikete puhkepausidega. Mina kujutasin ette, et Kata teeb veerand tunnikest ja siis loobub. Tema aga jaksas joosta kogu selle aja. Kui ürituse lõpus ka emad jalkat mängima pandi, umbes 5 minutiks, siis olin mina täiesti läbi juba sellest, et jooksin väljakul ühe värava juurest teise juurde. Ja väravad muide olid paigutatud risti, mitte nii nagu tavaliselt staadionil on :D. Ühesõnaga - jooksin üle staadioni lühemat külge pidi ja olin läbi! Tüdrukutel jätkus võhma ja jäi veel ülegi, et peale üritust batuutidel karata, poes käia ja bussijaama jalutada. Olen tõesti hämmingus.
Jälle jagati nänni: iga üritusel osalenud tüdruk sai roosa särgi, jalgpalli, seljakoti, postkaardi, kaelussalli, joogipudeli ja müslibatooni. Meie tüdrukuid nänni abil trenni meelitama ei pea, kõik neli juba käivad jalkas.
Kui ma näen, et neil nii palju võhma on, kuidas nad keskenduda oskavad ja meeskonnana tegutseda suudavad, ei ütle ma nende asjade kohta midagi halba - seda läheb ikka elus vaja. Aga alati tekitab minus küsimusi see meeletu propageerimise teema ja reklaamnänni jagamine. Mõistagi, sport nagu iga muu hobi võib ka ebajumalaks saada, koos kõige selle juurde käivaga.
Siiski olen oma lastele kade selle pärast, et neil on rõõm liikumisest olemas, mida minul täiskasvanuna napib, sest pole harjumust ja oskusi.
Euroopa spordinädala raamest toimus üritus kergejõustikutrenni raames, kuhu tuli külla Jüri Tamm. Trenni väga toreda sisulise poole tegi üks kohalikest treeneritest, külaline ajas lastega juttu, trenni lõpus söödi kringlit ja lapsed said kingiks kõiksugu nänni: kaelussallid, helkurid, postkaardid jne.
Olin hämmastunud, et Kata tahtis ja jaksas kõike koos suurematega kaasa teha. Veel rohkem hämmastusin aga tüdrukute jalgpallifestivalil, kus ta rahumeeli 2 tundi osales - väikete puhkepausidega. Mina kujutasin ette, et Kata teeb veerand tunnikest ja siis loobub. Tema aga jaksas joosta kogu selle aja. Kui ürituse lõpus ka emad jalkat mängima pandi, umbes 5 minutiks, siis olin mina täiesti läbi juba sellest, et jooksin väljakul ühe värava juurest teise juurde. Ja väravad muide olid paigutatud risti, mitte nii nagu tavaliselt staadionil on :D. Ühesõnaga - jooksin üle staadioni lühemat külge pidi ja olin läbi! Tüdrukutel jätkus võhma ja jäi veel ülegi, et peale üritust batuutidel karata, poes käia ja bussijaama jalutada. Olen tõesti hämmingus.
Jälle jagati nänni: iga üritusel osalenud tüdruk sai roosa särgi, jalgpalli, seljakoti, postkaardi, kaelussalli, joogipudeli ja müslibatooni. Meie tüdrukuid nänni abil trenni meelitama ei pea, kõik neli juba käivad jalkas.
Kui ma näen, et neil nii palju võhma on, kuidas nad keskenduda oskavad ja meeskonnana tegutseda suudavad, ei ütle ma nende asjade kohta midagi halba - seda läheb ikka elus vaja. Aga alati tekitab minus küsimusi see meeletu propageerimise teema ja reklaamnänni jagamine. Mõistagi, sport nagu iga muu hobi võib ka ebajumalaks saada, koos kõige selle juurde käivaga.
Siiski olen oma lastele kade selle pärast, et neil on rõõm liikumisest olemas, mida minul täiskasvanuna napib, sest pole harjumust ja oskusi.
3.10.17
Teadlaste öö Emmastes
Minu, kui lapsevanema meelest oli see väga vahvasti siinmail korraldatud. Terve reedese päeva toimusid harilike koolitundide asemel temaatilised töötoad ja õhtul oli üritus koos lapsevanematega.
Laste muljete põhjal olid päeval kõige vahvamad laavalambi meisterdamine, erinevate pillide tegemine (kõrrest, veeklaasidest), meelte ja aju töötuba, kuufaaside õppimine Mesikäpa küpsisega (küpsised söödi ära ka, ei olnud ainult toiduga mängimine), taimedega lõnga värvimine, meeskonnatöömängud ja poistele sillaehitus pilliroost. Ühesõnaga kõik, mis kavas oli ka meeldis - igal lapsel oma lemmikud.
Õhtul käisime üritusel Dora ja Reetaga, nägime käsitöömajas nii päeval tehtud sildu kui värvitud lõngu. Olid tõesti toredad. Programmis oli lima valmistamine PVA liimi ja booraksiga, tuulelohe tegemine ja seebi keetmine. See viimane meeldis mulle eriti ja nüüd, kui seebitegu juhendanud kooli keemiaõpetaja saatis meilile ka õpetuse ja retsepti, tahaks kangesti veel seepi teha.
Õhtu lõpetas tuntud Coca-Cola ja Mentose purskkaev, mis sai seekord mitte kõige suurem ja lapsed jõid-sõid rõõmsalt kõik allesjäänud koostisosad ära :S.
Mulle meeldis, et teemad polnud liiga keerulised ja olid hästi elulähedased. Tore, et algklassiõpetaja lastega igasugu katseid ette võtab ja õpitavat praktikasse viim. Tore, et keemiaõpetaja keedab seepi ja värvib lõngu ja õpetab seda lastele, mitte ei tasakaalust vaid tahvli peal valemeid :).
Roosiaroom hõljus veel esmaspäevalgi käsitöömajas, kuhu plokkflööditunde tegema läksin, sest seebid alles tahenesid laual.
 |
| Pildid kooli kodulehelt |
Õhtul käisime üritusel Dora ja Reetaga, nägime käsitöömajas nii päeval tehtud sildu kui värvitud lõngu. Olid tõesti toredad. Programmis oli lima valmistamine PVA liimi ja booraksiga, tuulelohe tegemine ja seebi keetmine. See viimane meeldis mulle eriti ja nüüd, kui seebitegu juhendanud kooli keemiaõpetaja saatis meilile ka õpetuse ja retsepti, tahaks kangesti veel seepi teha.
Õhtu lõpetas tuntud Coca-Cola ja Mentose purskkaev, mis sai seekord mitte kõige suurem ja lapsed jõid-sõid rõõmsalt kõik allesjäänud koostisosad ära :S.
Mulle meeldis, et teemad polnud liiga keerulised ja olid hästi elulähedased. Tore, et algklassiõpetaja lastega igasugu katseid ette võtab ja õpitavat praktikasse viim. Tore, et keemiaõpetaja keedab seepi ja värvib lõngu ja õpetab seda lastele, mitte ei tasakaalust vaid tahvli peal valemeid :).
Roosiaroom hõljus veel esmaspäevalgi käsitöömajas, kuhu plokkflööditunde tegema läksin, sest seebid alles tahenesid laual.
Kata õpib viiulit
Kata käib nüüd viiulitunnis. Uue kuu alguseks selgus, et meie ostetud viiul on talle veel suur ja õpetaja andis väiksema, kuna panevad juba sõrmi ja väiksem sobib paremini. Huvitav on see, et mõlemal pillil on suuruseks 1/8, aga Kata oma on mitu cm pikem ja poogengi on lausa 5-7cm pikem. Niisuguse kribu lapse puhul ülioluline vahe!
Ma pelgasin, et äkki Kata on veel natuke titekas, aga viiuliõpetaja kiitis, et oskab nii hästi keskenduda ja tööd teha. Rõõmustan, sest Katale tõesti meeldib! Õpetaja andis ülesandeks joonistada päevikusse viiul, Kata joonistas üksikasjadeni kõik viiulivarustuse: pilli, poogna, kampoli, kohvri, teki, noodipuldi jne :).
Tundi oleme läinud temaga praegu nii, et pool päeva on ta lasteaias ja lõunast liigume jalgratastel aiast kooli. Need on ühed mõnusad keskpäevased sõidud, kui Kata viiulikast seljas ja kiiver peas mööda rattateed minu kõrval kimab. Ilmad on olnud päikselised ja mõnusad. Edaspidi on plaanis käia kodunt ja autoga. Minu plokkflööditunnid on samadel nädalapäevadel ja graafikud loksuvad sobivalt paika. Koju saab kata õdedega kooli juurest koolibussiga, seejuures neljapäeviti on lootus nendega koos kergejõustikutrenni saada, kui veab. (Ükskord juba vedaski, kui toimus Emmaste laste trenn koos Jüri Tammega).
Ma pelgasin, et äkki Kata on veel natuke titekas, aga viiuliõpetaja kiitis, et oskab nii hästi keskenduda ja tööd teha. Rõõmustan, sest Katale tõesti meeldib! Õpetaja andis ülesandeks joonistada päevikusse viiul, Kata joonistas üksikasjadeni kõik viiulivarustuse: pilli, poogna, kampoli, kohvri, teki, noodipuldi jne :).
Tundi oleme läinud temaga praegu nii, et pool päeva on ta lasteaias ja lõunast liigume jalgratastel aiast kooli. Need on ühed mõnusad keskpäevased sõidud, kui Kata viiulikast seljas ja kiiver peas mööda rattateed minu kõrval kimab. Ilmad on olnud päikselised ja mõnusad. Edaspidi on plaanis käia kodunt ja autoga. Minu plokkflööditunnid on samadel nädalapäevadel ja graafikud loksuvad sobivalt paika. Koju saab kata õdedega kooli juurest koolibussiga, seejuures neljapäeviti on lootus nendega koos kergejõustikutrenni saada, kui veab. (Ükskord juba vedaski, kui toimus Emmaste laste trenn koos Jüri Tammega).
Septembris koolis
Sel sügisel tajusin eriti teravalt seda, kuidas koolimaailm on hoopis teine maailm, kui kodune. Ta justkui astus sisse ukses ruumi, kus valitseb hoopis teine reaalsus...
Dorale koolis meeldib. Ta on üles näidanud hämmastavat kohuse-ja vastutustunnet ja iseseisvust. Ta paneb alati õhtul kõik vajalikud asjad valmis, kontrollib mitu korda, kas on õpitud ja vajalik kaasas ning tahab olla väga tubli. Liigub kooli ja koju õdedest sõltumatult, on ka üksinda kodus meeleldi ja saab toitumisega ning asjadega kenasti hakkama. Helistab ja küsib, kui vaja.
Uus asi tema jaoks on hinnete saamine. Juba jõudis kurvastada esimese "nelja" pärast. Võrdleb end teiste klassikaaslastega ja tahab olla sama tubli kui sõbrannad. Õpetaja rääkis, et Dora ongi väga tubli ja tema arvamused ja osalemine rikastavad kogu klassi. Õpetajaga vestluses tuli ka välja, et selline ülemuretsemine ja pingutamine, enda teistega võrdlemine paistab silma ka koolis. Soovitas julgesti puhkepäevi võtta. Dora aga muretseb, et siis peab ju kodus kõik järgi õppima, heh - nagu koduõpe oleks mingi meile võõras asi :).
Ühesõnaga, kõik on väga hästi, aga mis hinnaga? Või see nii käibki?
Klassiõdedega suhtlemine ja üritused-tähtpäevad koolis on need, mis talle eriti meeldivad. Nagu ikka :) Seni on käidud võistlustel ja osaletud teadlaste ööl, neljapäeviti on tantsuvahetunnid ja trennides meeldib ka.
Õppimise kohta küsis Dora täna, mõtiskledes selle üle, et koju jääb ikka õppida - kas ma kodus õppisime korraga rohkem? Et kuidas me jõudsime nii, et ei olnud nö kodutöid. Arutlesime siis, et eesti keelt ja matemaatikat tegime iga päev ja korraga rohkem, kui koolis tehakse. (Koolis on matemaatikat vaid 3 tundi nädalas). Loodusõpetusega tegelesime nii kaua, kuni teema sai ammendatud. Mitte 1 kord (!) nädalas, nagu see koolis käib. Dora nentis ka, et muusikat ei teinud me (töövihikusse) peaaegu mitte kunagi ja nüüd ei oska ta õigesti harjutusi lahendada, näiteks kui tuleb rütmid taktimõõdujärgi taktidesse paigutada. Jutu käigus selgus, et tegelikult oskab küll, lihtsalt samasuguseid harjutusi temaga teinud me pole.
Ka üks suurematest lastest mainis, et mõtleb taas koduõppele jääda. Sest koolis on väga igav.
Sellised muljed esimesest koolikuust. Sügisvaheaeg juba paistab, vähem kui kolme nädala pärast!
Dorale koolis meeldib. Ta on üles näidanud hämmastavat kohuse-ja vastutustunnet ja iseseisvust. Ta paneb alati õhtul kõik vajalikud asjad valmis, kontrollib mitu korda, kas on õpitud ja vajalik kaasas ning tahab olla väga tubli. Liigub kooli ja koju õdedest sõltumatult, on ka üksinda kodus meeleldi ja saab toitumisega ning asjadega kenasti hakkama. Helistab ja küsib, kui vaja.
Uus asi tema jaoks on hinnete saamine. Juba jõudis kurvastada esimese "nelja" pärast. Võrdleb end teiste klassikaaslastega ja tahab olla sama tubli kui sõbrannad. Õpetaja rääkis, et Dora ongi väga tubli ja tema arvamused ja osalemine rikastavad kogu klassi. Õpetajaga vestluses tuli ka välja, et selline ülemuretsemine ja pingutamine, enda teistega võrdlemine paistab silma ka koolis. Soovitas julgesti puhkepäevi võtta. Dora aga muretseb, et siis peab ju kodus kõik järgi õppima, heh - nagu koduõpe oleks mingi meile võõras asi :).
Ühesõnaga, kõik on väga hästi, aga mis hinnaga? Või see nii käibki?
Klassiõdedega suhtlemine ja üritused-tähtpäevad koolis on need, mis talle eriti meeldivad. Nagu ikka :) Seni on käidud võistlustel ja osaletud teadlaste ööl, neljapäeviti on tantsuvahetunnid ja trennides meeldib ka.
Õppimise kohta küsis Dora täna, mõtiskledes selle üle, et koju jääb ikka õppida - kas ma kodus õppisime korraga rohkem? Et kuidas me jõudsime nii, et ei olnud nö kodutöid. Arutlesime siis, et eesti keelt ja matemaatikat tegime iga päev ja korraga rohkem, kui koolis tehakse. (Koolis on matemaatikat vaid 3 tundi nädalas). Loodusõpetusega tegelesime nii kaua, kuni teema sai ammendatud. Mitte 1 kord (!) nädalas, nagu see koolis käib. Dora nentis ka, et muusikat ei teinud me (töövihikusse) peaaegu mitte kunagi ja nüüd ei oska ta õigesti harjutusi lahendada, näiteks kui tuleb rütmid taktimõõdujärgi taktidesse paigutada. Jutu käigus selgus, et tegelikult oskab küll, lihtsalt samasuguseid harjutusi temaga teinud me pole.
Ka üks suurematest lastest mainis, et mõtleb taas koduõppele jääda. Sest koolis on väga igav.
Sellised muljed esimesest koolikuust. Sügisvaheaeg juba paistab, vähem kui kolme nädala pärast!
10.9.17
Keeruline
Esimene septembrinädal on nagu ikka, asjade paika loksutamise aeg. Tunniplaanid ja huviringid, nendesse liikumise ja koju jõudmise logistika. Ja kui lapsi juhtub mitu olema - eri ajakavade sünkroniseerimine. Suuremad lapsed tegelevad pärast tunde spordi ja muusikaga.
Muusikaga on asi veel paljuski lahtine, sest viiuldamises ja laulmises
on tänavu mitmeid muudatusi. Aga spordiringe jagub neil lausa igale
nädalapäevale ja ühestki ei raatsita loobuda. Ikka kergejõustik ja
jalgpall.
Kuna ma ise juhendan samuti huviringi ja pean kindlaks määrama individuaaltundide ajad, ootan kõikide kooli ja vabaajakeskuse grupitundide plaane, et nende järgi omi asju sättida saaks. Võimalik, et ka Aleksei võtab jälle ühe nooremate laste inglise keele ringi vedada, aga see on veel väga "võibolla".
Kataga olime kahekesi kodus. Toimetasime toas ja õues, aga õppisime ka. Kuna Kata saab kohe-kohe 6-aastaseks, alustasime temaga nö eelkooliaastat. Ta on avaldanud soovi lugema õppida, see ei ole mitte veel käpas. Joonistasime temaga vahakriitidega mustreid ja alustasime ka tähtedega. Lootust on, et Kata saab alustada ka viiulitundides käimist.
Olen olnud kahevahel, kas Kata peaks päris koduseks jääma või hakkaks paaril päeval nädalas lasteaias teiste lastega mängimas käima. Saaks valida need päevad, kus käiakse ujumas või laulmas või tantsimas või jalgpalli mängimas, aga... Siiani pole Kata lasteaeda kippunud. Samas kodus oleks tal pikad päevad ainsa lapsena kodus, teised saabuvad enamasti alles kell 17 ja on siis väsinud, näljased ja peavad õppima hakkama. Suure pere laps on harjunud teistega koos toimetama. Ikka kipub ta küsima multikat või nõuab, et ma ainult temaga mängiksin. Minu tööpäevadel peaks ta siis minuga kaasa liikuma ja ise oma aega sisustama, kuni ma tegelen teiste lastega, enamasti kell 12-17. Ja kuidas see kõik viiulitunniga klappima hakkab, ei tea veel üldse. Täna soovis Kata siiski lasteaeda "luurele" minna.
Tuleb tunnistada, et vaimselt on kooli algus ja sügis mulle olnud keeruline. Suvisele koosolemisele järgnev pereliikmete hommikune kodunt lahkumine, igaüks eri suunas, tundub karm. Harjumatu on.
Kuna ma ise juhendan samuti huviringi ja pean kindlaks määrama individuaaltundide ajad, ootan kõikide kooli ja vabaajakeskuse grupitundide plaane, et nende järgi omi asju sättida saaks. Võimalik, et ka Aleksei võtab jälle ühe nooremate laste inglise keele ringi vedada, aga see on veel väga "võibolla".
Kataga olime kahekesi kodus. Toimetasime toas ja õues, aga õppisime ka. Kuna Kata saab kohe-kohe 6-aastaseks, alustasime temaga nö eelkooliaastat. Ta on avaldanud soovi lugema õppida, see ei ole mitte veel käpas. Joonistasime temaga vahakriitidega mustreid ja alustasime ka tähtedega. Lootust on, et Kata saab alustada ka viiulitundides käimist.
Olen olnud kahevahel, kas Kata peaks päris koduseks jääma või hakkaks paaril päeval nädalas lasteaias teiste lastega mängimas käima. Saaks valida need päevad, kus käiakse ujumas või laulmas või tantsimas või jalgpalli mängimas, aga... Siiani pole Kata lasteaeda kippunud. Samas kodus oleks tal pikad päevad ainsa lapsena kodus, teised saabuvad enamasti alles kell 17 ja on siis väsinud, näljased ja peavad õppima hakkama. Suure pere laps on harjunud teistega koos toimetama. Ikka kipub ta küsima multikat või nõuab, et ma ainult temaga mängiksin. Minu tööpäevadel peaks ta siis minuga kaasa liikuma ja ise oma aega sisustama, kuni ma tegelen teiste lastega, enamasti kell 12-17. Ja kuidas see kõik viiulitunniga klappima hakkab, ei tea veel üldse. Täna soovis Kata siiski lasteaeda "luurele" minna.
Tuleb tunnistada, et vaimselt on kooli algus ja sügis mulle olnud keeruline. Suvisele koosolemisele järgnev pereliikmete hommikune kodunt lahkumine, igaüks eri suunas, tundub karm. Harjumatu on.
5.9.17
Uue õppeaasta algus
Meie esimesse septembripäeva mahtus kooliaktusel käimine, nukupere viimistlemine ja pildistamine, pannkoogis jäätisega ning õhtune kartulivõtt.
Aktusel mängisid lapsed viiulit ja Margareeta laulis hümni ning "Koolitee" laulu. Sel aastal paistis olevat aktusel rohkem lapsevanemaid, kui tavaliselt. Varem on mul jäänud mulje, et olen üks vähestest, kes on aktusele tulnud, kuigi ükski lastest 1.klassi parajasti minemas pole. Ja palju rohkematel lastel olid seljas pidulikud must-valged riided, kirju-mirjut oli harilikust vähem. Margareeta arvas, et see on loomulik - kooli algus on ju leinapäev. Koolilaste must huumor...
Saalis oli suvel tehtud remonti - paigaldatud uus põrand ja viimistletud seinad. Üldmulje oli rõõmus ja hele. Kevadel valla aastapäevaks ostetud punased saali toolid harmoneerusid vanade punaste kardinatega, mida peale remonti ka akende ette saab tõmmata - vanad kardinapuud seda võimalust ei andnud. Kuuldavasti oli remonditud ka tualette.
Peale aktust oli kõigil klassidel klassijuhatajatund. Dora jõudis juba koos 2.klassiga saalist lahkuda, aga mina jäin veel kohmitsema ja teiste vanematega suhtlema. Kui ma tema klassi ukse taha jõudsin ja kuulatasin, küsis õpetaja parajasti: "Kuidas sinuga on, Dora? Kas sel aastal hakkad iga päev koolis käima?". Ja Dora vastas: "Emme tuleb siia ja me tahame pärast rääkida."
Liikusin ukse tagant ära ja otsisin Katat, kes oma eakaaslastega koolis ringi kõndis.
Hiljem selgus, et klassijuhataja tund oli koos lapsevanematega, aga mina ei söandanud sisse minna. Nüüd saime minna õpetajaga rääkima. Rääkisin Dora soovist proovida koolielu. Leppisime kokku, et kui Dora ise, õpetaja või mina näeme, et kodus jätkata on parem siis anname üksteisele teada. Mina olen valmis iga kell kodus jätkama. Aga nüüd on ta siis koolis "proovi peal", vaatame esialgu esimese koolivaheajani.
Kodus oli pooleli nukupere viimistlemine ja ... nende uus riidekapp.
Nukuema sai endale kleidi, esialgu sellise lihtsa ja tagasihoidliku. Tõele au andes tuleb märkida, et kuldse kleidiga nuku õmbles Margareeta ja kõige vasakpoolsemas nukus on päris palju juhendaja tööd. Aga lapsed on nukkude üle rõõmsad (hoolimata sellest, et ma ise kriitiline olen mitme asja suhtes). Ei ole ka kõige õnnestunumad fotod, aga ehk mingi õrna aimduse saab.
Riidekapi tõin hiljutiselt pealinnareisilt Realiseerimiskeskusest 3 euro eest. Nüüd oli see ülevärvitud ja vajas veel sisse värsket paberit ning nukupere saigi uue mööblitüki majja tassida.
Aktusel mängisid lapsed viiulit ja Margareeta laulis hümni ning "Koolitee" laulu. Sel aastal paistis olevat aktusel rohkem lapsevanemaid, kui tavaliselt. Varem on mul jäänud mulje, et olen üks vähestest, kes on aktusele tulnud, kuigi ükski lastest 1.klassi parajasti minemas pole. Ja palju rohkematel lastel olid seljas pidulikud must-valged riided, kirju-mirjut oli harilikust vähem. Margareeta arvas, et see on loomulik - kooli algus on ju leinapäev. Koolilaste must huumor...
 |
| Fotod: T.Koit |
Peale aktust oli kõigil klassidel klassijuhatajatund. Dora jõudis juba koos 2.klassiga saalist lahkuda, aga mina jäin veel kohmitsema ja teiste vanematega suhtlema. Kui ma tema klassi ukse taha jõudsin ja kuulatasin, küsis õpetaja parajasti: "Kuidas sinuga on, Dora? Kas sel aastal hakkad iga päev koolis käima?". Ja Dora vastas: "Emme tuleb siia ja me tahame pärast rääkida."
Liikusin ukse tagant ära ja otsisin Katat, kes oma eakaaslastega koolis ringi kõndis.
Hiljem selgus, et klassijuhataja tund oli koos lapsevanematega, aga mina ei söandanud sisse minna. Nüüd saime minna õpetajaga rääkima. Rääkisin Dora soovist proovida koolielu. Leppisime kokku, et kui Dora ise, õpetaja või mina näeme, et kodus jätkata on parem siis anname üksteisele teada. Mina olen valmis iga kell kodus jätkama. Aga nüüd on ta siis koolis "proovi peal", vaatame esialgu esimese koolivaheajani.
Kodus oli pooleli nukupere viimistlemine ja ... nende uus riidekapp.
Nukuema sai endale kleidi, esialgu sellise lihtsa ja tagasihoidliku. Tõele au andes tuleb märkida, et kuldse kleidiga nuku õmbles Margareeta ja kõige vasakpoolsemas nukus on päris palju juhendaja tööd. Aga lapsed on nukkude üle rõõmsad (hoolimata sellest, et ma ise kriitiline olen mitme asja suhtes). Ei ole ka kõige õnnestunumad fotod, aga ehk mingi õrna aimduse saab.
Riidekapi tõin hiljutiselt pealinnareisilt Realiseerimiskeskusest 3 euro eest. Nüüd oli see ülevärvitud ja vajas veel sisse värsket paberit ning nukupere saigi uue mööblitüki majja tassida.
Saime oma nikerdamistega valmis ja Reeta küpsetas pannkooke, mille juurde tõi issi töölt tulles poest jäätist ning kogu kupatust täiendas veel hiljuti keedetud banaanimoos :).
Õhtul võtsime aga kogu kambaga kartuleid.
Tellimine:
Postitused (Atom)