Ma näen pühapäevakooli olulise hariduse osana, ehkki ma ei ole sellest siin blogis varem kirjutanud miskipärast. Võibolla seepärast, et pühapäevakoolil oli oma blogi. See on olnud meie lastel üks esimesi sotsiaalsete suhete arendamise kohti lisaks perekonnale, kogudusele (ja mõnel juhul ka beebiemmede suhtlusringile). Samal ajal on see otseloomulikult ka Jumalast ja Piiblist teadmisete ja kogemuste saamise paik, ühiste laulmiste ja meisterdamise koht ning kristlike perede osadus.
Pühapäevakoolis käimine meie laste jaoks algas 2005.aastal, kui Riste oli kahene ja sõbrad Martinid võtsid asja eest vedada armsas Luguse palvemajas. Sellest ajast on perede ühise osaduse viljana tegutsenud pühapäevakool eri variatsioonides ja paikades, lisandunud on rohked suveüritused, laagrid ja väljasõidud. Milliseks kujuneb see suhtlus-ja haridusvorm tulevikus, kui lastest sujuvalt noored inimesed saamas on? Mina veel ei tea, aga Jumal teab.
Viimasel paaril aastal on pühapäevakool Emmaste noortekeskuse ruumides tegutsenud kahes rühmas. Lugusel jätkub samuti pühapäevakool, õpetajate generatsioon on aga vahetunud, uus põlvkond peale sirgunud! Suuremate rühm Emamstes, kuhu kuuluvad lapsed vanuses 10 - 14 aastat, pani oma rühmale nimeks Eskalaator ja nende juhendajateks on mehed, kaks pereisa. Nooremate rühmas on praegu 5-8 aastased ja juhendakas kaks pereema. Lapsi kokku 16. Pühade aegu tegutsetakse enamasti ühiselt, aga iganädalased tunnid on rühmades. Noorematega oleme viimastel aastatel tegutsenud Lapsed Eestis materjalidest inspireerituna ning jõudnud Jeesuse elu käsitlemiseni, mis loodetavasti jätkub sealt, kus pooleli jäi.
Selle õppeaasta ühisüritustest võiks tänavu meenutada luule-ja muusikaõhtut advendiajal, talvelaagrit Leisus, ühiseid kokkamisi noorteka köögis, Vaikse Nädala sündmustega seotud üritusi kevadel ning möödunud nädalavahetusel toimunud pühapäevakooliaasta lõpetamise rattaretke. Ees on ootamas purjelaevareis Jenny Krusega ja laagerdamine Saarnakil.
Luguse osakonnast rääkides: töö on jätkunud sarnaselt algusaastatele. Spontaansus ja omaloomingulisus märksõnadeks. Valmis materjale pole kasutatud, tunde on ettevalmistanud juhendaja täiesti loovalt, kuid igal pühapäeval on meisterdatud andekaid käsitletava kirjakoha temaatilisi asju. Paraku pole ka selle filiaali tänavust tööd dokumenteeritud. Üks eriti minu südamele kallis pärl on see, et palvest võtavad ise paludes osa kõik lapsed 2sest kuni juhendajani. Ma julgen arvata, et selline pilt on üpris ainulaadne. Suurejoonelisus ja uhked üritused puuduvad kuid isiklik suhe Issandaga on olemas. Pühade ajal on lapsed kogudust rõõmustanud pisikeste noortega koos valmistatud kontsertidega.
VastaKustutaKõlab nii toredasti! Meie koguduses on iganädalane pühapäevakool alles alates uude majja kolimisest, varem polnud ruumi. Meie pere lapsed on kolmes eri rühmas, sest Eesti mõttes suure kogudusena on meil umbes 50 last. :) Jõugu Juhi rühm lõpetab ppk selle nädala pühapäeval lõplikult. See ei keela neil tahtmist mööda nooremate rühmadesse imbuda, aga 12+ laste jaoks on meil juba eraldi juunioride grupp, mis tegutseb hoopis mitte-pühapäevasel ajal. natuke nukkergi on vaadata neid 13-aastaseid, kes ei oska pühapäevase teenistuse ajal midagi teha, sest jutlus on neile veel pikavõitu, aga kirikusse tulemata jätta ka ei passi. Meie lapsega läheb lihtsalt, Mees lubas ta videopuldi peale välja õpetada, aga teistest istub kardetavasti mõni terve teenistuseaja telefonis. :( Nii et ma tegelikult isegi pooldaksin ppk jätkumist tõesti kuni 14-aastasteni.
VastaKustutaNii hea lugeda.
VastaKustutaMeie valmis materjalide kasutamine on ka ainult inspiratsiooniks,omalooming on valdav siiski, nagu ikka. Ise naudin ma kõige rohkem "tavalisi" pühapäevi, need on sageli kõige sisukamad. Üritused on toredad ka muidugi, aga teistmoodi toredad.
Noorte/juunioride osas oleme ära tundnud, et nende puhul peab osalemine olema vaba valik ja isiklikust huvist ja soovist lähtuv, mitte vanemate/juhendajate ettevalmistatud ja ettesöödetud. Sedapidi ei tööta.
Nii et palume isiklikku äratust ja suhet kõigile noortele. Ja vaatame, mis tuleval hooajal saab.
Pühapäevane kirikupingis istumise harjutamine käib eri peredes erinevalt, meie omad on harjutanud sünnist saadik ja enam ei esita küsimusi, miks X võib teenistuse ajal ringi jalutada/õuna süüa/ümber palvemaja joosta ja telefonis olemine ei tule kõne allagi. (Meil pole pühapäevakool teenistuse ajal vaid hoopis õhtul)