Omakultuuripäev 2017

Kohalikul koolil on traditsioon korraldada õppeaasta lõpus omakultuuripäev. Seda on tehtud juba üle 10 aasta ja enamasti töötubade vormis. Seekord pöördus kooli direktor hoolekogu poole palvega aidata omakultuuripäeva sisustada, sest kooliperel on hetkel ideed otsas, kuidas seekord üritust läbi viia.
Esialgne mõte oli hoolekogul kaasata külaseltse, aga sellest ei tulnud midagi välja. Seltside aktiivsed liikmed on nagunii enamasti kooliõpetajad (või hoolekogu liikmed) ja rahvas ei tulnud asjaga kaasa. Hoolekogu võttis siis löögi enda peale ja pakkusime välja ideeks noorematele talude külastamise ning suurematele rattamatka mööda valla endiste koolide asukohti.

Hoolekogu on koolil 7-liikmeline ja kõik on asjalikud inimesed ja panustavad aktiivselt. Jagasime ära, kes keskendub algklassidele (talude külastamine) ja kes tegeleb rattamatka ettevalmistamisega. Mulle jäi koordineerija roll ja ma ütlen ausalt, et kui ma oleks olnud terve ja vormis, siis ma oleksin segi läinud. Aga, tänu Jumalale, olin ma haige ja piiratud tegutsemisvõimega, see tähendab, sain ainult meilitsi suhelda ja telefoniga rääkida, kui hääl seda võimaldama hakkas. Olukorras, kus ma tavapärases olukorras oleks olnud üks ahastav närvipundar, olin rahulik ega põdenud üle ega võtnud endale üleliigseid kohustusi.

Kõik töötas. Algklassid sõitsid tellitud bussiga meie piirkonnas tegutsevatesse taludesse - kitsekasvatusse, lehmalauta, hobustega ratsutama ja tulid ka meile kodulinde-küülikuid-lambaid kaema. Tahtsime, et talude külastamised oleksid võimalikult väikestes rühmades, et lapsed saaksid kõik ise aktiivselt osaleda. Ka maalastel ei ole kõigil kodus koduloomi. Hobustehuvilised said kõik ratsutada ja hobuseid patsutada, piimakarjas oli lüpsiaeg, seemendati lehmi ja transporditi üht surnud looma, kitsekarjas lüpsti kitsi masinaga ja käsitsi, mängiti taksikutsikaga ning vinnati kaevust vett, meie poolt toitsime ja jootsime külalistega kõik loomad ära ja meisterdasime kanu ning lambaid papptaldrikutest. Ei saa mainimata jätta, et meid külastanud kuus teise klassi õpilast olid kõik väga toredad ja loomadega õrnad ja tähelepanelikud, olin rõõmsalt üllatunud.
Kooli tagasi jõudes külastasid algklasse Muhv, Sammalhabe ja Kingpool, kes muljeid kogusid ja lastega mängisid.

Päev enne omakultuuripäeva toimusid koolis jalgrataste hooldamise töötoad, kus paar lapsevanemat abistasid ja politsei käis rääkimas turvalisest rattasõidust. (Kolmandal klassil oli muide ka rattaeksam, aga eksami läbinutle veel lube ei antud ja rajale ei lastud). Rattaretked olid plaanitud väikestele rühmadele ja neljas erinevas pikkuses (15-32 km) ning viisid läbi 10 endise kooli asukoha. Iga rühmaga sõitis kaasa ka 2 õpetajat. Kus võimalik, tulid neis koolides õppinud või õpetanud inimesed lastele pajatama tolleaegsest koolielust. Kõikjal polnud see enam võimalik, seal piirduti infotahvli püstitamisega kooli asukohta. Kokku on vallas tegutsenud 12 kooli, üks neist juba ammu liigutatud teise omavalistuse alla ja ühes käib koolitöö tänini. Turvaauto, juhituna tööõpetuse õpetaja poolt, korjas teelt ka paar tehniliste probleemide tõttu katkestajat üles. Oli üks õnnetu kukkumine, aga kukkuja saabus järgmisesse ürituse osasse juba käsi kaelas kohale (luud-kondid jäid terveks).

Järgnes pannkookide söömine kooli õuesõppemaja ees. Mõned õpetajad ja lapsevanemad olid hommikust peale küpsetanud 25 liitrist taignast kooke, vabas õhus ja gaasipannidega. Munad ja piim pärinesid külastatud taludest.
 

Nii ratturid kui talude külastajad pidid tegema pilte ja videosid ning aasta viimasel koolipäeval toimus oma talletatu teistele näitamine ja osalejate tänamine. Õpetajate tegutsemisgraafikut vaadates ma pigistan suu kinni ja ei ütle üldse mitte midagi.

Ma arvan, et hoolekogu on olnud väga tubli ja võiks nüüd tükk aega näiteks... mitte midagi korraldada, kui väga vaja võib ka dokumente lugeda:).

Kunst on kunsti teha?

Kunstiõpetaja kirjutas e-koolis kokkuvõtteks, et Dora saab kõigega suurepäraselt hakkama!

IÕK-s kirja saanud eesmärgid kunstiõpetuseks: loovuse arendamine ja oma emotsioonide ja mõtete väljendamine, praktiliste oskuste omandamine.
*Tutvumine erinevate kunstimaterjalide ja -tehnikatega, kasutamisvõtete omandamine.
*Tunnete, looduse, esemete inimeste ja loomade kujutamine.
*Kaunistuste ja kingituste meisterdamine tähtpäevadeks.
*Lihtsamate toitude valmistamine.
*Oma töökoha ja vahendite korrashoid.
*Osaleb kunstiringis 1 x nädalas.

Minu meelest on meil eesmärgi täidetud kenasti. Tegelikult lapsed joonistavad ja meisterdavad spontaanselt siin päevad läbi, eesmärgipäraselt kunsti teinud oleme vähem. Tähtpäevadeks ja kinkideks ikka teeme, kõike ei jäädvusta ammugi. Enda ja pereliikmete toitmisega saab Dora ka hakkama, külmiku ja köögikapi abil.

Vahepeal oli kunstiga küll meil väike kriis ja ma mõtlesin endamisi, et kas sellest saab meil seekord väike koduõppe-komistuskivi. (Riste ajal oli selleks kehaline kasvatus, Reeta ajal muusika, kus õpetaja nõudmised panid kulme kergitama). Vist ikkagi ei saanud.

Kunstiõpetaja rääkis mulle paar korda oma tähelepanekutest, mida ta teistelt nõuab, mida Dora osata võiks ja millele tähelepanu pöörata kodus. Näiteks - mitme detaili korraga väga lõikamine/rebimine kokkuvolditud paberist, inimeste kujutamine liikumises, nägu ilmekana - suu, silmad, kulmud, hambad jne, detailid, guaššide segamine ja otse purgist värvi mitte kasutamine, mustade piirjoonte vältimine, tausta täitmine ( pole olemas tükk tühja maad taeva ja maa vahel). Kõik normaalsed ja lihtsad asjad. Dora pidavat tegema kõike liiga korralikult, ei julge katsetada.

Me siis tegime guaššidega "tõsist tööd" kodus, see oli eelkõige mulle raske - pidin sekkuma lapse loomisprotsessi. Kuidas positiivselt lapsele juhtnööre jagada nii, et kujutatu oleks hästi liikuv, ilmekas, värvitoonid segatud, et kasutaks ka õigeid töövõtteid maalimisel? Mina ei oska. Ikka tundsin, et sõidan sisse talle ja ükskõik mis sõnu ma kasutan, on sõnumi sisu: sa ei tee piisavalt hästi, tuleb teha hoopis nii või naa. Täpselt selline seis, et ei vasta nõudmistele, ei sobitu keskkonda. Jah, Dora tööd teiste kõrval oligi justkui hoopis teisest maailmast. Aga ta käis kunstiringis ka, nii et küllap seal õpib vaikselt, mida nõutakse.

Ja nüüd pisike virtuaalnäitus:

 "Nartsissid lumesajus" - voltimine, lõikamine, kleepimine.

"Roosikimp". Trükk hiina kapsaga, detailine lõikamine, kleepimine.

"Sain uue ratta". Segatehnika.

"Hambaarsti juures". Guašš.

"Kõndis kevad Kadriorus..." Guašš.

"Rebased". Vahakriit.

"Portree". Akvarell.

"Jänesepere". Vahakriibe.

"Ahviema pojaga". Akvarell.

"Minu nimetähed läksid jalutama". "Vildikad, kriidid.

"Trennis". Kriidid.

"Sügislehed". Marker, akvarellpliiats.

"Männid". Süsi, sangviin, kollaaž.

"Mereelukad". Puhumistehniks+kleepsud.

Lõpusirgel

Dora läks kooli vastama, see tähendab tegema aastalõpu töid matemaatikas ja eesti keeles ning vestlema loodusõpetusest. Ma muretseda üldse ei jaksa, loodan et läheb hästi.

Matemaatikaga on huvitav jätkuvalt. Kui üleminekuga liitmine tundus alguses ületamatult raske, siis sellele järgnevad keerulisemad teemad ei valmistanud talle probleeme ja täht arvu tähisena isegi ei tekitanud küsimusi, taipas lennult. Mitte, et kõik oleks sulaselge ja vigu ette ei tuleks, aga suures plaanis saab aru ja oskab ja mina näen korralikku arenguhüpet. Mis sest, et sõrmed abiks võetakse. Tööraamatu lõpus oli ülesanne, kus tuli iseend hinnata erinevate osade kaupa ja Dora pani endale kõik väga kõrged hinded.

Eesti keeles oli töövihikus päris hästi koostatud ja põhjalik kogu aasta materjali kordamine. Teksti mõistab minu arvates hästi, töötab iseseisvalt, loeb ladusalt. Leiab kenasti üles vead, kui on selline ülesanne. Ja ise teeb jätkuvalt vigu rahumeeli, unustab suured tähed, lauselõpumärgid ja kirjutab täpselt nii nagu ise tahab. Oeh. Kas nii käibki nendel, kes just iseenesest kohe õigesti ei kirjuta?

Loodusõpetuse teemad on jätkuvalt ülilihtsad ja maalapsele igapäevased. Lisaks siis hernekasvatamise projekt ja Tere, kevad! Dora lubas neist ka õpetajale rääkida, kui ära ei unusta.

Pühapäevakooliaasta samuti läbi

Ma näen pühapäevakooli olulise hariduse osana, ehkki ma ei ole sellest siin blogis varem kirjutanud miskipärast. Võibolla seepärast, et pühapäevakoolil oli oma blogi. See on olnud meie lastel üks esimesi sotsiaalsete suhete arendamise kohti lisaks perekonnale, kogudusele (ja mõnel juhul ka beebiemmede suhtlusringile). Samal ajal on see otseloomulikult ka Jumalast ja Piiblist teadmisete ja kogemuste saamise paik, ühiste laulmiste ja meisterdamise koht ning kristlike perede osadus.

Pühapäevakoolis käimine meie laste jaoks algas 2005.aastal, kui Riste oli kahene ja sõbrad Martinid võtsid asja eest vedada armsas Luguse palvemajas.  Sellest ajast on perede ühise osaduse viljana tegutsenud pühapäevakool eri variatsioonides ja paikades, lisandunud on rohked suveüritused, laagrid ja väljasõidud. Milliseks kujuneb see suhtlus-ja haridusvorm tulevikus, kui lastest sujuvalt noored inimesed saamas on? Mina veel ei tea, aga Jumal teab.

Viimasel paaril aastal on pühapäevakool Emmaste noortekeskuse ruumides tegutsenud kahes rühmas. Lugusel jätkub samuti pühapäevakool, õpetajate generatsioon on aga vahetunud, uus põlvkond peale sirgunud! Suuremate rühm Emamstes, kuhu kuuluvad lapsed vanuses 10 - 14 aastat, pani oma rühmale nimeks Eskalaator ja nende juhendajateks on mehed, kaks pereisa. Nooremate rühmas on praegu 5-8 aastased ja juhendakas kaks pereema. Lapsi kokku 16. Pühade aegu tegutsetakse enamasti ühiselt, aga iganädalased tunnid on rühmades. Noorematega oleme viimastel aastatel tegutsenud Lapsed Eestis materjalidest inspireerituna ning jõudnud Jeesuse elu käsitlemiseni, mis loodetavasti jätkub sealt, kus pooleli jäi.

Selle õppeaasta ühisüritustest võiks tänavu meenutada luule-ja muusikaõhtut advendiajal, talvelaagrit Leisus, ühiseid kokkamisi noorteka köögis, Vaikse Nädala sündmustega seotud üritusi kevadel ning möödunud nädalavahetusel toimunud pühapäevakooliaasta lõpetamise rattaretke. Ees on ootamas purjelaevareis Jenny Krusega ja laagerdamine Saarnakil.

Muusikaringid selleks aastaks ka läbi!

Möödunud neljapäeval lõppes selleks aastaks muusikaringide töö viiulte ja plokkflöötide ühise kontserdiga. Kuna pilte ning videosid veel pole minuni jõudnud, teen väikese kirjaliku kokkuvõtte laste muusikaõpingutest.
Kevadkontserdil kõlasid meie laste esituses sellised lood:
Viiulil:
Dora – "Hüüavad pasunad" (Tuntud ka Suzuki palana " Lightly Row" ja Liivi rahvalaul "Kevade ootel".
Margareeta – J.S.Bach`i Menuett ja Daniel Kemminer`i "Nagu lind" ("As a bird").
Riste – Edward Grieg`i "Solveigi laul" ja Peter Mohrs`i "Sõprade laul".

Plokkflöödil:

Katariina "Kuumad kuklid" ("Hot cross buns").
Dora „Hüvasti talv”.
Margareeta -  Mozart „Kevadeigatus” ("Kui pehmed kevatuuli...").

***

Riste (14) on õppinud viiulit nüüd 8 aastat. Algaastatel käis ta ka paar aastat klaveritunnis lisaks ja solfedžos on aastase pausiga käinud ka. (Muusikaajalugu on tänapäeval koolis põhjalikum, kui minu ajal muusikakoolis oligi.) Viiuliõpetaja käe all on viimasel 3-4 aastal tegutsenud ka esinemiste eel harjutav väike ansambel - "Lõosilm", kus ka Riste mängib. Kaks aastat on mänginud Kärdla muusikakooli sümfonetis ja kahel suvel käinud viiulilaagrites. Selle aja peale oleks lastemuusikakool juba läbi :).  Ta pole veel avaldanud, mis plaanid tal tuleval sügisel on, kas soovib veel viiulitunnis käia või orkestris edasi mängida.

Margareeta (11) on viiuldanud viis aastat. Viimasel aastal mängis ka plokkflööti omal soovil lisaks. Ja selle õppeaasta alguses õpetas viiuliõpetaja talle ka mõne tunni klaverit :). Solfedžot on ta õppinud Käina huvikoolis ja sel kevadel oli üleminekueksam (4.klass).  Tehti b-kategooria eksamit ja kõik õpilased said "5". Reetal läks suuline osa paremini, kui kirjalik, aga kokkuvõttes igati hästi. Lõosilmas mängib samuti. Kärdla sümfonetis on mänginud nüüd ühe aasta ja kahel suvel laagrites viiuldanud.
Õpetajad ütlevad, et ta on väga musikaalne ja võiks õppida veel põhjalikumalt ja et ei tea, mis temaks ükskord veel saab.

Dora (8) on viiuldanud kaks aastat ja ühe aasta lisaks ka plokkflööti puhunud. Paar korda on ka "Lõosilmas" üles astunud, kui 1.septembril mängis kaasa lahtistel keeltel, siis kevadel usaldati talle lausa väike soolokene viiulite ja plokkflöötide ühisloos "Kus on minu koduke+Vaikne kena kohake". Viiuldamise algus Doral oli väga raske, aga me ei kaotanud lootust. Nüüd hakkab juba tulema! Ta tunneb algusest peale musitseerimisest rõõmu ja on hingega asja juures. Solfist ei tea veel midagi ja muretseb, et ta ei tunne piisavalt rütme ja noote, et esimest klassi lõpetada ning pole üldse täitnud muusika töövihikut :)))). Muusikaõpetaja ja viiuliõpetaja on tal õnneks üks ja sama inimene ning tegelikkult juba "aastahinne" pandud (hindeid päriselt ei panda).

Katariina (5) käis sel aastal plokkflöödi huviringis koos teiste lasteaialastega. See oli meil niiöelda muusikaliselt üldarendav, sest plokkflöödimänguks vajalikud eeldused ja sõrmede pikkus kujunevad kõigil lastel omas tempos. (Suuremad poisid jõudsid kevadeks päris soodsasse seisu ja loodan,e t neil on huvi tuleval sügisel jätkata.) Ühe lookese mängisime kontserdil kambakesi ette ka. Kata unistab ka viiulimängust, pill ootab juba ning teiste eeskujul "mängib" ka aeg ajalt, aga õpetust pole veel saanud. Ta on käinud meiega kaasas kahes suvelaagris ja järgmisesse lubab minna juba koos oma viiuliga. Teised meie lapsed on kõik kuuesena viiulitundidesse läinud, kas Katariinal tuleval sügisel see ka õnnestub, näitab aeg.

Mul on  väga hea meel, et lapsed on saanud just huviringis, ilma koolipingeta pille õppida - eksamiteta ja tiheda tunniplaanita. Ei ole tekkinud kellelgi vastumeelsust pilli suhtes ega  käega löömise tunnet.

Sõprusetera pojekt läbi!

Oli tore osaleda! Meie tagasihoidlik blogikene omandatud kogemustega on siin: http://hernekasvatajad.blogspot.com.ee/.

Oleks tahtnud projektipäevikut ka paberil pidada, aga ei jaksanud.
Ikkagi oli tore!

Tallinnas, kohvikus ja loomaaias

Käisime lasterikaste perede perepäeval loomaais, kus kohtusime ka sõprade ja sugulastega ja sõprades sugulastega :). Loomad olid muidugi ka kohal. Oli mõnus.
Lapsed olid päris iseseisvad ringi liikumises loomaaia piires,  nii et vahepeal oli tükk aega olukord, kus meie enda lapsed olid sõprades seltsis mujal rändamas ja meie Alekseiga liikusime kolme tema õelapsega ringi ja lisaks leidsime ühe kurva eksinud poisi Tartust, kes juba tunde oma peret otsis. (Viisime poisi ürituse korraldajate juurde ja loodetavasti leidis pere oma lapse kenasti üles.)
Kohvikus käisime samuti - mäkdoonaldsis jäätist ja friikartuleid söömas.