Koduõpe on eluviis

Päris mitu korda olen püüdnud üles kirjutada koduõppega seotud mõtted. Avaldamata on see kirjutis aga jäänud, ju siis polnud seni õige aeg. Praegu oleme jõudnud etappi, kus vanima lapse õppimine jätkub alates tänavu septembrist koolis ja vanuselt järgmine laps on uuest poolaastatst samuti "täiskohaga" kooli minemas. Nüüd on ehk aeg avaldada mõned settinud mõtted.

Minu silmis on koduõpe eelkõige eluviis. Kindlasti ei ole see ainuõige, kohustuslik ja kõigile sobiv eluviis. Usun, et Jumal ei "käsi" kõigil kristlastel koduõpet teha. Kindlasti on igas peres koduõpe ise nägu ja nii see peabki olema. Suurim viga on ennast pidevalt teiste peredega võrrelda, aga seda viga on päris raske mitte teha.

Võibolla pole need sugugi võrreldavad kategooriad, aga minu jaoks on koduõpe natuke sedasorti valik nagu kodussünnitamine või pikk imetamine või vaktsineerimisest loobumine. Selline isiklik asi, mida peresiseselt otsustatakse ja praktiseeritakse. Pole mul mingit põhjust neid inimesi kes haiglas sünnitavad, rinnapiimaasendajat kasutavad ja lapsed vaktsineerivad, millegi poolest halvemaks pidada. Ei kõla just väga aateliselt, aga sõnastaksin nii, et minu meelest on koduõpe lihtsalt loomulik valik elus, mille õigsus ja olulisus on mulle pigem intuitiivselt tunnetatavad, kui suurte sõnadega põhjendatavad.
Nii, nagu ei pea ma end tervisealaseid otsuseid tehes arstidest targemaks, ei pea ma end ka õpetajatest targemaks, kui ma lapsi kodus ise kasvatan-õpetan ning seeläbi ise koos nendega kasvan ja õpin. Ma lihtsalt tunnetan, et teen laste jaoks soodsaima otsuse.

Sellest peapõhjusest olen enda jaoks eraldanud veel mõned alapõhjused, miks ma koduõpet hindan : 

*aeg 

*väärtused

*suurem vabadus otsustada, otsuste tegemisel kaasa rääkida.

Aja faktori alla käib minu jaoks nii see, et saame rohkem oma lastega koos olla, kui ka see, et saab aega teisiti kasutada kui koolis. Mulle tõesti meeldib olla koos oma lastega. Peagi hakkab ilmselt neile oma sõpradega koos olemine hoopis rohkem meeldima, kui kodus oma emaga:) Seegi on loomulik protsess.

Väärtuste all mõtlen laiemalt elulisi teemasid, millega päevast päeva tegeleme - sealhulgas pere ühist Piibli uurimist, olukordade lahendamist reaalses elus, väärtush innangute edasiandmist järgmisele põlvkonnale jne. Majapidamistöid ja toimetusi aias - laudas samuti. Õppimist kõigest, mis elu ette toob.

Suurem vabadus otsustada selle üle, mida ja kuidas ja kui palju õppida, ei ole alati kergesti teostatav eesmärk. Suurema vabaduse ja otsustusõiguse ihkajad on kolinud tavakoolide alt ära alternatiivpedagoogikat pakkuvatesse koolidesse. Meie oleme olnud täiesti tavalise kooli nimekirjas. Keskmise kooli kontrollimehhanism on siiski nii tihe võrgustik, et nõustudes ühe osaga, toob see paratamatult kaasa palju muud. Mida klass edasi, seda vähem saab tavakoolis alternatiivseid meetodeid praktiseerida, lihtsalt "tarvis on hindeid saada" ja aeg surub peale ja õppekavad on ülekoormatud.

Minu mõtlemine on ajaga muutunud. On tulnud äratundmine, et koduõppe jaoks ei pea olema õpetaja! Nagu sünnitamiseks ei pea olema ämmaemanda haridusega. Piisab täiesti, kui olen ema. Kodus ei ole vaja kooli mängida ja kunstlikult õpilase-õpetaja rolle kasutada. Ma ei pea olema lapsest targem kõigis ainetes ja algklassi lapse õpetamiseks ei pea valdama väga keerulisi metoodikaid. Võin intuitiivselt edasi anda olulist, ilma raamatutarkuseta ja oma eluga. Võin samamoodi õpikust lugeda ja selgitada, kui vaja. Olen hakanud väärtustama laste iseseisvalt töötamise oskust ja aidanud pigem süsteemi luua ja eesmärke seada ning omandatut kontrollinud. Meie jaoks töötab hästi päeva struktureerimine, päevaplaan. Liiga suur tükk vabadust korraga kätte on enamasti liiga suur väljakutse :) Kõige vabamalt tunneb inimene end ju piirides ja korrastatus on elu üldine printsiip. 

Kusagil tuli minu jaoks ette see piir, millest alates tunnen, et ma koduõppeemana pole enam piisavalt "tõhus" ja polüfuktsionaalne. Kui erinevaid õppeaineid nii palju, et mina kui inimene/lapsevanem/õpetaja ei jõua kõigel kätt pulsil hoida ja õppimisprotsessi juhtida. Või kui erinevas vanuses "õpilasi", seetähendab lapsi, on nii palju, et ei suuda kõigiga ühtviisi heal tasemel tegeleda. Tavaliselt kannatavad meie peres just nooremad lapsed, aga ega kõik teisedki  asjaosalised puutumata ei jää. Üks asi on koduõpe 1 või 2 lapsega näiteks imiku kõrvalt, hoopis teine aga õpetada korraga nelja eri vanuses õpihimulist lapsukest, kes kõik täiskasvanu tähelepanu pärast üksteisega võistlevad :).
Eriti viletsalt tundsin ennast aga siis, kui koolis vastamas käimine tähendas 5.klassis umbes kümne õpetajaga suhtlemist ja kokkuleppeid ning nende täitmist. Selle kõige tõttu jookseb minu jaoks praegu koduõppe ja kooli minemise piir kuskil 4-5 klassi juurest. (Esimese lapse puhul  oli see piir peale 5.klassi ja teise lapse puhul 4.klassi poole pealt.) Koolisüsteemis on samuti 5. klassis  üleminek ainesüsteemile ja see tundub olevat loogiline koht.

Natuke veel laiemalt mõteldes ja filosofeerides võib öelda, et tegelikult algab ju inimesehakatise õppimine alati kodus. Mis hetkel vanemad tunnevad, et nemad enam piisavalt pädevad pole, et oma last ise õpetada, on erinev. Üks paneb lapse sõime, teine lasteaeda, kolmas kooli. Ka sellest räägitakse, et enamasti asju, mida päris elus tegelikult vaja läheb, kool ei õpetagi. Õppekavad on ülekoormatud, aga pärast kooli lõpetamist peab alles hakkama elust endast õppima. "Ja me olemegi õpitule truud, aga elu küsib natukene muud..." nagu ütleb vana hea laulusalm :)


Ja kui nüüd jagada inimese areng 7- aastasteks tsükliteks, siis ideaalis esimesed 7 võiks ju olla peamiselt kodused ja mängulised, õppimine lapsekeskne, elust enesest ja lapse huvidest lähtuv. 7-14 a vanuses tuleb juba õppima õppimine ja süsteemsemalt töötamine, oma annete ja huvide avastamine ja kasutama õppimine, nõrkuste tugevdamine ja lihvimine. Selleks ajaks võiks olla olemas eelkõige kodus laotud tugev vundament nii väärtushinnangute kui ka õpioskuste osas.
Ja vanuses 14 kuni 21a oleks loomulik juba kool, ametiõpe, kõrgkool - mis kellelegi sobib. Kogu selle protsessi lõppeesmärk on inime kes täiskasvanuna on õnnelik ja saab oma eluga hakkama, tunneb Jumalat ja oma kohta elus.

Ma väga ihkan, et mu lapsed oskaksid tulevikus ära tunda, mis nende tee ja ülesanne on. Kindlasti ei eelda neilt igal juhul ülikooli minekut, ma nimelt ei arva, et see kedagi õnnelikumaks teeb ja mitte minek inimese vähem väärtuslikuks teeb. Jumalal on plaan mu laste jaoks olemas ja suurim soov on, et nad seda näeksid ja ära tunneksid.