Meie uued (ja unustatud vanad) vahendeid õppimiseks, montessorisugemetega ja ilma:)

Meie kuuese huvist ajendatudna tegin sellise õppevahendi. Lõikasin vilditaolisest materjalist välja lihtsustatud kujul skeleti, mille saab kokku panna ning luude nimede sildid juurde. Ülesanne sobib erinevatele vanustele, paraleelselt saab enda küljest luud üles otsida ja raamatust vaadata, (loodusõpetuses 3.kl kooliprogrammiga ka sobib). Pakkus pinget vanusele 3-12a. (Filigraansem lõikamine, detailsem lähenemine, ladinakeelsed nimed ja sobib ka täiskasvanule :)) Lastele meeldis skeletti erinevatesse asenditesse sättida ja kolmesele meeldis neid asendeid sisse võtta. Nagu ikka, lapsed leiutasid minu ideele veel mitu juurde. Minul endal tekkis küsimus, kas pehme materjal on ikka hea mõte, sest luud on ju kõvad? Ilmselt teen ühe variandi veel paberist ka, või plastikust. Internetis pakuti välja hea idee, voolida skleletti soolataignast! Peab katsetama;)

Vana hea mannakandik! Kirjuta, joonista ja kustuta. Appi võtsime veel piparkoogivormid, mis mannase jälje jätavad ja tekkinud kujuneid saab joonistades täiendada.

Selle idee sain Mutukamoosi tegijalt. Et mul oli parajasti üks suurem kaart olemas, millele kile ümber panna, tegin mõttekohe teoks. Eelkõige arvasin, et see võib Dorale huvi pakkuda. Tegelikkuses meeldis see kõigile lastele. Dora joonistas saarte ja mandi kontuure püüdlikult tahvlimarkeriga üle. Kata joonistas kalu merre ja linde maale. Veel sai otsida Aga Ristel läks seda loodusõpetuses tarvis, õppides maakondi ja nende keskusi. Järgmisena hakkab Reeta Eesti teemat õppima, nii et kaart läheb aina käiku.