Niisiis koduõppeavaldused on meil tehtud.
Vaikselt käib mõte juba õppimise juurde ka, ehkki pigem niipidi, et analüüsin ja näen eluolukordi hoopis teise pilguga, et mida kõike me võime igapäeva eluolukordade kaudu õppida! Ja mõistagi kõik, mitte ainult lapsed ja mitte ainult väljaspool vaheaegu.
Möödunud reedel tegime ühe kodust-väljas-päeva. Ammu oli soov minna sõpradele Martinitele külla ja kujunes nii, et samal päeval toimus ka Käinas käsitööring, mille seekordne teema võimaldas ka lastel meisterdada - nii see mõte sündiski ja seadsime end hommikul bussi peatuse poole teele.
Mul oli kohe hea end proovile panna, kuidas sellise seltskonnaga ringiliikumine sujub, kas lastel jätkub huvi ja jõudu ja kas minu meel jääb ka rahulikuks. Kui seltskonnas on parajasti nii peaaegu kolmene, kui teismeline ja kaks parimas mängueas aktivisti, pole alati lihtne, kuid päris kindlasti huvitav!
Meisterdamine esitas kõigile paraja raskusega väljakutse, aga hakkama me saime. Ürituse lõpuks oli olemine parasjagu selline, et küsisin kas lapsed on ikka kindlad, et nad jaksavad 3 km kaugusele külla minna ilma vingumata, et üldse ei jaksa kõndida ja kõht on tühi või soovivad bussiga koju puhkama sõita. Kõik arvasid, et jaksavad kindlasti ja oma sõna nad ka pidasid, mitte üks nurin ja jalutades kohale me jõudsime. Kõigi jalavaev sai kuhjaga tasutud nii toreda suhtlemise (igale vanusele jagus eakaaslasest sõber ja põnev tegevus) kui ka maitsva kõhutäie näol ülekülluslikult! Ja õhtuse bussi peale minnes tassisime kaasa meile antud suurt kotitäit köögivilju :)
Aga kõige toredam avastus iseenda jaoks koduõppele mõeldes on see, et ma ei peagi üldse olema ime-inimene. Me ei pea olema kõikides ainetes üliproff. Ma ei pea kartma läbi kukkuda. Tegelikult ei pea ma olema üldse keegi teine, kui ma päriselt olen oma lastele. Ma ei pea olema õpetaja, võingi olla ainult ema. Ja kodus õppimine ei pea olema kooli mängimine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar