Saara Kinnuneni "Las ma olen laps" meeldis mulle väga umbes kuus aastat tagasi ja otsustasin üle lugeda. Igati asjalik raamat, mis võiks kodus raamaturiiuliski olla. Autor on sotsiaalpedagoog ja perenõustaja, esindab kristlikku maailmavaadet.
Et meie kohalikus raamatukogus oli ka teine Saara Kinnuneni raamat, laenutasin selle ka, et teada, kuidas ta teisele sihtrühmale kirjutab. Hästi kirjutatud!
See raamat hakkas ka näppu kohalikus kogus. Sisaldab artikleid erinevatelt autoritelt erinevate teemadega. Selliseid kogumikke pidime kooliajal pidevalt lugema ja artiklite autoridki on tuntud oma ala spetsialistid. Ei ole ilukirjandus.
Mul on nende Soome autoritega mingi side vist :) Tommy Hellsten on üks lemmikute hulgas, aga see raamat iseenesest mitte. Praegusel hetkel vähemalt. ( Veel on lemmikuteks eelnevalt mainitud Kinnunen ja Olavi Noronen). Selliseid raamatuid tuleb lugeda õigel, vajalikul hetkel lihtsalt.
Midagi hoopis teisest ooperist. Kui raamatus kirjeldatud ideed oleks välja antud suuremas formaadis ja värvilisemas trükis, oleks teos tohutult suur ja ilmselt kallis. Sellisena mahub ta suuremasse taskusse ning kulub marjaks ära igale õpetajale ja lapsevanemale, kesmpeab laste aega sisustama, sageli vahenditeta või võimalikult odavalt:)
Kunagi avaldas see raamat mulle väga suurt mõju. Nüüd tahaks teada, kuidas need mõtted minu praeguse minaga kokku kõlavad. Kas tekib harmoonia või siis mitte?
Vana hea kohustuslik Andresen! Loen hea meelega jälle.
See on samuti raamat, mille plaanin endale muretseda! Värskelt ilmunud (2014 lõpus) raamatus antakse nõu, kuidas lastele õpetada praktilises elus kahteteist universaalset väärtust. Juba nende väärtuste kirjeldamine annab endale palju mõtteainet, aga iga teema kohta on erinevad õpetamisvõimalused praktilises elus kolmele erinevale vanuserühmale, alates väikelastest kuni hilisteismelisteni. Hiiumaal olemas Kärdla raamatukogus.
Minule ei meeldinud kokkuvõttes. Raamatu toon vist ei mealdinud, või see, et tegemist pole kellegi ühe reaalse esimest aastat õpetajana töötanud inimese kirjutatud, vaid staazhika pedagoogi teoreetiline kokkuvõte, kuidas tõenäoliselt esimene aasta koolis kulgeb ja kuidas peaks kulgema. Kui ma oleks enne kooli tööle minekut lugenud seda, siis ilmselt poleks tahtnud minnagi. Samas kasvatas raamat veelgi mõistmist pedagoogide suhtes ja mul hakkas neist isegi kahju! Õpetajad on väga vaprad tegelased ja ma sooviks väga, et töörõõmu oleks nende elus rohkem kui bürokraatiat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar