Hakkama saime!

Sel nädalal sain õige mitu korda rõõmustada, et meie nooremas on täitsa ametlikult koduõppel sügisest saadik. Sest nende õppimises ei muutunud varasemaga võrreldes peaaegu midagi peale muusikakooli. Nimelt olid viiulitunnid üle interneti ja solfis anti iseseisev kirjalik töö.

Nojah, tavapärased linnaskäigud ja muuseumikülastused läksid pikale pausile ja sel nädalal käisime rohkem metsas ja pargis ja mänguväljakutel.

Vanemad lapsed toimetasid iseseisvalt ja ei kurtnud ülekoormuse üle. Kaheksandik nentis, et veidi rohkem tuleb teha, kui koolis. See võib osaliselt olla tingitud sellest, et koolis kulub rohkelt aega distsipliiniga tegelemiseks. Gümnasist paistis olukorda nautivat täiel rinnal ning temal jätkus ideesid ja jaksu maalida, kokata, käsitööd teha ning jalutamas käia. Õppida pidi olema lihtsalt vähe. Kuid koolist tuli reedel kiri, et kool vähendab eriolukorras gümnaasiumiõpilaste koormust ning jätab selleks ära kõik valikkursused ja eriaalaained ning läbitakse vaid riikliku õppekava kohustuslik osa. Samas anti võimalus kõigil soovijatel siiski nende ainetega jätkata, seega seda ta teha plaanibki.

Minule on antud nii kirjalikke kui praktilisi ülesanded, ga täitsa parasjagu - igas aines natukene. Pillitunnid sujusid kenasti, kui mitte arvestada tehnilisi apsakaid nädala lõpupoole. Nimelt lõpetas üks sülearvutitest koostööd ja teine keeras kaamerapildi suhtluskanalites tagurpidi. Ned hädasid pole õnnestunud veel likvideerida, aga sel korral aitas välja telefon. Ainult ühes oma eriala tunnis rippusin õpetaja ekraanil nagu nahkhiir, tagurpidi.

Ja pereisa konkureeris lastega õhtuti ekraaniaja osas (lapsed sooviks e-raamatuid kuulata ning saateid vaadata, noh), et tema oma koolitükid tehtud saaks. Meil nimelt on kõik arvutid ühiskasutuses. 

Nädala lõpetas poole perega tehtud kevadine jalutuskäik, mis tõesti kosutas.

Head nädalavahetusel meile kõigile!